Inno koos lastega oma sünnipäeval Lissaboni Expo linnaosas, kus lehvib ka Eesti lipp. Foto: Irja Tähismaa

Juhhei, Lissaboni on lõpuks ometi saabunud suur soe!

Inno sünnipäevaks ostsime siitsamast Alfamast, ühest poekesest magusaid punaseid maasikaid, mis maksid 2.50 kilo (sama hind, mis Võrus juulis!), ja tegime Tejo jõe kaldal pisikese pikniku. Ilm oli soe ja lämbe, nagu Eestis suvel enne vihma.

Innol on nüüd kogu aeg suu kõrvuni, sest tema armastab sooja kohutavalt ja just sellist üle 20-kraadist. Seepärast kirtsutab ta iga kord nina, kui talle Eestisse tagasi minemisest räägin, ja näitab mulle Eesti ilmateadet, mis ennustab jahedat ilma mai keskpaigani. No vaatame. Suveks tahaks ikka tagasi jõuda, jaanipäevaks kindlasti, sest juba juunis läheb siin nii palavaks, et minul hakkab pea ringi käima.

Meie päevad kulgevad siin vaikses, mõnusas, õdusas, elu nautivas rütmis: hommikul magame niikaua, kuni lapsed meid üles ajavad (tavaliselt kell üheksa), läheme siis üle tee restorani sööma ning seejärel jalutama. Vahel kohtume minu siinsete portugallastest sõprade või Lissaboni külastavate eestlastega.

Toas kahe kampsuni ja sokkidega

Viimati käis siin üks mu kirjanikust sõber oma perega. Nemad imestasid väga selle üle, et siseruumides on nii külm, et pead nina soojas hoidma. See on tõesti sedasi. Kuna Lissabonis kestab talv vaid mõni kuu ja ka siis ei lange temperatuur päeval naljalt alla kümne ja öösel alla viie kraadi, ei kuluta paljud küttele pennigi ning eelistavad talvekuud (detsember, jaanuar, veebruar) üle elada nõnda, et käivad toas ringi kahe kampsuni ja sokkidega.

Meie nii kangelaslikud pole – meil on magamistoas õliradiaator. Kuid jah, siia reisides tasub silmas pidada, et talvel on siseruumides küttekehata väga külm ning ilma selleta saab hakkama alles aprillis.

Muidu on Lissabonis väga ilus: puud on läinud lehte ning lilled õitsevad. Päike käib kõrgelt ning peab olema ettevaatlik, et endale sellega liiga ei tee. Aasta ja viie kuu vanune Roosi ongi meil juba nii pruun, et meenutab natuke väikest portugallast, ja meie Innoga oleme ka kõvasti värvi juurde saanud.

Meil on siin olnud tore, ütlen ausalt, aga on ka pisike igatsus Eesti ja eriti Võru järele. Tahaks jalutada Katariina alleel ja põigata hetkeks Katariina kohvikusse, et seal maailma parimaid moonisaiu süüa. Tahaks Viidole külla minna ja härra Merisaluga tänavanurgal juttu puhuda. Võru turu toredatelt tädidelt värsket salatit osta ja värskeid uudiseid kuulda! Mööda Võrumaad ringi sõita ja mõnes toredas looduskaunis kohas piknikut teha! Rannapromenaadil ja Roosisaarel jalutada...

Kuid küll me jõuame. Kindlasti jõuame. Ootame lihtsalt selle Innole nii olulise „suure sooja” ära ja tuleme.

Ring tõmbub koomale

Nüüd aga Võru asjadest. Läksin pärast Juuli sündi, 2012. aasta kevadel Kalevilt palka juurde küsima, sest olin ju mitu aastat Teatajas töötanud ja mul oli ikka ainult miinimumpalk. Ütlesin Kalevile, et lapse sünniga meie kulutused kasvavad ja nüüd ei saa enam poolmuidu tööd teha. Kalev lükkas mulle nina alla hunniku advokaadiarveid ja ütles, et palka ei saa tõsta, sest viimane advokaadiarve oli 5000 eurot.

5000 eurot! mõtlesin mina. No on alles röövlid! Rääkisin sellest ka Innole ja Inno arvas kohe, et küllap tasub Kalev Võrumaa Teataja rahast ka oma kriminaal- ja maksuasjade arveid ning võib-olla oligi tema tahtmine, et Ülo Tulik Võrumaa Teataja kohtusse kaebaks – sest siis saab tema sealt varjust ühe soojaga ka oma krimi- ja maksujamad ära klattida. Jälle teiste aktsionäride seljataga.

