Pildil Jüri Vernik ja Erika Alandi-Vernik. Foto: erakogu

Mõnikord on tahtmine emadepäeval meenutustes taas kohtuda suurepäraste inimestega meie kodukandist, kes elavad veel nii kaua, kui neid mäletatakse.

Vanalt Võromaalt, praeguselt Põlvamaalt Koorastest Brasiiliasse sattunud kirjaniku ja kunstniku Erika Aland-Verniku suguseltsi saatus kerkis taas esile tänavu vabariigi aastapäeval, kui otsisin vastust küsimusele, kes küll olid need Kanepis asuvale Vabadussõja ausambale kuldtähtedega raiutud noored mehed. Nende seas oli Alfred Alanti nimi.

Paraku on see Alandite suguselt peaaegu tervikuna hävitatud KGB laagrites Siberimaal. Alustagem Erika enda poolt kirja pandust ja Heino Siku poolt 1994. aasta „Viruskundras” avaldatud loost emaarmastusest. Olgu see lugu mälestuseks kõikidest emadest, kes jäid tundmatusse Siberi mulda.

Ema on ainus ja asendamatu

„Haruldane peen ja ilus kaelaehe, põimitud kastanpruunidest juustest – imetlust vääriv käsitöö – ja noore naise pilt (foto) – need esemed on jäänud temast, mida hoian enesega. Näopilt mu emast ja kaelaehe (kord) ta elavaist juustest! See on jäänud… Minu ema… Kui palju mälestusi! Kurbus. Ja silmad vees. Kui palju aastaid, mu ema? Meie lahkumine oli detsembris aastal 1938. Jätsin su pisaraisse. Sain su kurbuse ja valu põhjuseks. Emake, andesta, olin noor ja ei mõistnud veel emasüdant. Pealegi oli mul kindel lootus sind uuesti näha ja sülelda. Mu plaanis ei olnud jäädav lahkumine. Aastal 1940 Venemaa punane (kommunistlik) võim oli juba vallutanud Eesti. Ja algasid kannatuste ja valupäevad Eesti rahvale.

Seitse aastat olin lahutatud sünnimaast. Ei ainustki teadet, ei ainustki kirja. Lõpuks tuli kiri vennalt, kes oli Siberis sunnitöölaagris. Teised kaks venda „kadunud“ ja vana emake viidud Siberisse. Seal ta ei pidanud kaua vastu. Paari nädala pärast suri ja sai maetud. Täiesti üksinda. Ei ükski ta kuuest lapsest polnud ta juures. Ei olnud matuseid, ei olnud pisaraid, ei olnud leinajat. Ainult Siberi susi ulus Irkutski öös. Ja tähed särasid taevalaotuses. Sellest kõigest kuulsin palju aastaid hiljem.

Emake, kallis, kuni tänaseni ma ei tea, kus puhkab su põrm, kas pruunis, mustas või punakas mullas. Ei tea ka, kas keegi püstitas puust või traadist ristikese su kääpale. Ma ei viinud ainustki lille. Ja pisaradki jäid hiljaks. Palju aastaid kannatasin selle kummastuse küüsis. Aga aeg, see kõikide haavade parandaja, muudab ka inimese mõtted ja arusaamise. Kõigil meil elavail on ees lahkumine. Sellest ei ole pääsu. Mis meist järele jääb? Mõni foto, mõni ese, nimi. Ja mälestused. Mälestusi ei kustuta ka surm. Ema, sa elad ja oled mu juures mälestuste majas, mis kuulub ainult meile kahele. See on pühapaik, mille sa täitsid palvetega mu eest. Ei kunagi ei keegi või mind lahutada sinust. Iga aastaga tulen sulle lähemale, kuni sulame üheks lõpmatus Eluringis… Sa avasid mulle elu – müsteeriumi ukse.

Brasiilia, aprillis 1994.

 

Need ülikurvad read räägivad meie vanema põlvkonna perekondade tragöödiast keerulistel okupatsiooni aastatel möödunud sajandil.

Otsides andmeid Kanepis vabadussõja ausambale raiutud noormeeste sünnikoha ja hukkumise kohta, leidsin nende seast Alandi suure pere kogu tragöödia suuruse sõjamuuseumi ja Geni abiga.

 

Nüüd teame, et Alfred Alant sündis Erastvere mõisa Nahkmetsa külas (Nahaküla) 25.3.1900 ja hukkus 22.8.1919 Irboska lähistel punaste kätte vangi langenuna. Tema vanemad olid Peeter Alant (1864) ja Leena Haas-Alant, neile anti hukkunud poja teenete eest Vabadussõjas Kanepisse Jõksi järve äärde tasuta maa ja maja. Kaks nooremat venda – Juhan ja Voldemar – olid juba lapsena surnud, elus oli siis vaid õde Hilda Alant-Sikk (1905–1983), kelle tütar Hili S.-Teder elab praegu perega ema kodukandis.

Lisandusid järgnevad andmed, mida aitas paika panna Helgi Paidre (s Alandi).

Sõjasangar Alfred Alandi vanaisa oli Kanepi lähedal Paali talus Nahakülas elanud Adam Alant (1811–1902) ja vanaema Mai Maadi-Alant (1826–1900), nende perest pärinesid lisaks Peeter Alandile veel Johan, Jaak, Jaan ja Joonas Alant. Adama teisest abielust Marri Alant-Allewiga sündisid Mihkel, Matli ja Liso ning kolmanda naise Mattli Perle-Alantiga sündis Gustav Alant.

