Malle demonstreerib diivanunurka voodi kõrval (Reinu taga), kust varas tema sülearvuti haaras. Reinu käes on sõrgkang, millesarnast arvatavalt kasutasid majja sissemurdmiseks vargad. Foto: Vidrik Võsoberg

Ööl vastu pühapäeva ühe soliidse Võrumaa perega juhtunud šokeeriv lugu illustreerib laiemat probleemi, mille eest pole kaitstud mitte keegi ja millele puudub tõsiseltvõetav ühene ja garantiisid andev lahendus. „Ma ei tea, kas tuleks teha siia vangilaager või ...” tunneb loo üks peategelasi lootusetust ja täielikku turvatunde puudumist ning nendib, et kurjategijate ohvriks langemist on võimatu vältida. Mis tunded valdaksid sind, kui ehmud öösel ärkvele otsa vaatava varga pilgust, kes seejärel su viimaste kuude loominguga kaob?

Rein ja Malle toonitavad LõunaLehele, et nad on lihtsad töökad Eesti inimesed. Lapsed on suureks kasvatatud ja haritud. Keskealine abielupaar teenib elatist valdavalt arvuti abil projektitööd tehes, mõlemad on oma eriala hinnatud spetsialistid.

Reinul ja Mallel on suvekodu maalilises maakohas Võrumaal. LõunaLeht ei hakka nimetama selle asukohta ja ka paari nimed on nende palvel muudetud ‒ äsja kuriteo ohvriks langenud Rein ja Malle tahavad vältida uutele kurikaeltele „kirjaliku kutse” esitamist.

Noormees mustas kaob nagu õlitatud välk
„Pühapäeva hilisõhtul käisime saunas, peale seda jäime sügavalt magama,” meenutab Malle. „Ärkasin sammude ja kõne peale. Nii õues kui toas oli kottpime. Siis tulid sammud trepist üles, nendega ühes samasuguse valgusvihuga taskulamp, nagu meiegi kasutame. Esiti unesegaselt arvasin, et see on Rein.

Tuleb taskulambi valgus ja siis lastakse mulle see valgusvihk näkku. Näen enda lähedal äkitselt inimese siluetti, sirutan käe välja ja saan aru, et Rein magab, ja see inimene toas on võõras. Meie pilgud kohtuvad, mille peale haarab ta kiirelt mu sülearvuti. Noormees mustas kaob nagu õlitatud välk meie järsust ja ohtlikust trepist alla.

Varga liigutus, see haaramine, äratab mind täielikult üles. Karjun: „Rein, keegi on majas! Varas!” Sellistel hetkedel tunduvad sündmused kulgevat aegluubis. Kui inimene on raskest unest üles raputatud, võtab tegelikult aega, kuni kõik teadvusesse jõuab,” analüüsib Malle tagantjärele.

„Trepist alla jõudes nägime, et välisuks on pärani lahti, uks oli lahti muugitud. Vargad olid kadunud ööpimedusse. Edasi tuli kõne päästekeskusse.”

Vargad said lisaks sülearvutile saagiks ka rikkis muusikakeskuse. Paari hinnangul ei osanud vargad arvata, et majas on inimesi, sest kõrvaltvaataja võib seda teeäärset remonditavat hoonet pidada abihooneks ‒ krundil asuv omaaegne elumaja on ehk rohkem elumaja moodi.

Kaotatud intellektuaalne omand
„Olen olnud üle kümne aasta ettevõtja. Varastatud arvutis oli rohkem kui kahe aasta tööde andmepank. Lisaks lõpujärgus tööd, mis oleksid olnud minu poole aasta palgaks ja maksudeks, ma pean nüüd neid uuesti otsast alustama. Mind on praegu nii jalutuks tehtud. Mina ei saa maksuametile võlgu jääda, sest kui tellija näeb, et ma olen võlglane, siis ma tööd ei saa. Osal asjadel on backup'id olemas, aga viimased tööd olen teinud maakodus,” nendib naine.

Pilvetehnoloogia kasutamine automaatseks varundamiseks pole maakodust samuti nii lihtne: mobiilse interneti kiirus suurte tagavarakoopiate tegemiseks ei ole piisav.

„Minu palve sellele mehele mustas. Varas teab minu nime, sest seda näitab arvuti. Sinu jaoks on see arvuti edasi müües lihtsalt väike kogus raha. Tagasta mulle palun arvuti kõvaketas, ma ei soovigi muud. Kasvõi välisukse kõrvale, kust sa arvuti varastasid. Ma olen nõus sulle selle eest maksma,” kutsub Malle kurjategijat üles.

Jõuetus olukorra ees
„Me keegi ei tea, milline jalgrattur, mootorrattur või auto sõidab mööda ja seal on inimene, kes jälgib, mida meie kodust annaks pihta panna. Paljudel on tänapäeval nutitelefonid, kaamerad, binoklid, millega saab suumida ja üles pildistada. Ma ei ole kunagi selle peale pidanud mõtlema, et ma pean kogu oma energia, ressursi, teenitud raha panema enesekaitsele. Nagu naabrimees mulle ütles, sa pead relvastuma. Me ei ole relvainimesed, ei ole sõjardid. Mina ei ole seda verd,” ütleb Rein siiralt. Malle viskab kurblikult nalja, et neil sureksid kanadki vanadussurma.

