Kamameister Maarja-Liise Raidla tunneb oma tööd ja oskab seda detailideni edasi anda. Foto: Mari-Anne Leht

Tavapäraselt algab enamikus Eesti külade seltsimajadest elu õhtuti, kuid Urvaste külade seltsimajas Võrumaal askeldatakse hommikust tööpäeva lõpuni, kultuuriürituste ajal hiliste tundideni. Siin valmib kogu Eestis tuntud kama, aga ka kootakse, valmistutakse üritusteks, nagu köögipäev, näidatakse ekraanil uusi Eesti filme – ja loodetakse, et vald pikendab rendilepingut.

Kui LõunaLeht läinud kesknädala hommikupoole Urvaste seltsimajaga tutvumise järel kööki jõudis, oli kaks plaaditäit mahedat rukist just ahjust võetud.

„Keedetud vilja kuivatame ahjus kaheksa tundi, siis röstime, sealjuures tuleb teri pidavalt segada, kuni need on pruunikaks tõmbunud. Siis laseme teradel jahtuda, kallame tünni, ikka iga sordi eraldi, ning alles veskis terad segunevad,” selgitab kamameister Maarja-Liise Raidla. Vili keedetakse alati enne kuivatamist, kuna kamajahu eripära ongi see, et vili on enne jahvatamist ja röstimist keedetud.

Lugeja juba mõistab, et viljaga askeldatakse siin sellepärast, et sellest valmistatakse ökokama. Rukki- ja kaerakama nimest saab igaüks kama koostise teada, Urvaste kamas on rukki-, nisu-, odra-, herne- ja oajahu.

„Urvaste kama on seltsi firmatoode. Kui kuus aastat tagasi alustasime, tegime ettevalmistustööd kodudes. Seltsi ühe liikme pool röstisime, teise juures kuivatasime tera- ja kaunvilja, seltsimajas käis ainult kama pakendamine,” räägib maja perenaine Mariina Kõller.

Kuigi nüüd tehakse kõik tööd kohapeal, kulub käsitsi kama pakendamisele palju aega. Seda lubatakse minulgi katsetada.

Võtan paberkoti, mille ühele poole kleebin perenaise juhtnööri kohaselt toodet tutvustava, teisele toote koostist ja valmistajat tutvustava sildi, löön pitsatiga valmistamis- ja „parim enne”-kuupäeva ning siirdun kaalunurka, et 300 grammi kama kühvliga kotti panna. Viimaste grammidega näen vaeva, sest ikka jääb 10 grammi kas puudu või üle.

Kui kõik klapib, tuleb kott valmis lõigatud sulgurlindiga kinnitada nii, et lindi ääri ei ole näha. Minul kulub ligi viis minutit, vilunutel läheb see küll palju kiiremini. Jahvatuse lõpul tuleb täita 120 kotti, sest just niipalju kama saab ühe jahvatusega. Kamakotid pannakse käsitsi pappkastidesse.

Majas osatakse nii aega kui ka raha kokku hoida. „Millegi üle nõu pidades me alati kleebime kamakottidele silte või lõikame sulgurlindi rullist vajaliku pikkusega linte,” ütleb perenaine. Ökonoomsus valitseb pakkekauba ja tooraine kohaletoomisel ning valmis kauba müügile viimisel. Seltsi liikmed sätivad sõidud nii, et muude asjaajamiste kõrval saavad samast kohast kas siis vajalikku materjali osta või kauba kohale viia. Või organiseerivad vajaliku kauba sihtpunkti heade tuttavate kaudu.

Urvaste kamad on müügil nii kagunurga poodides kui ka Tartus, Tallinnas, Pärnus ja mujalgi. Erineva suurusega tööstused tellivad siit kama oma ökotoodete valmistamiseks, nagu näiteks Viljandimaa Pajumäe talu kamajogurti tegemiseks. Suurim ostja on tulundusühistu Eesti Mahe, kust tullakse ise kaubale järele.

Kama ongi see, mille müügist saadakse kolmele inimesele palka maksta, ja kui midagi jääb üle, investeeritakse see kas tootmisse või majja. Kamateoks kuluva elektri ja puude eest tasub Urvaste külade selts ise.