Kooraste Šveits

Vabadussõja kangelase isa Peetri vend ja Erika isa Johan Alant (1862–1932) ostis pärast pajukile jäämist tsaaririigi teenistusest urjadnikuna Koorastesse Kusto Tamme talu. Kusto asus looduskaunis paigas Pikkjärve ja Vaaba järve vahel, seda kutsuti Kooraste Šveitsiks. Ka Kooraste parun Ungern-Sternberg olla oma perega seal sageli jalutamas ja looduse ilu nautimas käinud. Kusto talu maadel on ka muistne Kõrgemäe hiis, mis looduskaitse alla võeti.

Kusto peremees Johan Alant ehitas Pikkjärve ja Vaaba järve vahel olevale Tamme ojale Kusto orgu vesiveski ja hakkas möldriks. Kusto polnud tavaline talu, oli rohkem mõisa moodi, kaks puiesteed – üks kuuskede ja teine tammede allee – viisid tallu. Suurmajapidamine koosnes kahest talust – Ala- ja Mäe-Kustost. Palju maad, palju metsa, kahe talu hooned. Möldriametit pidas Johan kuni äkilise surmani 1932. aastal.

Johanil oli kaks naist, esimene naine Elisabeth Aland suri 27-aastasena kopsupõletikku, mees jäi üksi väikeste lastega: Alvine (Mõts)(snd 1899), Nikolai ja Hans Alandi (4.4.1902–10.1945, suri Norilskis küüditatuna), viimase lapsed on Heldur Alandi, Helgi Alandi-Paidre ja Hendrik Alandi (1938–1942).

Helgi Paidre pani koos perega oma vanaisa Johan Alandi hävinud hauasamba asemele Kanepi Ala kalmistule kabeli kõrvale uue samba. Samuti lasi taastada kalmistu peatee lõpus asuva noorelt surnud vanaema Elisabeth Alandi hauaristi.

Johani teine abikaasa Miina/Minna Hendrikson Alant (1873–17.8.1949, suri Siberis Irkutski obl, Tulunski raj, Ussoljes) küüditati koos poja Julius Heinrichiga (snd 14.5.1910). Johanil ja Miinal olid veel lapsed Elisabet Alant, Erika Aland-Vernik, Rudolf Johannes Alant (Kusto Ruts, metsavend, 30.12.1915–1945, suri vangilaagris Krasnojarskis) ja Heinrich Alant, kes tuli Siberist tagasi koos moldaavlannast abikaasaga.

 

Ise võõrsil, kodumaa südames

Erika Margarete Aland-Vernik sündis 3.4.1913 Kooraste vallas, Tamme Kusto talus, suri 25.5.2001 Brasiilias Sao Paulos. Tema nimi on tuntud Eesti teatmeteostes – näitekirjanik, luuletaja ja proosakirjanik ning tekstiilikunstnik. Kasvas Koorastes oma tsaariaegsest politseinikust isa Johan Alandi rajatud Kusto suurtalu veski möldri tütrena. Õppis Kooraste ja Kanepi koolis, lõpetas 1932 Otepää gümnaasiumi cum laude. Isa surm tõmbas kriipsu ülikooli astumisele. 1938 astus Tartus meditsiiniõdede kooli.

Abiellus Kanepi kirikus 13.8.1938 Brasiiliasse väljarännanud eestlase Jüri Vernikuga, kes oli Eestisse tulnud sõjaväekohustust täitma. Nad lahkusid Eestist detsembris 1938. Tagasiteed kahjuks enam polnud, sest algas Teine maailmasõda.

Erika esimene luulekatsetus oli „Kohtumine iseendaga“, mis ilmus „Kevadikus“. Eestlaste väljarändamist kirjeldab ta oma ainsas romaanis „Kohvipõllu leib” (Lund, 1990). Tema näidendit „Eesti nimi” on etendatud Kooraste koolis 1930. aastate algul nimede eestistamise ajal. Ka „Jõuluõhtu“ näidend oli menukas Kooraste koolimajas. Näidendeid on tal veelgi: „Suveõhtud Toonastes” (1949), „Imede öö” (1952) jt.

Kodumaal on kultuurileht Viruskundra avaldanud tema lühijutte ja luulet. Ka „Viruskundra“ koguteoses on tema kohta ajalehematerjali publitseeritud. Erika elas pikemat aega Rio de Janeiros ja külastas ühel korral, 1995. aastal ka Eestit ning tundmatuseni muutunud ja laastatud kodupaika. Ta tütretütar viibis siin möödunud suvel. (Vt Viruskundra 1995 märts, „Saatus kui selge suveilm”. H. Sikk. Võrumaa veskineiu kohvipõllumaal. Erika Aland-Vernik 80. Koit, 3.4.1993)

Heino Sikk hoolitses Erika loomingu tutvustamise eest Võrumaal. Kogu oma elu oli Erika kirjavahetuses noorpõlve sõbra, ajakirjaniku ja eksiilvalitsuse liikme agronoom Aksel Margaga Rootsist. Tema saatis kodumaale ja kinkis oma pikaaegse kirjavahetuse Erikaga ning arvukad fotod allakirjutanule. Need koos Aksel Marga kirjade ja fotodega on antud mullu üle kui suure kultuuriväärtusega vara Eesti Kirjandusmuuseumile.

Alandite pere saatus kodumaal oli okupatsiooniajal ränk, nagu paljudel peredel Koorastest ja mujaltki. Kahju, et kõigile tänastele emadele head emadepäeva soovides tuli kergitada nii ränka saatuseloori, et elavana hoida kohutaval eluteel hukkunud emade mälestust.

Autor: MILVI HIRVLAANE
Viimati muudetud: 05/05/2016 11:19:53