Abielupaari maakodust paistavad mitmed naabermajapidamised. Rein asub käega viibates selgitama. „Näed, siit majast on varastatud, seal ei ela kedagi, esivanemad on surnud, inimene on Austraalias. Sealt on varastatud, sealt on varastatud. Mis mõtet on mul midagi rajada, kui ma pean panema trellid, liikumisanduriga lambid, kakukaamerad selleks, et ainult turvata oma vähest vara, sest ma ei saa siia isegi suvel tuua korralikku televiisorit, külmkappi?” tõstatab ta küsimuse.

„Ostame kõik kaamerad, paneme signalisatsiooni, aga seome selle reaalse toimunuga. Tuleb mees mustas. Mis pilt kaamerasse jääb? Kui kaua võtab aega politsei- või turvaekipaaži jõudmine sündmuspaika linnast?” tõdeb Malle.

„Siin maamajas on enne seda juhtumit juba kaks korda sees käidud, üks kord on kõik tööriistad, meie jaoks vajalikud asjad, viidud vanaraua pähe ära,” meenutab ta. Ühel juhul lepiti ka tööriistadele lisaks tühiste asjadega nagu supipott, kardinad ja matkakingad.

Mis jääb alles?
„Ma olen olnud korralik riigi seadusi järgiv inimene, ma olen sattunud õnnetusse, aga kus on see institutsioon, kes mind aitab? Politsei ja seadused ei suuda mind kaitsta, mind tehakse rahast puhtaks. Eesti politsei, päästeamet, kiirabi töötavad väga suure koormusega ja liiga väheste ressurssidega. Tegelikult teevad nad väga head tööd, seda teame oma isiklikest kogemustest,” ütleb Malle kõigest hoolimata.

„Küsitakse, kas sul on kodukindlustus. Mis see mulle annaks? Kindlustus ei maksa seda, mis mul kaotsi läks, see emotsionaalne pool, pluss see töö. Lisaks materiaalsele kahjule saad sa emotsionaalse trauma, mida sa põed tükk aega. Loominguline töö võetakse ära, kuidas sa seda taastad?” arutleb Malle.

Mõlemad on sellest kogemusest ja järgnenud tõdemusest silmanähtavalt vapustatud ja ärritatud.

„Sa teed kõvasti tööd ja siis vajad sa ka puhkust. Sa tuled korraks maale ja siis sind tehakse paljaks. Sulle öeldakse, et unustage see lugu ära, sa pead oma eluga edasi minema. Kõik on õige ...” möönab Rein.

„Aga su plaanid ja su tööelu on kapitaalselt segi paisatud, lisaks psüühika, mis vajab taastumist ja lappimist. Kas peame nüüd olema õnnelikud, et ellu jäime, et meid maha ei löödud või ei sandistatud?” lisab Malle.

„Kui selline asi on juhtunud, siis mõtled, kes võib kõndida sul öösel ümber maja. Ma ei tohi tulla võib-olla õue suitsugi tegema, sest ma ei tea, kes mulle vastu pead kopsatab,” täiendab Rein. Ta nendib, et tal puudub elus esimest korda turvatunne. „Rõõmu päikese all elada pole.”

„Nüüd me peame mõtlema, kuidas saada töövahend tagasi. Iga kord, kui linna lähme, peame kõik asjad kaasa pakkima, käima nagu kaamelid. Kes küll on need inimesed, kes annavad informatsiooni, kes teenivad teise õnnetuse pealt? Kes on need inimesed, kes neid asju ostavad? See ei saa olla niisama ...” hindab mees, et varastel peavad olema informaatorid.

Pannes südamele
„Mis saab meie Eestimaast väljaspool linna? Kui me ei saa, ei julge siin maal olla, siis kasvab see võssa, terve Eestimaa. Kas lammutame majad maha, teeme esivanemate rajatu maatasa? Maal elamine on niigi inimestele luksus ja tegelikult põllumees ei olegi „põline rikas”,” selgitab Malle.

„Inimesed, ärge vaadake abivajajast mööda, kui keegi hõikab appi, aidake. Naaber võiks naabrit tunda. Vanasti öeldi maal ka võhivõõrale vastutulijale tere, nüüd kipub see normaalne viisakus kaduma. Ja vargad on läinud nii ülbeks, et nad tulevad oma tööd tegema, kui sa magad,” tõdeb Malle.

„Heitke ikka pilk, kas naaber on üldse kohal ja et tema äraolekul kõik korras on,” panevad mõlemad inimestele südamele.

„Mis on riik, kes on riik? See oleme meie kõik. Iga inimene saab elu paremaks muuta. Ära tee teisele seda, mida sa endale ei taha. Kui inimene ei osta kuskilt turuväravast odavalt väärtuslikku kaupa, siis kaob vargal motivatsioon „töötamiseks”,” soovitab Malle.

Lõpetuseks palub Malle veel kord: „Varas, palun tagasta arvuti kõvaketas.”

 

 

Autor: AKSEL LÕBU
Viimati muudetud: 30/07/2015 14:07:56