Küsitlus

Kas katuseraha jagamine on õige ja hea tegu?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
-1°
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Mari-Ann Karupää: vana võim peab Otepääl taanduma

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Oma nime uhkusega kandev Mari-Ann Karupää unistas Rootsis elades vanaisa, populaarse laulu „Õrn ööbik” looja Gustav Wulff-Õie muuseumi pidamisest Nuustakul. Nüüd on ta juba kümmekond aastat olnud selle üks tähtsaimaid eksponaate – muuseumi perenaine.

 

„Unistus täitus sügisel 1995. Õigusjärgse pärijana võtsin tagasi siinse Nüpli-Lõhmuse talu 16 hektarit maad ja hooned ja kaks hektarit jäid kirjandusmuuseumile, mille filiaalina Wulffi muuseum 1960. aastal loodi,” rääkis Mari-Ann Karupää. Wulff-Õie talumuuseum, haridusministeeriumi vara, mille eest kannab hoolt Eesti kirjandusmuuseum, asub Nüpli järve kaldal kesk Otepää maalilist kuppelmaastikku..

 

„Nime Wulff vahetasid isa ja tema vend Karupää vastu nimede eestistamise ajal. Vanaisa Wulff oli tulivihane ja lausus, et võinuks, siis juba oinapea nimeks võtta,” pajatas Mari-Ann Otepääd meenutava perekonnanime saamisloost kerge muigega. Karupää nime on ta alati uhkusega kandnud ega ole sellest abielludeski loobunud.

 

Elu talutares

Ühel sügiseselt vihmasel talvepäeval juhatab Mari-Ann, naeratus huulil, külalise Lõhmuse talu väiksesse tarre. „Voitka on hästi sõbralik,” tutvustab ta ülirõõmsalt klähvivat-hüplevat koera, kelle kadunud ema kandnud nime Lydia Koidula. „Voitkale meeldib hirmsasti  metsas joosta,” põhjendab ta sõbra ristimist kõmuliste metsavendade järgi.

 

Elutoa diivanil lösutab aga rahulolev kassivolask. „Ta tuli ise minu juurde, mõtlesin, et on kassipoeg. Mulle meeldivad hästi suured kassid, seepärast toitsin teda algul hirmus kõvasti, aga ta ei kasvanud hoopiski mitte. Hiljem naabritelt kuulsin, et loom oli juba saabudes täiskasvanud,” pajatab Mari-Ann muhedalt ja silitab hellalt oma väiksemõõtmelist nurrumasinat.

 

Sajanditaguse sisustusega lihtsat talutare tutvustades teatab Mari-Ann: „Selle muuseumi eripära on selles, et siin elatakse sees.” Mugavusteta ja ahiküttega maja eristab sajanditagustest oludest ainult see, et tubasid valgustab elekter.

 

„Euroremonti ei kavatse ma siin kunagi teha. Ega Euroopas euroremonti tehtagi,” vestab ta irooniliselt. „Inimesed ei mõista, miks ma siinset vana ja halli lauta maha ei lase lõhkuda, aga mina leian, et muuseum peab näitama ajalugu.”

 

Meenutades kodumaale naasmist, jutustab Mari-Ann: „Kui ma Eestisse asusin, siis kõik imestasid, et kuidas ma sain heaoluriigist siia tulla. Alguses olin sõbralik ja katsusin selgitada, aga lõpuks vihastasin ja läksin näost siniseks. Mõtlesin siis, et need inimesed ei tea, kuidas heaoluriik välja näeb.”

 

Ajakirjandus ja vanurite hooldus

Mari-Ann Karupää sündis 1937. aastal Pärnus, suved veetis ta vanavanemate juures Nüpli-Lõhmuse talus. 1947 jõudis sõja eest põgenenud Karupää perekond Saksamaa kaudu Rootsi.

