Ülo Tulik.

Haldusreformi seaduse eelnõu esitanud endine regionaalminister Siim Valmar Kiisler läkitas eelnõu teele sõnadega, et elu on vahepeal palju muutunud ning prognoosid elanike arvu ja vanuselise struktuuri kohta tõendavad ümberkorralduste möödapääsmatust. Tõsi on, et praegune olukord ei rahulda suurt osa elanikkonnast. Kuid kas reformiga täidetakse üks peaeesmärkidest – nimelt, et kohalike elanike elu muutub peale reformi kui võluväel –, on küsimus tarkade kogule. Kui nendeks tarkadeks on tuleviku võimukandjad Toompeal, siis loodetavasti ei sisalda vastus tuntud lauset, et tahtsime parimat, kuid välja kukkus nagu alati. Eeldus sellise vastuse saamiseks on aga esitatud seaduseelnõusse sisse kirjutatud. Eelnõus pole konkreetselt sõnastatud, kuidas reform tagab õnneliku elu hajaasustusega piirkondades.

Kui koalitsioonierakonnad soovinuks anda kindlust reformi õnnestumiseks, oleks pidanud eelnõusse panema kirja, et kohalikud omavalitsused saavad ümberkorralduste kaudu juurde konkreetset võimu ning raha selle teostamiseks. Euroopa omavalitsuste hartas, millega meie riik on ühinenud, öeldakse üheselt, et võimuorganite rahalised vahendid on vastavuses neile põhiseaduse ja teiste seadustega seatud kohustustega. Seaduseelnõu vajab selles osas tõsist täiendust riigikogus ja vajab kindlasti ka selgemat ülesannete jaotust kohalike omavalitsuste ja keskvõimu vahel.

Mis saab Võrumaast?

Meie ametimehed eesotsas maavanemaga on veendunud, et ühe suure omavalitsuse moodustamine päästab maakonna kehvast olukorrast ja elanikud hakkavad elama paremini kui varem. Julgen selles kahelda ja usun, et mõistlikum on esialgu moodustada maakonnas neli-viis omavalitsust. Seda eelkõige seetõttu, et peale ühe suure omavalitsuse moodustamist tuleb igal piirkonnal ennast võidelda eelarvesse.

Kas aga Meremäe, Misso, Mõniste, Varstu suudavad oma saadikud ühte mammutomavalitsusse saata, on suuresti kaheldav, kuna selleks pole lihtsalt vajalikke hääli, see omakorda tähendab, et ääremaad ääremaastuvad veelgi enam.

Praegu väheneb maakonna elanike arv keskmiselt 1,5 inimest päevas, tulevikus on see näitaja kindlasti 2,2–2,5. Kui väikestes kohtades kaob otsustusõigus, kaovad ka töökohad ning ühes sellega lahkuvad tööjõulised elanikud.

Väiksemas omavalitsuses on kohalike asjade otsustamise võimalus kindlasti parem ja otsused tulevad kogukonnale rohkem arusaadavad.

Maakonna haldusreformi teemal edasi liikudes võiks Võru linn jääda nii, nagu on. Teine omavalitsus võiks olla Antsla vald, millega liituvad ümbruskonna väiksemad omavalitsused, ja maakonna piirid ei tohiks siin olla takistuseks. Kolmas omavalitsus võiks olla Rõuge vald, millega liituksid Haanja, Varstu ja Mõniste vald, ning neljas omavalitsus Võru vald, mis omakorda liidaks Sõmerpalu, Lasva ja ka Vastseliina valla ja osa Misso vallast. Olen veel hiljuti arvanud, et võib ka toimuda Meremäe, Misso ja Vastseliina valla liitumine, kuid suhelnud omavalitsusjuhtide ja kohaliku rahvaga, tundub see vägagi vähetõenäoline, sest ajalooline Setomaa paneb selleks omad piirid ette.

Setod väärivad oma valda

Seto valla loomine aitaks heastada ajaloolist ebaõiglust ning annaks piirkonnale uue hingamise. Kuigi praegused Setomaa valitsejad on öelnud, et haldusterritoriaalne uuestisünd ei too õnne õuele, on see siiski üks konkreetne samm, mis aitab päästa piirkonda võsastumisest ning loob eelduse ühe tugeva ja elujõulise tõmbekeskuse tekkeks. Ühes sellega koondub senisest enam tublisid ja aktiivseid kodanikke, keda ühendab soov ja tahe ajada seda õiget asja. Üks vallakeskus ühes moodsa taristuga, mis ühendab ajaloolisi Petseri valdu, oleks kindlasti selleks kohaks, mis annab elujõudu kogu piirkonnale.

Seetõttu usun, et on vägagi tark tegu moodustada Setomaa valdade baasil iseseisev omavalitsus ja siin ei tohi ka takistuseks saada maakonna piirid.

Maavanem kui partei häälekandja maakonnas

Riigireformi ei saa tõsiselt võtta seni, kuni ei räägita ausalt maavalitsuste reformist. Kindlasti ei ole vaja 20-kilomeetrise vahemaaga maavalitsusi ja sellele on tähelepanu juhtinud ka kõik kolm Kagu-Eesti maavanemat. Tõsisemat muutust vajab kindlasti maavanema amet kui selline. Praegu ei pane maavanemat ametisse mitte valitsus, vaid koalitsioonis oleva erakonna peakontor. Maavanem ei ole seega valitsuse esindaja kohapeal, vaid eelkõige oma partei häälekandja, kes teab, et tema ametist lahtilaskmist ei otsusta riigihalduse minister, vaid tema enda seltsimehed partei juhtkonnast, kellele antakse ka aru. Maavalitsuste muutumine kohapealseteks poliitbüroodeks on valus, kuid kibe tõde. Seda iseloomustab ka tõsiasi, et parteirahade kokkuhoiu nimel on paljudest maakondadest likvideeritud erakonna harukontorid ja tavapäraseks on saanud parteilise juhtimise harrastamine ja pleenumite korraldamine maavalitsuste ruumides.

Esitatud haldusreformi seaduse eelnõuga on vaja kindlasti teha palju tööd. Lisaks tuleb panna kirja selgem ülesannete jaotus kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel. Üks mõttekohti on kahetasandiline omavalitsussüsteem, mida ei tohiks karta. Ja ehk on siiski arukas, kui tulevikus valivad maavanema ametisse kohalike omavalitsuste saadikud, millega kaasneb ka kohustus seista maakonna elanike huvide eest tegelikkuses ning kaitsta maakonna huve Toompeal. Mõelda tasub veel paljudele teistele asjadelegi selles eelnõus, sest sel aastal saab haldusreformi tuules ise kujundada tulevikku.

Järgmisel aastal aga otsustab riik jõuga, mis rohtu kasutada omavalitsuste vastu, kes pole suutnud leida sobivat lahendust levinud probleemidele.

 

Autor: ÜLO TULIK, parteitu talupoeg
Viimati muudetud: 05/05/2016 11:43:14