Meie pere Lissaboni kesklinnas Comercio väljakul, kust me sageli üle jalutame. Foto: erakogu

Eelmises osas mainisime, et leidsime siit ühe väga hea ja soodsa restorani. Selle väikese pererestorani nimi on Tasco do Vigario (tõlkes vikaari trahter) ning see asub Rua do Vigariol Alfama linnaosas, Tejo jõest vaid paari tänavavahe kaugusel.

Leidsime selle juba oma siinviibimise esimesel nädalal, oktoobri alguses, kui elasime veel Joáolt renditud ühetoalises korteris. See oli esimene restoran, mis mulle siin üldse silma hakkas, ja see esimene osutus nii heaks, et me ei ole endale teist söögikohta vaatama hakanudki.

Miks peaksime, kui suure vaagnatäie prae (nii liha kui kala) hind on Tascos ainult seitse eurot, sellest saab söönuks kaks inimest ja toit on Lissaboni parimaid? Ka veini hind on väga taskukohane: kannu hea majaveini eest tuleb välja käia ainult 1.50. Magustoit maksab 1.50 ja supp ainult 1 euro. Seda ühes Euroopa Liidu riigi pealinnas – uskumatu! Nõnda käimegi siin iga päev söömas, nii lõuna- kui õhtusööki, sest kui osta toitu poest, tuleks sama hind välja.

Seda armsat väikest restorani, mis paistab väljast kui „uks seina sees”, sest aknaid restoranil pole, peab juba 1980. aastate keskpaigast peale üks tore Portugali perekond, kuhu kuuluvad isa Luis, ema Fernanda, nende poeg Ricardo, Fernanda vend Antonio ehk Tozé ning Tozé naine Isabel.

Töö on ära jaotatud nõnda, et baarileti taga seisab Luis, kelle ülesandeks on klientidele drinke valada ja „maja magustoitu” pudingit serveerida, köögis toimetavad Fernanda ja Isabel ning laudu teenindavad ja arveid löövad kokku Ricardo ja Tozé. 37-aastane perepoeg Ricardo töötab veel ka Portugali ühes suurimas supermarketiketis Continente. Nii teenindab päeval kella kolmest (mil Ricardo oma teise töökohta tuiskab) laudu ainult Tozé, kes oskab inglise keeles öelda ainult tomorrow.

Alguses oli meil päris raske teineteisest aru saada, aga nüüd suudame talle juba täitsa hästi selgeks teha, mida õhtusöögiks soovime. Ricardo seevastu räägib perfektset inglise keelt, nagu pea kõik noored portugallased, ja me oleme tema käest palju huvitavat teavet saanud. Näiteks ei ole Ricardo üldse rahul Portugali valitsusega, eriti endise peaministri, sotsiaaldemokraat José Socratesega, kes olevat elanud kui araabia šeik ja riigi raha hoolimatult tuulde lasknud.

Ricardo ütleb naljaga pooleks, et Portugalil polegi head valitsust olnud, viimane hea valitseja oli 18. sajandil tegutsenud markiis de Pombal. Just nüüd sai Portugal endale uue presidendi – endise juristi ja ajakirjaniku Marcelo Rebelo de Sousa. Kui küsisime, kas nüüd hakkab Portugalil hästi minema, siis tõstis Ricardo käed püsti ja ütles: „Peame lihtsalt ootama ja vaatama!” Portugallased on tuleviku suhtes ettevaatlikud ja selleks on ka põhjust: paljud ärid on oma uksed majandusraskuste tõttu sulgenud ja uut tõusu ei ole veel näha.

Kui välist hiilgust on Portugalis vähe, siis selle korvab siinsete inimeste siiras heatahtlikkus ja positiivne meel. Inimestel on siin kombeks üksteist aidata ning kohe kohale joosta, kui keegi hätta satub. Meil juhtus sügisel mitu õnnetust. Kõigepealt nikastas Inno ära oma jala. Tarvitses mul vaid restoranis sellest suud paotada, kui juba jooksis restorani perenaine Fernanda kõiki muid töid kõrvale jättes koju, et Inno jala jaoks arstimeid tuua. Kui lapsed olid palavikus, siis sõidutas Tozé mind pelga palaviku mainimise peale oma autoga lähedal asuvasse apteeki.

Pärast küsisid nii nemad kui terve tänava inimesed veel mitu nädalat jutti, kas meiega on ikka kõik korras ja kas vaja veel millegagi aidata. Fernanda pakkus, et võib meie lapsi hoida, kui me Innoga vahel kahekesi linna peal jalutada tahame. Ja kui 18. novembril oli Roosikese 1. aasta sünnipäev, siis oli restorani poolt talle tort küünaldega ja terve restoranipere laulis talle kooris: „Õnne soovime sul!” (portugali keeles Parabéns pra vocé).

