Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

ELU PÄRAST KINKELEPINGUT: sugulased läksid talu pärast lootusetult tülli

Tüli keskmesse tõusnud maja vajab kinkijate ehk elanike sõnul hädasti remonti, kuid neil endal ei ole võimalik seda teha. Foto: Maarius Suviste

Kaks Põlvamaa perekonda on talu kinkelepingu pärast nii suurde tülli pööranud, et nad ei teagi enam õieti, kuidas eluga edasi minna. „Kui oleksime teadnud, et kinkelepingust võib selline jama tulla, ei oleks me seda kunagi teinud,” kahetseb raske puudega Heinrich ega jõua ennast ära kiruda, et ristitütart usaldas ning maja talle kinkis. Teine pool leiab, et suhted on katkenud ennekõike seetõttu, et puudub võimalus viisakaks ja inimlikuks suhtluseks.

Eesti riigil oleks aeg need kinkelepingute sõlmimised lõpetada, sest kinkijad on alati kaotajad, keda hiljem enam keegi ei tunne. Oleme kuulnud, et ega meie pole ainukesed ohvrid,” kirjutab Heinrich LõunaLehele saadetud kirjas. Ta märgib, et kui muu enam tõesti ei aita, kirjutavad nad oma murest vajaduse korral kasvõi Toompea riigitegelasteni välja.

Heinrich ütleb, et nendega juhtunu võiks olla teistele õpetlikuks eeskujuks. Peale selle soovitab ta teistel lepingute sõlmimisel eriti tähelepanelik olla ja enne allkirja andmist mitu korda läbi mõelda, kas teha kinkeleping või testament.

Kuid nüüd tagasi majasaaga juurde, mis on sugulased omavahel lootusetult tülli pööranud. Raske puudega pensionärid Heinrich ja Sirje elavad naise esivanemate 1920. aastal ehitatud Luha talus Vastse-Kuuste alevikus. Nad istuvad elutoas laua taga ja näitavad hulga dokumente, teiste seas maja kinkelepingu pabereid ning kinkelepingust taganemise avaldust. Paraku ei ole hädasti remonti vajava maja tagasisaamine nii lihtsalt kulgenud.

Ärgu lootkugi – me veel niipea ei sure!”

Kinkeleping on kõige suurem lollus, aga sellest saime alles hiljem aru. Me ei soovita seda teistel teha,” ütleb Heinrich. See oli 2008. aasta augustis, kui kinkeleping – maja läks heas usus sugulasele – notari juures allkirjad sai. „Abikaasa Sirje ütles küll, et kas on ikka õige tegu, aga ma nii usaldasin – ikkagi ristitütar, kuidas siis ei usalda. Aga vaata nüüd, millist sigadust ristiisaga tehti.”

Eelmise aasta novembris hakkasid nad asja ajama, et lepingust taganeda. Põhjus: nende väitel ei ole kingisaaja ehk siis uus omanik võimeline kinnistul asuvaid ehitisi korras hoidma, nii nagu sõlmitud kinkeleping ette näeb. „Elamu kasutajatena pidime finantseerima salvkaevu ehituse ja tööstusvoolu sissepaneku, mis oli hädavajalik, kuna kaev muutus kasutuskõlbmatuks. Puhta joogivee olemasolu oli eluks hädavajalik,” kirjutavad nad kinkelepingust taganemise avalduses.

Maja kinkimise ligi kaheksa aastat tagasi tingis inimlik põhjus. „Me oleme mõlemad haiged. Tahtsime, et meil oleks sellest abi olnud, et meil oleks kergem. Lepingus on kirjas, et me võime majas surmani sees elada ja uus omanik peab maja eest hoolitsema,” lausub Heinrich, kes käib kodus ringi kahe kargu abil.

Ta jätkab: „Kui me maja kinkisime, siis ma olin küll invaliid, aga ei olnud nii haige kui praegu. Minust ei ole maja remontijat. Aga elumaja on külm ja kõle eriti talvel, tuul puhub läbi – olen kodus, puhvaika seljas. Palgid on vanad ja mädanenud. Uus omanik siin majas mitte midagi teinud ei ole. Ta absoluutselt ei reageeri, mõtleb igasuguseid põhjendusi, et remondist taganeda. Tõsi, nende aastate jooksul pani ta kõrvalhoonele plekk-katuse.”

