Roomlaste rajatud akvedukt Tarragona lähedal. Foto: Mari-Anne Leht

Kataloonia ja tema pealinn Barcelona üllatavad Euroopa põhjaosast saabunuid positiivselt igal sammul: maailmakuulsa katalaanist arhitekti Antoni Gaudi imelised majad, kirik ja park, uudistajatele mugavad võimalused nende juurde jõudmiseks ning Vana-Rooma aega meenutav Tarragona Kataloonia lõunaosas.

El Prati lennujaam võtab neli iseseisvalt Katalooniat avastama saabunud võrumaalast aprillis vastu päikesepaistega. Iseseisvalt, et tõestada, et ka keskealised ja üle selle suudavad reisifirmata võõrale maale minna, seal enamiku plaanitust ellu viia ja aimu saada, mille poolest on selline reisimine kasulikum. Ööbimiskohad broneerime hostelites, vaid Andorra Sant Julia de Loria külas õnnestus suvehooaja eel ülisoodsalt hotell broneerida.

El Pratis läheb loomulikult kauem aega taksopeatuse leidmiseks. Bussiga saab küll linna südamesse, Placa Catalunyale, kuid veel võõras linnas ei ole esimest korda saabunutel mõttekas kohvritega kõndida.

Lennujaama nullkorruse kõrval peatuses seisab paarkümmend musta-kollast taksot. Vahetuse juhataja näitab tulijatele juba eemalt, millisesse autosse istuda. Taksojuht tõstab kohvrid masinasse, lülitab taksomeetri sisse ja sõit algab. GPSilt jälgime selle kulgemist – ei mingit keerutamist suurlinna tänavatel. Teadsime, et nädalavahetustel on Barcelonas taksosõit viis eurot kallim. Nelja peale jagatuna tuli sõit mõned eurod kuueeurosest lennujaama ja linna vahet sõitva bussi piletist kallim, kuid see-eest on see lihtsaim viis ööbimiskohta jõudmiseks. Esimene positiivne kokkupuude Kataloonia pealinna transpordikorraldusega lubas aimata, et turistid on siia oodatud. Sama kordus ka taksosõidul Tarragonas ja ärasõidul Barcelonast lennujaama.

Kuid taksonduse kõrval on siin hästi korraldatud külastajate pääsemine linnasüdamest eemal asuvate vaatamisväärsuste juurde. Lihtsaim ja meile sobivaim viis oli sõita kahekorruseliste, ülevalt avatud linnatuuribussidega. Esiklaasil on vastavalt ringikulgemisele kas roheline või punane kiri. Igas peatuses võib väljuda, ümbrust uudistada ja järgmisele bussile astuda. Päevapilet täiskasvanule on 28, kahepäevapilet 39 eurot. Viimast ostes on rahalise võidu kõrval oluline seegi, et kahe päevaga suudab enam-vähem kõik huvipakkuva ära näha. Kui miski jääb nägemata, võib sõita linnaliinibussiga, millele saab pileti osta bussijuhilt 2,15 euroga, või metrooga.

Loomulikult huvitab meid Kataloonia tuntuima arhitekti Antoni Gaudi looming: casa’d ehk majad, veel lõpetamata Sagrada Familia kirik, Güelli park jt.

Turvameetmed on mõistagi tõsised

Gaudi isikupärast loomingut näeme linna laiemal, Passeig de Gracia bulvaril jalutades juba esimesel õhtul. Casa Batllo püüab pilku värviliste keraamiliste plaadikestega kaetud fassaadiga, La Pedrera ehk Casa Mila seinad on lainelised, kreemikad ning rõdude piirded ilmselt sepistest.

Mõni päev hiljem külastame Batllo maja. Pilet on veidi üle 20 euro, kuid seda ei tasu kahetseda, sest hoone siseruumid on nii ainulaadsed, et ainult ahhetan: avarad, ebastandardsed ruumid, uste kohal vitraažid, ühe toa orva on ehitatud pingid ja seina peidetud kamin, igal pool ümarad uksepiidad. Omaette elamus on vaade nelinurksele siseõuele, kust näeb maja sinakaid seinu ja pruunide raamidega aknaid, samuti katusekorrus oma taeva poole kõrguvate korstnatega, mis meenutavad küll rohkem skulptuure.