Kama tegemise koolitusi tehakse tellija soovil kas viimase juures või kohapeal. „Kui lapsed koolituspäeval saavad ise kama jahvatada, söövad nad seda meeleldi,” märgib perenaine.

Kui kolme sorti kama järgi teatakse Urvastet kogu Eestis, siis kohe-kohe linastuvate Eesti filmide esmanäitajana tunnevad Urvaste seltsimaja eelkõige ümbruskonna filmisõbrad.

Uued filmid esilinastuse järel Urvastes
Seltsi projektikirjutaja ja SA Pokumaa tegevjuht Airi Hallik-Konnula rõõmustab, et pisike ja pealinnast kaugel, 1997. aastast tegutsev külaselts saab majas huvilistele linale tulevaid Eesti filme näidata enamasti enne, kui need suurtesse saalidesse lähevad, ehk esilinastuse järel. Selle eest, et filmid võimalikult ruttu Urvastesse jõuaksid, hoolitseb siia pealinnast pensionipõlve pidama tulnud ja kohe üheks külaelu veduriks saanud Virve Üprus.

„Uuemaid filme nagu „1944” ja „Vehkleja” nägid meie külastajad juba mõni aeg tagasi. Esimesel oli üle 80 vaataja. „Musta alpinisti” näitame kohe peale esilinastust siin novembri viimasel neljapäeval, järgmisel päeval hakkab film mujal jooksma. Mõned aastad tagasi tuli meil „Seenelkäiku” koguni kaks korda näidata, sest huvilisi oli nii palju,” räägib Hallik-Konnula.

Selts on ka ise olnud filmitegemise eestvõtja, tänu millele on valminud dokumentaalfilm kama tegemisest ja enne seda võitlusest Ess-soo eest.

Filme käivad lähiümbruse elanike kõrval vaatamas ka naabervaldade Antsla ja Sõmerpalu elanikud. Sügisest kevadeni on kuus üks-kaks filmiõhtut. Pileti hind on kolm eurot, lastele euro vähem. Siia saab alati perega tulla, sest kui lapsed filmi vaatamisest väsivad, võivad nad esimesel korrusel lastetoas mängida.

Peagi antakse tulijatele uued, värvilised piletid seniste arvuti abil tehtud mustvalgete asemel. Uus on selline, nagu pilet olema peab: rebitav, mille järel jääb ostjale pool kätte. Pileti hind sellega ei kerki.

Hallik-Konnula sõnab, et seltsi tegemised erinevad ametlikest kultuuriüritustest ka selle poolest, et kõike pole kalendris kirjas. „Kui meil tekib idee mõne vahva ürituse korraldamiseks, teeme selle ära pärast seda, kui oleme selgitanud, et osalejaid tuleb piisavalt,” annab ta mõista, et nad suhtlevad väga palju inimestega.

Teised üritused ja tegijad
Naised ütlevad, et rahvakalendripäevad, olgu siis heinamaarja- või vastlapäev, ei jää neil kunagi tähistamata. Tihti toimuvad need elu mitmekesistamise nimel seltsi ühe või teise liikme pool.

„Mihklipäeva tähistame Mihkel Jakobsoni pool Kirikukülas. Viimasel heinamaarjapäeval Peeter Kirschbaumi Tasatse talus oli sada inimest. Oma talus olen korraldanud keldrilaada ja kohviku. Urbanipäeva laada korraldame kiriku juures,” kõneleb Kõller.

Detsembri esimesel pühapäeval toimub majas järjekordne köögipäev, kus seekord tehakse mõistagi verivorste. Seltsimaja muretseb vere ja soolikad ning teeb segu valmis, osalejad saavad vorstisegu soolikasse toppida ja keeta.

Sügisest kevadeni käib majas vilgas tegevus mitmesugustes ringides, mis tähendab, et 1939. aastal koolimajaks ehitatud hoone aknad on enamiku õhtutest tuledes.

Pokumaa tegevjuht märgib, et Pokumaa ja Urvaste seltsimaja tegevus Pokumaal on läbi põimunud. Soojal ajal küpsetavad seltsimaja naised seal pannkooke, seltsimaja perenaine on seal parem käsi, kes vajaduse korral ka suitsusauna kütab.