Heinrich ja Sirje mõtlesid teiste kaasabil ise remonti alustada, kuid nad ei saa pangast laenu, sest pangale pole pakkuda tagatist. „Ristitütar loodab väga, et oleme raske puudega pensionärid – küll varsti surevad, saaks talu ära müüa,” räägib Heinrich. „Aga meie tahaksime peale remonti talu pärandada Maarja külale. Lastele, kes saavad kunagi täiskasvanuks ja alustavad iseseisvat elu, oleks seda väga vaja uue elu alustamiseks. Kui oleks teadnud, et kinkelepinguga selline jama tuleb, oleksime kohe teinud testamendi Maarja külale.”

Vanapaar leiab, et kui sugulane vabatahtlikult talu ei tagasta, peaks ta oma võla tehtud tööde eest neile ära maksma – kui on aus inimene. Esialgu ei ole neil plaanis kohtu teel nõudma hakata. „Kõige hullem on ka see, et inimene meiega ühendust ei võta ning kui meie helistame, siis kõnesid vastu ei võta,” lisab Heinrich.

Kinkelepingus on kirjas, et kasutusõiguse kustutamiseks piisab õigustatud isiku surma tõendamisest. „Ega me oma nõudmistest ei tagane, ärgu sugulane lootkugi, me veel niipea ei sure,” ütleb Heinrich.

Ristitütar: nad muutusid vaenulikuks

Kõnealuse loo teine pool ehk Heinrichi ristitütar, kelle lähikondsete ringi kuulub ühtlasi üks Põlvamaa prominentsemaid isikuid, ei soovi oma nime ajaleheveergudel näha, isegi mitte eesnime.

Omapoolseks selgituseks ütleb ta esmalt: „Esiteks oli kinkimise soov kinkijatel, kes minuga ise ühendust võtsid. Kuigi me olime oma ristiisaga suhelnud ja kohtunud väga vähe. Mäletan selgelt, et võtsin mõtlemiseks aja, sest sain aru, et iga kingiga kaasnevad kohustused. See polnud ei kiire ega ka mitte kergekäeline otsus. Kuna sel ajal aga Sirje ja Heinrich väitsid, et nemad mingeid nõudmisi ei esita, siis oma abikaasa toel otsustasin selle vastu võtta. Nad ütlesid, et tore on, kui vahel külas käin, transpordin aeg-ajalt, kuhu vaja. Maja juures, väideti, ei ole midagi vaja teha, et saavad ise hakkama.”

Ristitütar räägib, et käis seal abikaasaga peaaegu et iga kuu ja vahel tihedamalt. „Ka minu lapsed on seal käinud, nii külas kui abis. Abistasime neid peamiselt maja ümbruse korrashoiul, mida praegusel ajal nad enam ei tunnista. Lisaks kõrvalhoone katus. Elektrivõimsuse juurdeostmisel, mida oli vaja kaevu ehitamiseks, tasusin esialgu mina (ligi 15 000 krooni aastal 2008), kuid kinkijad soovisid selle hiljem (2015. aasta märtsis) juba kinni maksta. Ma küsisin küll, et miks, kuid nad ütlesid, et lihtsalt tahavad nii. Kuna nad mitu korda seda ütlesid, siis lõpuks ei näinud ma enam põhjust keeldumiseks, kuna see vastas kinkelepingu sõlmimise juures räägitule, et nad ei vaja rahalist abi elamu korrashoiuks. Kaevu ehitamisel aitasime nõuga, kuidas vallas abiprogrammi toetust saada. Seda olime ka oma kodus kasutanud ja sel puhul tuli üks kolmandik ise maksta, kuid seda soovisid kinkijad samuti ise teha.”

Ristitütar ütleb, et ühel viimastest külastustest eelmisel aastal pakkus ta konkreetselt ka pottsepa abi, et küttekehad üle vaadata ja vajaduse korral remontida või uued ehitada, kuid vanapaar ei soovinud seda. „Pärast minu mehe surma pidi poeg hakkama maja soojustama ja kohapeal abis käima niitmas või korrastamas, mida vaja. Kuid ettevalmistustöödest edasi ei saanud, sest kinkijad ei soovinud seda enam. Nad muutusid vaenulikuks ja teatasid, et ei taha mind ja mu peret enam näha ja nad soovivad ainult oma maja tagasi. Miks täpselt eelmisel suvel suhted sellise pöörde võtsid, kustmaalt edasi on järgnenud sildistamine, kuulujuttude levitamine, räiged solvangud ja sõimamine – ma ei tea.”

