Maaeluminister Urmas Kruuse oli esmaspäeval ja teisipäeval kagunurgas, kus külastas viit põllumajandusettevõtet ja kohtus poolesaja tootjaga. Viimastele jäi kohtumisest paraku mulje, et uppuja päästmine on uppuja asi.

Põlvamaa põllumeeste liidu juhatuse esimees Karin Sepp märkis, et tootjate ootused olid kokkusaamise eel suuremad. „Põllumehed soovisid detailsemalt kuulda, kuidas kriisi ületada ja valitsuse vastutulekut ning selgade kokkupanekut,” täpsustas Sepp.

„Saime kinnituse, et uppuja päästmine on tema enda asi ehk põllumehed on oma murega üksi jäetud. Edaspidine sõltub põllumeeste majandamise oskustest ja leidlikkusest, et töökohad ja tootmine maal säiliks,” rääkis Kalmer Kongo, kes on nii Valgamaa ASi Laatre Piim kui ka Võrumaa tootjate liidu juhatuse liige.

Üle 30 aasta piimandussektoris töötanud ja 2008. aastal Põlva Piima peadirektori kohalt lahknud Aivar Häelm ütles, et sai kahjuks kinnitust: Eesti jätkab, võrreldes meie naaberriikidega, oma põllumeeste ebavõrdset kohtlemist.

Arutelul üles kerkinud nn Valio teema teeb osadele lehmapidajatele muret, sest Valio kui pikaaegsete kogemusega töötleja on ka siinsete piimatöötlejate turu liidriks tõusnud. Valio järgi määravad ka teised töötlejad piima kokkuostuhinna, mis enamasti on mõni sent vähem või rohkem Valio poolt makstavast. Valio maksab siinsetele tootjatele liitrilt heal juhul 23 senti, kuid oma kodumaal Soomes 37 senti.

„Valio kaela kõige ajamine ei ole õige. Teised piimatööstused võiks ise initsiatiivi näidata ja piimaliitri eest rohkem maksta. Praegu tundub, et teised piimatööstused sörgivad Valio sabas,” ütles Kongo.

Maaeluministeeriumi pressiteate kohaselt peavad põllumehed ministri sõnul ühistegevusega tegelema hakkama, sest see võimaldab lehmapidajatel oma toodangut ise töötlema hakata ja selle tulemusena jääb neile enam raha kätte. Ühistusse koondumine annab tootjatele ka stabiilsuse ja aitab riske maandada.

Kongo ütles, et n-ö vaesuse pealt ühistut ei tee. „Teine asi on ka see, kuhu toodang müüa,” lisas ta.

Minister sõidab aasta lõpul Hiina Eesti ja Hiina valitsuse vahel meie piimapulbri ja või müügilepinguid sõlmima. „Põlvamaa tootjad märkisid selle peale, et mõttekam oleks selle visiidi ajal pakkuda hiinlastele meie piimafarme, sest see päästaks farmerid pankrotist ja nad saavad kergemalt edasi elada,” ütles Sepp.

Kongo peab farmide müümist hiinlastele äärmuslikuks abinõuks.

Kuna paljudel tootjatel on pangalaenud, on nad sunnitud tõukarja müüma, et laene maksta, kuna on üle aasta tootmisele peale maksnud. Praeguseks on Eestist väljapoole müüdud juba üle 9000 lüpsilehma, lisaks pea 6000 lehmmullikat, kes oleks olnud Eestis tulevased piimaandjad. Meie kõrge aretusväärtusega kari on teiste riikide tootjate tuleviku tuluandjaks.

Sepa sõnul on Eestil 2014-2020 aastateks piimandusstrateegia, mille eesmärgiks on toota üks miljon tonni piima aastas, praegu toodetakse ligi 700 000 tonni, mida on koguni 80% rohkem, kui Eestis suudetakse tarbida. „Kui piimatootjad ja -töötlejad võtavad strateegiat oma tootmise alustalana, siis loodaks kriisiolukorras ka riigi vastutulekut. Iga kolmas euro, mis põllumajanduse kaudu maapiirkonda tuleb, tuleb piimast,” märkis Sepp.

Häelm lisas, et aastate jooksul kujunenud ja kõigi osapoolte nägemus piimandusstrateegiast on tänaseks päevakorrast maas. „Kahjuks ei saanud ma ministrilt vastust, milline on praeguse valitsuse nägemus meie piimandussektorist,” ütles ta.

Midagi lohutavat ei olnud ministril öelda ka neile seakasvatajatele, kes Aafrika seakatku tõttu pidid oma loomad hävitama. Iga hukatud looma eest maksis riik tootjale 100 eurot. Kellel tuli kõik sead mulla alla ajada, selle majanduslik ja emotsionaalne seis pole täna kiita, eriti veel olukorras, kus tal on tootmisesse investeeritud pangalaen endiselt kaelas.

 

 

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 26/11/2015 10:20:38