Kaie Mets on koka abi, kes hetkel aitab Maarja-Liiset kama tegemisel, kuid suvel küpsetas pannkooke Pokumaal. „Teen kõike, mida vaja,” lisab ta.
Kaie abikaasa Raido Mets käib majas vabatahtlikuna remonditöödel ja toob kohale raskemat kaupa, näiteks viljakotte. Parajasti puhastab ta tükk aega kasutuseta olnud koroonalauda. „Lapsed saavad teise mängutoa juurde ja siia paneme ka koroonalaua,” lausub ta ja märgib, et oma valla seltsimajas peavad oma inimesed ikka aitama.

Kadri Võrel on kuduja, kellel on majas oma ruum. Tema kudumid, nagu sokid, mütsid, sallid ja karupüksid, soojendavad paljusid külmakraadide ajal. „Käsitöö on üks mu hobidest, millest praegu elatun,” kinnitab pealinnast kolm aastat tagasi Sõmerpalu valda kolinud naine.

Vallavalitsusel teistsugused arusaamad ühistegemistest
Edumeelsed juhid näevad oma valla tubli seltsi tegevust perspektiiviga ja toetavad neid igati. Urvaste külade seltsi tegemiste valguses on vallavalitsuski ehk enam tähelepanu saanud.

Silman lõppeval aastal seltsile antud tänukirju. Tänavusel maapäeval esindas Urvaste külade selts Võrumaad, st oli aasta küla üks nominente, mille meenutuseks on eriauhind maamajanduse infokeskuselt ja tänukiri riigikogu esimehelt Eiki Nestorilt. Eelmine põllumajandusminister Ivari Padar andis seltsile tänukirja, kuna Urvaste kama oli 2014. aasta parim mahetoode.

Mitmekesise tegevuse ja tänu taustal ei mõista mina Urvaste vallavalitsuse seisukohti kogukonnateenuste kohta, mida saab lugeda Võrumaa partnerluskogu kodulehelt. Uuring tehti mullu.

Kõrvalseisjana on minule arusaamatu, millisel eesmärgil on Urvaste vallavalitsus edastanud, et „vald on üritanud mõningaid teenuseid seltsidele üle anda, aga kogukonnad pole sellega eriti kaasa läinud”. Üleandmise takistusena on kirjas, et inimesed ei taha ise vastutust teenuste pakkumise eest võtta.

No tule taevas appi! Kes küll on siiani vastutanud kõigi nende tegevuste korraldamise ja õnnestumise eest, mida Urvaste seltsimajas on tehtud?

Paraku on uuringus ka sõna-sõnalt kirjas, et „vallavanem ei näe, kellel hetkel oleks kompetents teenuseid hallata, kuna valla elanikena domineerivad vanurid”.

Minule tundub, et inimese elatud aastad on neljanda- või viiendajärgulised, määravam on tema soov midagi kasulikku teiste heaks teha, tulla kodust välja ja lootus, et tema tehtut märkavad ja hindavad ka kohapealsed juhid.

Seltsimajas tegevad inimesed pikast perspektiivist rääkida ei soovi, ütlevad vaid, et seltsil lõpeb rendileping 2018. aasta märtsis. Vallavalitsusest olla neile mõista antud, et lepingut pikendatakse tingimusel, kui selts võtab pea kõik maja haldamise kulud enda kanda.

Rõõmsaks muutuvad naised siis, kui pärin, millised suhted olid neil mõnda aega valda juhtinud Lembit Lutsuga, kelle tegemisi volikogu enamus hukka mõistis ja ta maha hääletas.

„Luts tuli majja ja tundis huvi, kuidas meil läheb ja millega vallavalitsus saab meie tegemisi toetada. Lutsu algatusel sai valla iga kant eksperimendi korras aastas tegevuseks teatud summa, mida kogukond sai omal äranägemisel kasutada,” räägib Hallik-Konnula.

„Lõime kandirahaga Urvaste seltsimajja ja selle lähiümbrusse wifi leviala, sest kuus-seitse aastat tagasi igas peres internetti veel ei olnud,” meenutab Mariina Kõller. Ta lisab, et Lutsu eesmärk oli kaasa aidata sellele, et inimesed ise midagi teeksid.

Lõpetuseks ütleb perenaine, et Urvastes on palju ajalugu, kultuuri ja toredaid inimesi, neist saavad nad oma tegemistele tuge.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 26/11/2015 10:05:16