Casa Batllo renoveeris Gaudi tekstiiliärimehe Josep Batllo soovil 1904.–1906. aastal. Praegu kuulub hoone teisele omanikule, kes osa majast on külastajatele avanud. Viimastelt saadava piletirahaga hoiab omanik hoone korras.

Güelli park ei sarnane milleski parkidega, mida oleme harjunud nägema kas siis häärberite juures või linnades. Gaudi projekteeritud Güelli park on muinasjutumaa kividest laotud sammasterea, istepinkide, erinevatel kõrgustel kulgevate radade ja üksikute eriilmeliste majadega.

Park kannab ärimees Eusebio Güelli nime, sest just tema ostis nõlva, et sinna 60 maja ehitada. Paraku valmis neist vaid kaks, sest huvilisi nappis, ja pärast Güelli surma müüsid pärijad maa-ala linnale, nii saigi Gaudi rajada sinna imelise pargi. Pargi territooriumil on avatud ka Gaudi majamuuseum, ses majas elas ta viimased 20 eluaastat kuni surmani 1926. aastal.

Loomulikult avaneb pargi eri kohtadest vaade Barcelonale ning parkigi paistavad Sagrada Familia tornid.

Seda basiilikat peetakse modernismi esindaja Antoni Gaudi kuulsaimaks tööks, mis paraku ei ole veel valmis. Kirikusse pääseb loomulikult piletiga, kuid selles saab korraga olla vaid teatud arv külastajaid, sest piletile on märgitud sissepääsu aeg. Meil tuli pääsu oodata pea kaks tundi, mida kasutasime ümbrusega tutvumiseks ja einestamiseks.

Turvameetmed on mõistagi tõsised, pileti kontrollimise järel paluti kaasasolevate väikeste kottide sisu ette näidata. Kolmanda kontrolli soovi ei meenugi.

Sisenemise järel tundsin, et olen avaras, kõrge laega heledas ruumis, mille igast nurgast ja detailist – olgu selleks kõrged heledad sambad või seinte ülaosas asuvad vitraažid – kiirgab vastu ainult positiivset energiat. Kirikus olemise tunnet ei tekkinud. Üks meist märkis, et selles on hea ja helge olla, millega saab vaid nõustuda.

Rajatise nullkorrusel on muuseum, kus näeb nii pilte kui ka detaile 1882. aastal alustatud basiilika ehitamise kulust aastakümnete jooksul.

Sagrada Familia krüptis puhkab ka selle arhitekt Antoni Gaudi, kes sündis 1852. aastal Tarragona lähedal.

Roomlaste jäljed Tarragonas

Tarragona on samanimelise provintsi keskus, kuhu Barcelonast on mõnus rongiga sõita, seda enam, et raudtee kulgeb mere kaldaga paralleelselt. Istud Barcelona Santsist peale ja tunniga oledki kohal. Pilet maksab kaheksa eurot. Kataloonia pealinna jaamast pääseb rongile läbi turvaväravate ning pileteid kontrollitakse ka rongis. Tagasisõidul ei tasu kontrollimise järel piletit ära visata, sest Barcelonas saab jaama taas läbi turvavärava, kust ka pilet tuleb läbi lasta.

Ajaloost teame, et vanade roomlaste ajal oli Tarraco kuulsam kui Barcelona, see oli ajal, kui roomlased jaotasid Hispaanias võidetud alad kolmeks provintsiks, Taraco sai ühe provintsi keskuseks. Omaaegses Tarracos viibinud imperaator Augustust meenutab amfiteatrist mööduv tänav Via Augusta. Vanalinna merepoolses osas on roomaaegse tsirkuse ühe külje müürid ning ajaloomuuseumist saab astuda pikka madalasse kaarja laega ruumi, kus tsirkuse ajal hoiti hobuseid ja võidusõidukaarikuid.

Loomulik, et kui Vahemere kaldal on amfiteater veel alles, tuleb selle ühelgi pingil istuda. Kui piletit ostan, küsitakse, et kust tulin. Ilmselt andsin Eestile vermitud euromünte. Etteruttavalt: ka mujal Tarraganos küsiti meie juttu kuuldes, et kust oleme.

Igale poole ei jõua, kuid akvedukti tasub kindlasti vaatama minna, kuigi sinna ilmselt ühissõidukiga ei saa. Arukam on jalutada mere äärest algava linna tuiksoone Rambla Nova lõppu, kus on taksopeatus, ning sealt taksoga neli kilomeetrit linnast välja sõita ja paluda, et taksojuht ootaks.

