Võru folkloorifestivali raames toimus 10. juulil Võru raudteejaamas jutupiknik „1889. aastal avatud Võru aken maailma”.

Raudteeliikluse avamine läbi Võru linna oli nii Eestimaale kui ka Võrumaa elanikkonnale mitmes valdkonnas väga kasulik, eriti pärast seda, kui Maanõukogu kuulutas ennast ainsaks kõrgemaks riigivõimu kandjaks Eestis.

Kuna jutupiknikul oli kuulajaid ainult kümne ringis, siis sellepärast kirjeldan alljärgnevalt ka ajalehe kaudu Võru raudteejaama tähtsust paljudele alates Eesti Vabariigi väljakuulutamisest Eesti Maanõukogu Vanematekogu poolt. „Manifest kõigile Eesti rahvastele” sai esmakordselt suusõnaliselt rahvale teatavaks Pärnus Endla teatri rõdult 23. veebruaril 1918 ja 24. veebruaril Tallinnas juba ajakirjanduse kaudu.

Kahjuks aga algas kohe Saksa okupatsioon, mis seiskas sisekorra arendamise. Õnneks sakslased lubasid Omakaitse tegevuse põhimõttel, et tegutsetakse koos kohalike sakslastega. Samuti lubati teataval määral sõjaväe formeerimist, esimene vabatahtlik mobilisatsioon kuulutati välja 7. novembril 1918. 28. novembril aga algas punaarmee pealetung Narvale, mis löödi küll koos sakslastega tagasi, aga seoses revolutsiooniga Saksamaal pöördusid nad kodumaale tagasi ja võim aint üle eestlastele.

Raudtee võttis sakslastelt üle suurte kogemustega Karl Ipsberg, kes jäi ka Eestis raudtee ülemaks. Tänu tema harukordsele organiseerimise võimele töötas raudtee plaanikohaselt ja tänu sellele oli efektiivne ka soomusrongide tegevus (keda huvitab Ipsbergi tegevus, sellel soovitan lugeda „Ühe sirge mehe elukäik” ja Elias Kasaku „Mälestusi I-VII”).

Võru raudteejaamas saadi veebruari alguses 1919 suur sõjasaak. Täiesti korras soomustatud vedur, sadu vaguneid, üks soomusrong. Ühes vagunis olid ka Hiina vabatahtlikud, kes ei väljunud põlevast vagunist ning hukkusid.

Pärast Vabadussõja lõppu algas regulaarne liiklus ‒ nii kauba kui reisijate vool, millest oli majandusel suurt kasu. Ka mina sõitsin kord isaga Tallinna ja tagasi, aga esisillaveoga sõiduautoga Citroën.

Nõukogude okupatsiooni ajal toimus suurküüditamine 14. juunil 1941 ja teistkordsel okupeerimisel veel suurem 25. märtsil 1949. aastal Võru raudteejaamast. Selle mälestuseks paigaldati raudteejaama seinale 13. juunil 1989 ka mälestusplaat.

Edaspidi massilist küüditamist Võrust ei toimunud. Iseseisvuse taastamisel jäi ajalooline Võru raudteejaama hoone kasutuseta ja anti ASi Eesti Raudtee kinnisvaraosakonna bilanssi. Olles tookord Võru Memento juhatuses, sain Tartus nende kontoris neilt nõusoleku, et kui keegi asutustest on nõus hoone üle võtma, siis see antakse tasuta üle.

Memento juhatus ei olnud aga nõus, samuti Võru linnavalitsus. Pöördusin siis kirjalikult Võru Kuperjanovi pataljoni poole, et nad võtaksid selle oma bilanssi ja saaks hoone korda teha ‒ mis oleks ka kaitseväelastele tagala ja raudteejaama kaitsmisel vajalik, samuti saaks vajaduse korral võtta kasutusele relvastatud dresiini. Vastus tuli aga eitav.

Loodan, et ametiasutuste juhtivtöötajad ja muinsuskaitseamet võtavad südamelähedaseks, et ajaloolistele objektidele leitaks kaitse ja sobiv kasutusviis.

Soovitan veel lugeda „Laiaroopaline soomusrong nr 2 Vabadussõjas” (koostajad Edvin Reinvaldt ja Tõnis Kint). Võrukesed näevad lk 65 Võru raudteejaama fotol head olukorda sõjaolukorras Võru linnas veebruaris 1919.

Soovin edaspidiseks kõigile head tervist ja üksmeelt ning soovitan astuda Kaitseliidu liikmeks ‒ siis ei ole meil vaenlasi vaja karta!

 

 

Autor: OLEV KASAK (89), Võrus, suvekuul 2015
Viimati muudetud: 30/07/2015 12:42:10