Ristitütar leiab, et tegelikult ongi suhted nüüdseks katkenud ennekõike seetõttu, et lihtsalt puudub võimalus viisakaks ja inimlikuks suhtluseks. „Ja kui kinkijate perekond saatis oma juristi kaudu kirja, siis kasutasin ise lõpuks ka tasuta õigusabi võimalust, mida kohalikus omavalitsuses pakuti, ja just sealt saadud soovituse tulemusena ma olen otsesuhtlusest loobunud. Seda võimalike süüdistuste vältimiseks, kuid ennekõike enda tervise huvides. Need kõned ja kirjad pole aga lõppenud ja ausalt ei teagi, mida päriselt teha, sest peaaegu iga kord on maja tagasisaamise ettekäändeks erinev lugu,” räägib ta.

Mõlemad pooled mõelgu enne

Viimane kohtumine oli neil aprilli lõpus. „Käisime kokkusaamisel nende juristi juures, et vaidlusele mingitki lahendust leida. Nende pakkumine kirjas oli, et jõuame kinnistu edasise korrastamise osas kokkuleppele. Seal selgus aga, et tegelikult pole nemad mingist kokkuleppest üleüldse enam huvitatud,” kõneleb ristitütar.

Ma olen nõus loobuma kingitud kinnisvarast, kuid see eeldab, et ennekõike vabandatakse, notariaalselt kinnitatakse, et kõik see, mida nad kirja on seni pannud, on vale ja laim. Lisaks sooviksin, et mulle tasutaks kõik nende aastate jooksul tehtud kulutused ning ka kahjunõue kõigi nende lõputute ja väga isiklike solvangute eest. Ennekõike valesüüdistuste ja vaimse terrori alusel ma ei saagi lihtsalt niisama kingitust tagastada, see oleks vale ja laimu õigustamine. Ei saa ju nii olla, et üks hetk oled hea ja siis teisel kõige halvem inimene maailmas, ja allungi sellele vaimsele terrorile,” selgitab ta oma seisukohta.

Ristitütar lisab, et nii kinkijad kui ka kingi vastuvõtjad peaksid enne hoolikalt mõtlema, mida lepingusse kirja pannakse. „See on kahepoolne vastutus. Meie pere abistas neid enam kui seitse aastat, nüüd aga nõutakse, et andke tagasi. Kuidas teile tundub, et kas need inimesed, kes oma aega ja hoolt panustavad, on väärt ka seda, et nendega arvestatakse? Kui see nõudmine oleks olnud päriselt mure, siis me oleks juba ammu ühise laua taga lahendusi otsinud.”

 

Kas kinkida või pärandada?

Küllaltki sageli pöördutakse notarite poole küsimusega, kas on kasulikum kinkida või pärandada. Tavaliselt siis, kui kaalutakse, kas endale kuuluvat kinnisvara lähedastele kinkida või teha nende kasuks hoopis testament. Ühest vastust sellisele küsimusele on võimatu anda, sest kinkelepingu või testamendi tegemine toob endaga kaasa täiesti erinevad juriidilised tagajärjed.

Kinkelepingu sõlmimist reguleerib võlaõigusseadus, pärandamist ja pärimist aga pärimisseadus.

Koos kinkelepinguga sõlmitava asjaõiguslepinguga antakse kingisaajale üle omand kinkijale kuuluvale esemele. Juhul kui näiteks vanem kingib talle kuuluva korteriomandi oma täisealisele lapsele, saab peale kinnistusraamatu kande tegemist korteriomandi omanikuks laps, kes peale seda võib korteriomandit vabalt käsutada, sealhulgas müüa, pantida või kinkida selle edasi kolmandatele isikutele. Arvestada tuleks, et kuigi võlaõigusseadus võimaldab teatud juhtudel kinkelepingust taganemist, ei tähenda see seda, et kingitud korteri omand läheks seeläbi kinkijale automaatselt tagasi.
Kui kinkija sooviks on peale kinkelepingu sõlmimist korterit kindlasti ise kasutada, oleks mõttekas kaaluda isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimist. Tegemist on asjaõigusseaduses sätestatud õigusega, mille kohta tehakse kanne kinnistusraamatusse ning millele tuginedes saab korteri edaspidist kasutamist nõuda ka selle järgnevatelt omanikelt.
Testamendi tegemise korral jääb isik aga kuni surmani vara omanikuks ning võib vajaduse korral sellega ise tehinguid teha, samuti on võimalik testamenti tühistada või muuta.

ALLIKAS: WWW.NOTAR.EE


Kuidas kinkelepingust taganeda?

Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda ettenähtud juhtudel:

kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust;
kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha;
kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse.

ALLIKAS: VÕLAÕIGUSSEADUS

 

Autor: Maarius Suviste
Viimati muudetud: 05/05/2016 12:18:38

Lisa kommentaar