„Rootsi eestlaskond oli väike, hoiti väga kokku ja  lapsed pidid õppima tulevikku kindlustavaid erialasid, kõige kindlamaks peeti arsti või inseneri ametit. Mulle tundusid niisugused alternatiivid kole igavad ja ma rääkisin kõigile, et tahan ajakirjanikuks saada, ehkki ei teadnud, mida amet endast kujutab.”

 

Mari-Ann oli ainuke välismaalane Rootsi ajakirjandusülikooli esimese lennu kuuest üliõpilasest. Ajakirjandust tudeerides olid tema põhiaineteks kirjanduse ajalugu, riigiteadus ja sotsioloogia. Õpitud erialal tööd leida polnud lihtne. „Rootsi lehed ei tahtnud välismaalasi tööle võtta.” Ametisse asus ta rikka juudi omanduses oleva Bonnieri ajalehekompaniisse, kus töötas aastatel 1963–79.

 

„Algaastatel tuli vastu võtta kõik tööd, ühel suvel pidin tegema väga vastikut asja ja kajastama seltskonnaüritustel toimuvat. Sain säärase ebameeldiva asjaga nii hästi hakkama, et omanikud mind sügisel kiitma asudes soovitasid seda tööd igavesti teha. Seepeale teatasin oma lahkumissoovist,” räägib Mari-Ann.

 

Muude tööde hulgas aitas väliseestlasest ajakirjanik üles töötada allakäinud ajalehte Min Värld. „Kui alustasime, oli lehe tiraaž 150 000, nelja aastaga muutsime lehe väga loetavaks ja tiraaž kolmekordistus,” pajatab Mari-Ann. Üheks edu saladuseks peab ta hea kontakti leidmist võimukandjate ja kõrgetasemeliste kultuuriinimestega: „Nad lasevad ligi ainult ajakirjanikke, kes on viisakad ja korrektsed. Saatsin neile alati faktide kontrollimiseks käsikirja.”

 

Kui Mari-Ann oli saanud tööle Bonnieri kesktoimetuses, võis ta kirjutada asjadest, mis teda huvitasid, aga siis ta väsis ja lahkus kompaniist. „Ajakirjaniku töö on väga kurnav, nädalalehed on orienteeritud lugejate mõjutamisele ja sarnaselt Nõukogude süsteemiga muudab Bonnier ka ajakirjaniku mõtlemist. Mul kulus paar aastat omandatud mõtteviisist vabanemiseks.”

 

Ajakirjanikuametist loobununa tegi ta elus kannapöörde ja alustas tööd vanurite hooldajana. „Bonnier on liiga pealiskaudne, ma olen siiski pärit vanast ja korralikust perekonnast. Tahtsin tegelda asjaga, millest oleks ühiskonnale tõeliselt kasu. Soovisin parandada Rootsi vanurite hooldussüsteemi ja uuriva ajakirjanikuna alustasin voodi juurest,” selgitab daam.

 

Olles mõne aasta hooldajana töötanud, asus ta tööle vanurite hooldusõpet kajastava lehe juures. Mari-Ann oli üks nendest, kelle ettepanekuid arvestades võeti 1991. aastal vastu tänaseni Rootsis kehtiv vanurite hoolduse seadus. Seaduse kohaselt saavad vanurid soovi korral piisaval tasemel hooldust enda kodus ja vajadusel peab riik vanuri terviseprobleeme arvestades eluruumid ümber ehitama.

 

Eestisse parukaga ja nõukogulikult riides

Esimest korda tuli Mari-Ann Eestisse tagasi 1972. aastal. „Lubati käia vaid Tallinnas, seaduslikult Tartu minnes tuli maksta mitu harilikku kuupalka, siis sõidutati mikrofoniga autos,” meenutab ta.  

 

Oli olemas ka odavam alternatiiv: parukaga ja nõukogude inimesele kohaselt riietudes pääses kõikjale. „Peaaegu kõik väliseestlased tegid nii ja ega midagi ei tehtud ka, kui kellelegi silma ei hakanud. Tean vanu väliseesti tädisid, kes elasid niimoodi külades. Autosid  oli tollal vähe, rohkem sai reisitud bussi ja rongiga.”