Pool kilomeetrit tuleb kõndida, kuid see tasub ära. Juba esimene pilk 217 meetri pikkusele ja 25 meetrit kõrgele akveduktile vaid kinnitab omaaegse Rooma võimsust ja selle ehitusmeistrite tarkust. Akvedukti näeb tasuta, taksosõidule koos ooteajaga kulus meil 20 eurot ehk igal viis. Väike summa nii vana ja võimsa rajatise nägemiseks.

Tarragonas saab linnatuuri pileti seitsme euroga, tagantjärele tarkusega ma seda teist korda ei teeks, arukam on vanalinnas omapäi uudistada.

Barcelonast ei saa ära lennata kõndimata kordagi Les Ramblesel. Läheme sinna viimasel päeval, pärast Montjuici mäe küljel paikneva ja kõigile avatud olümpiarajatiste uudistamist. On kuum laupäev.

Les Rambles, ostud ja võidud

Jalgades väsimus ja kuklas tagumas kuuldu-loetu, et sellel bulvaril ei tasu lahtiste hõlmadega hõljuda, vaid peab tähelepanelik olema, alustame Placa de Catalunyalt Kolumbuse samba ehk mere poole jalutamist. Isegi tõsiasi, et meil on kehavöö, kus eurod, reisil vajalikud dokumendid ja koopia ID-kaardist, ununeb linna keskväljaku ja bulvari alguses olevat rahvamassi nähes.

Mõne aja möödudes annab ehmatus järele ja teen bulvaril isegi kaks ostu. Soov osta Kataloonia lippu (nägime seda tihti majade rõdudel) meenutav T-särk ei täitu ka siin. Neid küll on, kuid sobivat numbrit enam mitte. Valin musta, sest selle rinnaesisel on kollane nelja punase triibuga lipu kujutis ja kiri Catalonia is not Spain, ja lisaks lipuvärvi seljakoti. T-särk maksis vaid kümme eurot, kotike poole vähem.

Kellel võimalus, on mõttekam Les Ramblesel äripäevadel jalutada: avarust on enam ja saab julgelt vasakule jääva Gooti kvartali tänavat uudistada. See soovitus vist ei kehti turismihooajal.

Kui ostudest juttu, siis külastasime paari toidupoodi, et õhtul midagi hamba alla võtta, reisikaaslased ostsid Tarragonas lastele ja lastelastele üht-teist lastepoest. Mina muusikapoest ühe CD, kus mu lemmiktenor, samuti kuulus katalaan Jose Carreras esitab maailmaklassikat. Lootsin Carrerase lauludega plaate enam osta, kuna ühe plaadi eest tuli ligi 22 eurot maksta, piirdusin sellega.

Veel ostsin Passeig de Gracialt paar Gaudi tööde piltidega tuleva aasta kalendrit ja külmkapiukse magnetit. Väikesed ja kerged asjad. Meie kohvri kaal oli piiratud seetõttu, et lennupiletid Riiast Barcelonasse ja tagasi olid soodsad.

Kas ja milles igaüks meist võitis või kaotas, kui läinuksime turismifirmaga Barcelonasse, Tarragonasse ja Andorrasse, jääb heade reisikaaslaste teada. Enda võiduks loen peaaegu piiramatu aja huvipakkuva uudistamiseks; sain rohkem näha; kogemusi riigi kohaliku transpordi erinevate liikidega sõitmisel; kinnituse, et kui oled omapäi, pead enda eest vastutama; teadmise, et inimestega, kellega suuremas osas huvid kattuvad, võib julgelt kaugele reisida.

Meenutaks kommunismiaega, kui ütleksin, et meil ühtegi arusaamatust ei tekkinud. Rahalist võitu on raskem hinnata, see sõltub reisifirma pakutavast, oletan, et ligi 200-eurone võit ikkagi oli. Külastatud kohtadest jäi rohkem nähtust-kuuldust meelde, kui seda turismigrupiga liikumisel.

Kokkuvõtteks: oli vaheldus- ja kogemusterikas avastusreis, kus tunnetasime kohalike abivalmidust, külalislahkust ja sooja suhtumist.

 

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 05/05/2016 11:07:10