Lastesse suhtutakse Portugalis üldse väga hellalt ja hoolitsevalt. Neid musitatakse ja kallistatakse, paitatakse ning nendega kõneldakse, nagu nad saaksid kõikidest asjadest aru. Sageli on nii, et astume oma uksest välja ega ole veel oma tänavalt väljagi jõudnud, kui Juulit ja Roosit on kõnetanud ja kallistanud juba mitu inimest. Igaühega tuleb siis oma veerand tundi juttu puhuda.

Kuid ega me pahanda – siin voolabki aeg palju aeglasemalt, inimesed võtavad üksteise jaoks aega, sest kõik muu võib ju oodata. Elatakse ometigi vaid kord ning mis on veel tähtsam kui teine inimene! Töö ja asjad? Ärge tehke nalja. Portugallane ei murra kunagi tööd nagu eestlane, portugallane naudib tööd ja eriti puhkepause töö vahepeal – ma ei ole mitte kusagil mujal näinud nii rahulolevaid ehitusmehi kui siin. Selle aja sees, mis meie väljas lõunat sööme, teevad nemad mitu suitsu- ja jutupausi, suhtlevad meie lastega, söödavad tuvisid ja võtavad mõnuga päikest. Seepärast võtavad kõik parandustööd siin muidugi ka kohutavalt palju aega.

Toon konkreetse näite. San Sebastiao metroojaama lift läks novembri lõpul katki ja selle ette paigaldati silt „Em reparacáo” (remondis). Ahah, mõtlesime meie, tundes portugallasi, võib arvata, et enne aasta lõppu seda korda ei tehta, ja sõitsime teiste jaamade kaudu. Jaanuari keskel läksime uuesti julgesti San Sebastiao jaama. Kuid võta näpust, lift oli endiselt „Em reparacáo”! Ei oska muud kui naerda, käega lüüa ja öelda nagu Tozé: „Tomorrow!”. Kui nii selle kui hirmaeglase internetiga ära harjud, siis tundub elu Portugalis juba täitsa mõnus.

Kuidas Võrumaa Teataja Ülo Tulikule ära tegi
Nagu ma eelmises osas kirjutasin, oli meie Võru aasta tore. Kalevil olid sõbrad, kellest tuli hästi kirjutada, ja vaenlased, kellest kas tuli halvasti kirjutada või üldse mitte kirjutada, aga üldiselt olid meil toimetuses vabad käed ja saime ka ise teemasid välja pakkuda.
Tõsi, sõna „kultuur” peale läksid Kalevil karvad turri ning kõik minu Kandle näitustest ja muudest vahvatest kultuuriüritustest kirjutatud lood kolisid riiulile, kuhu nad kas mõneks ajaks või lõplikult ära unustati. Kui juba mu teab mitmes kultuurilugu ilmumata oli jäänud, siis sain Kalevi sõnumist aru ning keskendusin rohkem poliitikale, mis mind samuti väga huvitas. Kuna lähenemas olid riigikogu valimised, siis seda enam.

Need oli huvitavad valimised, sest riigikokku kandideeris ka Võru linnapea Ülo Tulik, kes oli läinud kõvasti raksu Kalevi suurte sõprade H ja A-ga (siin ja edaspidi mõned nimed, kohad ja väited tsenseeritud, kuna isikutele omistatakse tõendamata tegusid, ja ühel puhul ka inimese kaitseks ‒ toim). H ja A olid nüüd Tuliku peale väga pahased /.../. Kuna Tulik ajas oma asja väga kindlalt, nimetades H-d isegi Maalehe vahendusel „pätiks”, siis võib mõista, et tuha all hõõgusid kuumad tunded.

Vastukäik ei andnudki end kaua oodata. Ühel päeval astus meie kabinetist läbi Kalev, paks ümbrik näpus. Kuna ta oli meile ka varem lugude ideid ja informatsiooni jaganud, siis ei pannud ma seda üldse imeks. Vahel said Kalevi ideed lugudeks kirjutatud, vahel mitte. Nüüd paistis Kalevil aga väga tuli takus olema, sest ta ütles, et lugegu ma info läbi ja kirjutagu artiklid valmis nii ruttu kui võimalik.

Tegin ümbriku lahti – seal oli valgetele paberilehtedele trükitud pikk tihedas kirjas jutt sellest, kuidas X vallavanem M on valla sotsiaalmaja ehitusel ebaausalt toimetanud, mõjutades sündmuste käiku sedasi, et hanke võitjaks sai Ülo Tuliku tütre elukaaslasele Indrek Klampele kuuluv Selista Ehitus (samasuguse infoga anonüümne ümbrik laekus ka LõunaLehele, kuid toimetus otsustas seda mõistetavatel põhjustel mitte kasutada ‒ toim). Kirjas väideti, et asjasse on segatud ka maksuamet, kes väljastas Klampele valeteavet sisaldava tõendi, ja et Ülo Tuliku ja M-i vahel on enam kui soojad suhted.