 

Oma siinkäimistest ei kirjutanud Mari-Ann kunagi, väliseestlased, kes Rootsis oma kodumaareisist kirjutanud olid, ei pääsenud enam mõne aja jooksul Eestisse.  

Rootslastel on kombeks oma elu juba noorelt kõrge eani ette planeerida. „Kui minult kolmekümneselt küsiti pensioniea plaanide kohta, vastasin, et lähen Eestisse ja hakkan muuseumi pidama. Inimesel peab elus olema kolm karjääri. Minul on need täidetud: kõigepealt olin ajakirjanik, seejärel muutsin Rootsi vanurite hooldust, nüüd pean vanaisa muuseumi.”

 

Karupääd on alati võidelnud eestluse säilimise eest. „Tulen väga ühiskondlikust perekonnast. Minu isa Leo Karupää oli Rootsi eestlaste esinduse juht 13 aastat ja viimase neljakümne aasta jooksul olen ka mina samas kogus peaaegu alati valituks osutunud,” rõhutab Mari-Ann.

 

Eliitkommunist Rüütel oli kõva töömees

Lõhmuse talus on suvitanud ja suusatanud mitmed tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelased. „Siin on olnud üsna kirju seltskond, alates Betti Alverist ja siurulaste järeltulijatest, jätkates Siberi vangide-lindpriide ning tulevase eliitkommunisti Arnold Rüütli ja Neeme Ruusi tütrega.”

1950. aastate lõpul kohandati taluait kirjandusmuuseumi algatusel suvituspaigaks kultuuritegelastele. „Kõige suurem ehitaja oli Arnold Rüütel, kes oli kõva töömees,” räägib Mari-Ann ja näitab üht muuseumi päevikut, kuhu 1962. aasta septembrikuus on perekond Rüütli nimel sisse kirjutanud tütar Maris 

 

„Kümmekond aastat tagasi muuseumi perenaiseks asudes arvasin naiivselt, et kirjandusmuuseumi inimesed on meeletult agarad ja hakkavad minuga palju kultuuri tegema ja igasuguseid üritusi korraldama. Paraku tuli pettuda, mõistsin peagi, et nemad on teadurid, kes ise ettevõtmisi ei algata.”

 

Siiski toimuvad Lõhmuse talus mitmed traditsioonilised üritused. 1989. aastast on kirjandusmuuseumi vedamisel peetud Nüpli kevadkooli. Sellest on tänaseks saanud nooruslike kirjandusuurijate igakevadine kogunemine: Lõhmuse talu hiies kõlab avalaul „Õrn ööbik”, peetakse ettekandeid päevavalges ja õhtuhämaruses, vabas õhus ja toakitsikuses, kõhutäiteks manustatakse hernesuppi ja mulgiputru.

 

Iga-aastane on ka Jüri Estami ja Mari-Anni initsiatiivil toimuv väliseestlaste võidupüha tähistamise üritus. Suve hakul, juunikuus, aga korraldab Mari-Ann anarhistliku alatooniga  ettevõtmist „Ööbikulaul”. Laulukooride ja kultuuritegelaste osalusel toimuva ürituse pearubriigiks on „Trubetsky ootel”.

 

„Me oleme igal aastal oodanud endale külla Tõnu Trubetskyt, siiani pole ta saabunud, aga tõele au andes edastasime kutse vaid esimesel aastal (2003). Mulle Trubetsky hirmsasti meeldib ja meie anarhistlik üritus on väga tema vaimsusega ja võrdlemisi loominguline.”

Eelmisel aastal esinejaks palutud Contrale ei olnud Mari-Annel võimalik raha maksta ja saabudes teatanud luuletaja, et tal on ainult veerand tundi aega, aga pärast ei tahtnud enam üldse ära minna.

