Hädalist tuleb aidata. See on ju meie kultuuriruumi kindel eetiline põhimõte!? Miks me ei taha käituda nii, nagu see loomulik oleks?

Keel ja kultuur
Ilmselt kardame lasta elanikkonna koosseisul muutuda nii, et meie maal jäävad enamusse muukeelsed võõra kultuuri esindajad. Juba praegu on osas Eesti piirkondades eesti keele kõneleja vähemuses. Eestlasel, nagu igal rahval, on õigus rääkida oma kodumaal oma keelt ja elada oma rahva tavade järgi. Kui eesti keelt kõnelev inimene jääb vähemusse, siis on vaid aja küsimus, kuna ka riigikeel muudetakse enamusele sobivaks. See on paratamatu protsess, mis ei sõltu valitsevast erakonnast.

Ajalugu kordub
Tuleb meelde Nõukogude Liidu aeg, kui hästi palju võõraid toodi sisse ja neile anti pisut rohkem hüvesid, kui kohalikel saada oli. Neile, kes ei tea, tuletan meelde, et võõrastel oli ka siis eelis korteri ja töökoha saamisel. Tookord sotsiaaltoetusi tänapäevases mõistes ei olnud. Loodi sisepinged, mis püsisid tasakaalus ainult tänu riigi jõustruktuuridele. Nii on lihtne rahvaga manipuleerida ‒ ja riigi vajalikkus talutava elukeskkonna säilitamiseks on kõigile arusaadav. Nii kui natukenegi riiki nõrgestad, on kodusõda lahti. Nii juhtuski mitmes endise NLi piirkonnas.

Migratsiooni kõrvalmõjud
Kõrge tasu eest põgeniku staatusesse saanud võõramaalaste migratsiooni toetamisega aitame kaasa rahvusvahelisele inimkaubandusele. See on igasuguse migratsiooni paratamatu kaasnähtus. Massilise migratsiooni taustal tekkivad majanduslikult võimsad rahvusvahelised struktuurid, kes oma huvide edendamiseks muu hulgas sirutavad „kombitsad” asjaosaliste riikide struktuuridesse. Peale massilise migratsiooni lõppemist on vähe tõepärane, et sellised majandusstruktuurid hakkaksid tegelema legaalse majandusega.

Toimetulek
Põgenikele ei saa ega tohi pakkuda paremaid toimetulekutingimusi, kui riik suudab pakkuda oma kodanikele, olgu või Euroopa Liidu raha eest. Kui põgenikud on privilegeeritumad kui oma kodanikud, on rahvuslik konflikt vältimatu. Kui me pakume põgenikele sama kõrget elatustaset, nagu meie kallis riik suudab tagada oma kodanikele, ei jää Eestisse ükski kuldketiga täis elujõus põgenik. Need, kes jäävad, peavad tõesti olema väga suures hädas ja neid me peamegi aitama ‒ ja ilmselt aitame heameelega. Kui aga põgenikud peavad saama garanteeritult kõrgema elatustaseme kui oma kodanikele tagatud, siis tuleks meie riigil kaubelda ka oma kodanikele põgeniku staatus, et parandada nende elujärge samal tasemel.

Sallivusest
Kas tõesti on Eesti inimesel rohkem rassistlikku meelelaadi ja võõraste vihkamist kui teistel rahvastel? Ei usu. Eestlased on läbi ajaloo kõikjal maailmas erinevate kultuuride, keelte ja nahavärvide keskel hästi hakkama saanud. Hakkamasaamise põhiliseks eelduseks ongi ju tolerantsus. Eestlane oleks igalt poolt minema löödud, kui ta oleks kõikjal kippunud õpetama, mis on õige ja mida kohalikud valesti teevad.

Kui me ei ole loomult rassistid, siis mida me õieti vihkame? Ühiskond on väga keeruline struktuur ja nii keerulises süsteemis on oma käitumise motiive raske objektiivselt hinnata. Püüame taustsüsteemi veidi lihtsustada.

Loome mõtteliselt sellise eksperimendi. Suurde muust maailmast eraldatud linnakvartalisse suletakse (teatud eksperimenditasu eest huvitatuse suurendamiseks) 400 inimest. 200 neist saavad punased ja 200 sinised särgid. Territoorium on jaotatud kolmeks alaks. Esimeses saavad olla ainult sinisärklased, teises ainult punasärklased ja kolmandas saavad olla kõik. Süüa, juua, sooja ja puhast õhku saavad kõik ühtemoodi ja piisavalt. Kas sellises olukorras on tõenäoline konflikti puhkemine sinisärklaste ja punasärklaste vahel? See ei ole kuigi tõenäone.

Nüüd teine olukord. Kõik muu on sama, kuid hüvesid (toit, jook jne) on endale võimalik saada ainult teisi välistaval meetodil. Selles piirkonnas, kus mõlemad grupid võivad vabalt viibida, on lülitid, mille abil saab hüvesid suunata oma piirkonda ja nii, et teine piirkond jääb nendest ilma. Et kahel grupil oleks raskem omavahel mõistlikke kokkuleppeid sõlmida, oletame, et punasärklased sinisärklaste keelt ei mõista, ja vastupidi. Kas keegi usub, et selline kooslus võiks ilma konfliktita kasvõi nädal aega koos eksisteerida?

Konflikti põhjus ei ole mitte särgi värvus, kõneldav keel ega ka nahavärv, vaid ebaõiglane hüvede jaotus. Oma pahameel tuleks suunata ebaõigluse korraldajate vastu, mitte lasta endal langeda etnilistesse konfliktidesse, kus mõlemad osapooled on lõppkokkuvõttes kannatajad.

Reaalses ühiskonnas lisandub muidugi veel üks oluline riivatud õigus, see on õigus elada oma kodumaal oma tavade järgi ja kõnelda oma keelt. Paraku ei sobi paljude kultuuride eluviisid ühisel kitsal territooriumil kokku ilma teineteise tavasid ja harjumusi rikkumata. Mitte et üks oleks parem kui teine, vaid nad ei saa eksisteerida korraga ühes kohas. Väike hulk pagulasi enamasti assimileerub kohalike olude järgi ja kes mitte, see lahkub. Suuremate hulkade puhul on eri kultuuride territoriaalne eraldumine vältimatu, et konfliktideta elada.

Kui ühtse kultuuriruumi inimesed niikuinii loovad meil siin Eestis oma tavade kohase elamispiirkonna, siis miks peavad nad seda siin Eestis tegema, see ju lõpeb loomuliku arenguprotsessi jooksul ikkagi samaga kui neil oma kodumaal?

Miks ei võiks sellist sõjalise agressiooni eest kaitstud turvaala teha nende oma kodumaal ja vajaduse korral sellele ka majanduslikku abi anda? See loogika ei ole nii keeruline, et keegi selle peale ei tuleks. Jääb mulje, et kellelgi on plaanis konflikti pealt kõvasti teenida.

 

Autor: TÕNU JÕGI, Võru omavalitsustegelane, ettevõtja
Viimati muudetud: 11/02/2016 10:18:44