Kuna Tulik viibis materjalide saabumise ajal välismaal, siis küsisin Kalevilt, kas on ikka mõtet lugu teha, kui temalt ei ole võimalik kommentaari küsida. Seepeale vastas Kalev, et kirjutagu ma lihtsalt: Tulik ei olnud kommentaarideks kättesaadav. Uurisin seejärel, kas info on ikka usaldusväärne, sest kirjal ei olnud saatja nime all. Tont teab, kellelt see võis tulla. „See on väga usaldusväärne info,” kostis Kalev. „H ja A ise panid need materjalid kokku.”

Kuna Kalevil oli artikli avaldamisega väga kiire, siis ei jõudnud ma materjali tõele vastavust eriti kontrollida. Käisin X-is, kus vallavanem M kõike eitas, aga kui sellest Kalevile rääkisin, siis ütles Kalev, et lugu peab ilmuma ikka ja kirjutagu ma lihtsalt, et info tuli Võrumaa Teatajaga kõnelenud usaldusväärsetelt allikatelt, mida kinnitasid ka teised allikad. Mis seals ikka – mina ei olnud enne ajakirjanduses töötanud ja usaldasin peatoimetajat. Kuigi mulle tundus naljakas, et peatoimetaja hinnangul on okei avaldada artikkel ainuüksi toimetusse saabunud anonüümkirja põhjal.

Pärast seda ümbrikku tõi Kalev mulle veel ühe Ülo Tuliku ja Indrek Klampe kohta infot sisaldava ümbriku. Ning siis veel ühe. Ka nende puhul kiitis ta, et tegemist on väga hea infoga, kuna materjalid on kokku pannud H koos A-ga. Kirjutasin needki lugudeks ja Kalev oli väga rahul. Eriti hõõrus ta käsi siis, kui Tulik artiklite peale vihastas ja Võrumaa Teataja pressinõukokku kaebas.

Siis ütles Kalev, et kaevaku, palju tahab, ühtegi pressinõukogu otsust me ei avalda. Tema sõnul olid pressinõukogu otsused Võrumaa Teataja kohta nii negatiivsed ainuüksi seepärast, et seda juhtis tema vaenlane Sulev Valner – seesama mees, kel oli jätkunud jultumust tema peatoimetajatoolile istuda. Seega oli „selgemast selgem”, et pressinõukogu otsused Võrumaa Teataja kohta olid kallutatud.

Tulik kange mehena muidugi ei jätnud ja nii tema kui Klampe kaebasid Võrumaa Teataja enda kohta kirjutatud artiklite pärast kohtusse. Kalev ei teinud selle peale teist nägugi. Hoopis komandeeris nii minu kui Varuli advokaadibüroo oma kohtuasja ajama.

Alguses andis materjalid minule, ja kui mina olin kohtule vastuse ära saatnud, siis helistas nördinud Varuli advokaadibüroo ja küsis, miks olen esindaja mina, kui Kalev ometigi saatis kohtumaterjalid neile. Seepeale kratsis Kalev segadusse sattunult kukalt ja imestas, kuidas niimoodi juhtuda sai. Mina ei teadnud. Pakkusin, et las siis esindab Võru Teatajat pealegi Varul, kuna on ju imelik, kui mina kaitsen omaenda artikleid. Kalev oli nõus.

Kuid kui temalt suvel palgatõusu küsisin, siis oli tal asjast omamoodi arusaam: kuna advokaadiarved on nii suured ja kohtusse mindi ju minu kirjutatud artiklite pärast, siis peaks ma isegi aru saama, et raha juurde küsida on kohatu. Õieti vaatas Kalev mulle otsa sellise näoga, et kuna mina olen talle sellise käki kokku keeranud, siis oleks kena, kui ma nüüd ise Võrumaa Teataja kohtuarved kinni maksaks.

Olin keeletu, aga ei hakanud peatoimetajaga vaidlema. Meile Innoga oli hakanud Võrus meeldima ja me lootsime endiselt, et kui ajad lähevad paremaks ja kohtuasjad lõppevad, siis tõuseb lõpuks ka palk. Seda, mis selle asemel juhtus, poleks me aga osanud uneski ette aimata. Sellest aga juba järjejutu järgmises osas!

 

Autor: IRJA TÄHISMAA, INNO TÄHISMAA
Viimati muudetud: 11/02/2016 10:03:11