 

„Kui Contra hakkas luulet lugema, siis seisis tema kõrvale Taive Särg, kes on teinud uurimistööd Contra luulest ja muusikast, ning asus samas kõva häälega värsiridu analüüsima. Contra läks seepeale väga hoogu  ja nõnda vastastikku nalja heites täiendasid nad suurepäraselt teineteist,” meenutab Mari-Ann.

 

„2005. aastal nägime vihmas kummastavat vaatepilti: Valve Puri ujus selili Nüpli järves ja laulis „Ave Mariat”. See oli ülimalt liigutav, kuidas tema väga kõva ja ilus hääl järvest tõustes võimsalt kajas.”

 

Kommunistid hävitasid Otepää kultuuri

„Sada aastat tagasi oli Otepää üks Eesti kultuurikeskustest. Kui nõukogude aeg tuli, siis tehti siin väga tugevat puhastustööd, kodanlik ühiskond hävitati. See linn on sellepärast natuke ebameeldiv, et siin on alles seda õelust, mida pidi kindlasti kasutama, et olemasolevat kultuuri välja juurida,” hindab Mari-Ann.

 

Tavalised inimesed võtsid Rootsist naasnu väga hästi vastu, ent võimudega tekkisid kiiresti vastuolud. „Need vanad võimukandjad mulle ei meeldi mitte sugugi ning ma ei kiida heaks, et nende järeltulijad istuvad praegu Otepää eesotsas,” annab Mari-Ann karmi hinnangu.

„Leian, et selline asi iseseisvale Eestile ei kõlba ega ole meile lihtsalt kasulik. Kommunistid oskavad kindlasti igasuguseid asju ja võivad aidata linna arendada, kuid nad ei tohiks meid esindada. Mina usun, et Otepää on täis võimekaid noori inimesi, kes võiksid juhtimise üle võtta.”

Kohalikust lehest võis mullu lugeda, et Karupää nimetas vallavalitsuse avalikku kohtumist  rahvaga penskarite kinniseks ürituseks. „Ma olen ju täitsa penskar ja mind teeb see täitsa hulluks, et valla korraldatavatel üritustel on ainult minuealised inimesed,” kommenteerib Mari-Ann väljaütlemist.

 

„Mis tulevik sellel linnal on, kui noori ei kaasata? Valla tegelased peaksid isiklikult ärksaid ja tegusaid inimesi oma üritustele kutsuma, kui nad tahavad, et Otepääl oleks tulevikku,” ärgitab Mari-Ann.

 

Gustav Wulff-Õis

Sündinud 1865 Vastse-Otepääl, surnud 1946 Otepääl.

Lõpetas Tartu Õpetajate Seminari 1884. Õpetaja Puhjas 1885–92, koduõpetaja Amblas 1892–94.

Vallasekretär Vana-Otepääl 1984–1937, Otepää Ühispanga juhatuse liige 1937–40.

Abiellus Olga Luksepaga 1910. Lõhmuse tallu asus elama 1940.

Avaldanud ligi 70 algupärast isamaa- ja armastusluuletust, tuntuim „Ööpikule” („Õrn ööbik kuhu tõttad sa”, 1883), millele lõi viisi koolivend Karl Ramm ja mis kujunes üheks ärkamisaja võitlusteoseks. Tõlkinud Heine, Goethe, Puškini, Krõlovi luulet. Kirjutanud jutustusi ja arvustusi.

Osales 11 seltsi juhatuses.

 

Arvamused Mari-Ann Karupääst

Jüri Stepanov, Otepää kirikuõpetaja: Väliseestlasena kannab Mari-Ann endas Eesti Vabariigi ajaloolist mälu. Erinevalt siinkasvanutest, kellele tehti väga korralik nõukogude ajuloputus, pole tema minevik ära soditud.

Jaanus Raidal: Tundes Mari-Anni alates Eesti taasiseseisvumisest, võin öelda, et entusiastliku ja initsiatiivika inimesena on ta suutnud hästi siinsete oludega kohaneda. Ta on väga positiivne inimene.

Autor: Egon Valdaru
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:08

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia