Mõned kuud tagasi sattusin jalutama Tartu ülikooli kliinikumi koridoris, kus oli üleval õpilastööde näitus maaelust kauges tulevikus. Visioone oli seinast seina – kus domineerisid robotid ja kus lendav taldrik, aga kõigil joonistel oli üks absoluutselt ühine joon. Iga pildi peal oli lehm.

Lehm, koduloom, heinapallid, traktor – see kõik on ühe traditsioonilise maaelu kuvandi osa. Tegelikult on see inimeste tööhõive ja majandusmudeli mõttes järjest kahanevam osa. Põllumees teeb töö ära pelgalt mõne abilise ja võimsate masinatega ning suurem jagu maapiirkondade elanikke peavad leidma muu tegevuse. Või ära kolima.

Ja see on probleem. Siiani on maaelu käsitletud liialt kitsalt – vaid põllumajandustootjate muredena, kus taas on vaja maksta mõnda kriisitoetust. Ning lisaks on järjest rohkem maaelu sümboliks kinnistumas üha tühjenev küla või mahajäetud talumaja.

Maa ei ole Eesti mõistes lihtsalt põld, mets ja soo, vaid ka külad ja väikelinnad nagu Võru, Vastseliina või Antsla. Need ei ole linnad nagu Tartu või Tallinn. Ja kogu selle „maa“ tulevik sõltub suuresti sellest, millena me teda edaspidi näha tahaksime. Kui soovime, et maale jääks alles üksikud robotlautasid ja masinaid hooldavad tehnilised töötajad, siis võib lihtsalt nimetada põllumajandusministeeriumi ümber maaeluministeeriumiks ja asi klaar. Kui plaan on jätkata Eesti riigi olemasolu ka väljaspool linnasid, siis tuleks maaelule anda laiem sisu kui ainult traditsiooniline põllumajanduslik tootmine.

Riigi tasandil võib selleks rakendada hulka võimalusi alates riigisektori hajutamisest ja lõpetades soodsa keskkonna loomisega tootmisettevõtetele. Keskenduksin hetkel sellele valdkonnale, milles olen viimastel kuudel olnud tegev ühes konkreetses ettevõttes ja edaspidi Võrumaal laiemalt. Turism on kahtlemata üks oluline maaelu mitmekesistamise võimalus, kuigi kindlasti mitte ainus päästerõngas. Siiski on see nii tähtis, et võib ühel hetkel muutuda toetavast ettevõtlusest selliseks, millele toetuvad teised. Võrumaa kui turismipiirkond on hetkel Eestis selgelt alahinnatud ning selle potentsiaal ka kohaliku arengu seisukohalt veel avamata.

Võrumaal ja Vanal Võrumaal laiemalt on midagi sellist, mis kahtlemata tekitab kaugemalt tulijas imetlust ja eristub selgelt teiste turismipaikade pakutavast. See võib esmapilgul olla hoomamatu miski, mille tajumine koosneb hulga väikeste detailide kokkupanekust.

Nagu näiteks Uma Pido. Laiemalt tuntud laulupeo formaat, kohalik keel ja ometigi väga hea tasakaal massikultuuri ning traditsioonilise rahvalaulu vahel. Esimene poleks huvitav ja teine oleks paljudele liiga raskesti omastatav. Järelikult on Võrumaal võimet luua midagi sellist, mis rajaneb ühelt poolt piirkondlikule eripärale ja teisalt pole ka igav. Lausa lõbus ja kaasahaarav!

Maakonnana kuulub Võrumaa halduspiiridesse koguni kaks UNESCO maailma kultuuripärandi esindusnimekirja kantud nähtust. Laiemalt on see rahvusvaheline tunnustus võro ja seto kultuuriruumidele, mis on suutnud kiiresti muutuvas ja ühtlustuvas maailmas olla ummamuudu ja samas ka areneda, mitte välja surra.

Ajalooliselt polnud kohalik talumees kuigi rikas. Sauna ehitas veel ka möödunud sajandil ilma korstnata, võib-olla naabritele naeruks. Nüüd seisab see arhailine saun oma kommetega ühes reas Tallinna vanalinnaga maailmas hinnatud vaimse kultuuripärandina. Ja selle väärtuse ehedaks tunnistuseks on linnaspaadesse levinud tung hakata pakkuma suitsusaunalaadseid tooteid. Juba paari näite varal on näha, et Võrumaal on turismipiirkonnana olemas oma eriline sisu, üle saja erineva turismiettevõtja ning ka mõned märksõnad, millega seda piirkonda tuntakse mujal Eestis.

Erinevalt Tallinna vanalinnast puudub Võrumaal siiski väljapoole suunatud kuvand, mis teeks üheselt ja lihtsalt selgeks, miks peaks tulema just siia. Selline kuvand eeldaks paarisõnalist ning konkreetset nägemust, omamoodi tunnuslauset. Või parooli, mis võtaks väga lühikese, aga samas tummise kontsentraadina kokku piirkonna väärtused. Eestis on 15 maakonda ja meil peab olema võimalik lühidalt ära öelda, miks peab üks inimene reisima pealinnast kolme ja poole tunni kaugusele.

Kuvandi loomisele eelneb turismiettevõtjate koostöös kokkuleppimine, millistele väärtustele toetudes sooviksime Võrumaad külalisele „müüa“. Tuleb sõnastada neli-viis prioriteetset valdkonda: nt maaturism, toiduelamused, sauna- või spaapuhkus, kaubandus või tervishoid.

Nimetatud valdkondades saaks Võrumaal kahtlemata pakkuda väga erinevatele huvilistele üpris palju, kuid sujuva koostöö saavutamiseks tuleb need kinnitada ühistes aruteludes.
Kunagi aastaid tagasi on loodud Võrumaa turismi arengustrateegia aastaks 2015 ja tegevuskava. Mis sellest on saanud? Tundub, et nüüd oleks paras aeg teha kokkuvõtteid, millised eesmärgid on tegelikult aastate jooksul täidetud.

Võrumaa väärtus erilise puhkepaigana on kahtlemata kõrge ning selle teadvustamine võimalikele külalistele vajab isuäratava pakendi loomist. Vajadusel ka mõnede teenuste kohandamist vastavalt külastajate ootustele. Sel juhul võime näha mõne aasta jooksul külastajate arvu kasvu, turismisektori kosumist ja uusi töökohti. Ma ei näe ühtki põhjust, miks see pole teostatav.

Igor Taro töötab 1. oktoobrist Võrumaa arenguagentuuris turismivaldkonna arendusjuhina.

 

Autor: IGOR TARO, Võrumaa turismikoordinaator
Viimati muudetud: 08/10/2015 10:00:25