Minule vaatas Kalev aga seda arvet käes viibutades otsa lausa prokuröriliku hukkamõistuga, nagu ma oleks olnud kõige suurem kurjategija. Nagu olnuks minu idee paksu ümbriku sisu artikliteks kirjutada. Mina teda paluma ei hakanud, aga tegin asjast omad järeldused: sain aru, et Kalevit ei saa usaldada, sest oma lubadusi ta ei pea.

Et mina jäin koos Juuliga lapsepuhkusele, langes lehelugude treimise põhikoormus Innole. Inno „traagika” on selles, et ta on väga võimekas ajakirjanik, aga ta on ühtlasi ka väga vähenõudlik ajakirjanik, kes lepib paljuga, aga mitte kõigega. Seetõttu on peatoimetajal, kes teda liiasti koormab ja selle eest vääriliselt ei hinda, oht temast lihtsalt ühel päeval ilma jääda.

Alguses oli Innol Kalevist kahju. Ta isegi kaitses teda minu ees ja ütles, et Kalevil ei ole lihtsalt rohkem raha maksta, ärme talle peale käi. Inno leppis ka sellega, kui hinnad tõusid, aga tema palk jäi samaks. Ja isegi sellega, kui ta palk oli mõnel kuul väiksem kui alguses kokku lepitud 20 000 krooni.

Ta sai aru, et Kalevil on kaelas mitu kohtuasja, ja tundis talle südamest kaasa. Oli nõus püksirihma pingutama, et rasked ajad üle elada. Ühel päeval sai aga Inno mõõt täis. Siis, kui Kalev teatas talle, et Võrumaa Teataja maksujamas – selles, et Võrumaa Teataja üldse maksuameti luubi alla sattus – oleme süüdi meie.

Kohtuasjad läksid aga täiskäigul edasi ning kurnasid Võrumaa Teatajat nii rahaliselt kui moraalselt. Need oli huvitavad ajad: ühelt poolt ei lubanud raamatupidaja Innol ja autojuhil bensiini kokkuhoiu tõttu Mõnistes käia ja kujundajale ei saanud mitu aastat vana „juustu” asemele korralikku arvutit osta, teisalt pidas Kalev Pankuri pubis maha uhke sünnipäeva ja käis küll Itaalias, küll Marokos, küll Türgis huvireisil. Midagi oli nagu viltu.

Samuti hakkas Kalev, kogu protsessi käivitaja, oma loomusele truuks jäädes otsima seda, keda ta plindrisse jäädes ikka ja alati otsima tikkus: süüdlast suure S-tähega. Ehk inimest, keda oma jamades süüdistama hakata. Kuna mina olin lapsepuhkusel, siis mina selleks ei sobinud. Innot kui inimest, kes tegi ära viie ajakirjaniku töö ja hoidis sellega Kalevile kõvasti raha kokku, ta ka ohverdada ei raatsinud. Jäi järele toimetuse müügijuht Mihkel, kes oli väljendanud rahulolematust Kalevi otsusega palgata lehele rahaliselt raskel ajal toimetusse tööle veebitoimetaja, kes oli Kalevi sugulane või õigemini tema sugulasega abielus. Ja nii algas Mihkli praadimine aeglasel tulel.

Rehepaplik iseloom

Inno rääkis, et absoluutselt igal toimetuse koosolekul noris Kalev esmalt pool tundi Mihkli kallal (küll ei olnud lehes piisavalt reklaami, küll ei teinud Mihkel seda või toda) ning alles siis mindi sisulise külje juurde. Ka mina nägin seda ükskord pealt, kui Inno asemel koosolekule läksin, ja ma ei unusta seda kunagi: Kalev tõmbas kulmu kortsu ja hakkas Mihkli kallal võtma, pragades teda nagu koolidirektor poisikest. Tema käitumine oli seda jõledam, et Mihkel oli alles raske insuldi üle elanud ning vajas hoopis abi ja hoolitsust. Aga Kalevil oli eesmärk Mihklist lahti saada ning ta ei kohkunud selle saavutamiseks tagasi ühestki alatust trikist.

Ühel päeval väitis ta Innole, et Mihkel olla rääkinud, et „kuniks Tähismaad lehes töötavad, Timmi lehte reklaami ei pane”. Timmi all pidas ta silmas Võrumaa Toidukeskuse juhatajat Taimar Timmit. Seejärel Kalev kohtus Timmiga ja rääkis pärast uhkusega, et Timmi olla talle väitnud, et mingit seesugust juttu ei olnud tema ajanud. Mis andis Kalevile põhjuse väita, et Mihkel on selle jutu ise välja mõelnud.

Nõnda häälestas ta kõik toimetuse töötajad Mihkli vastu ning tal oli siis hirmus lihtne tülikaks muutunud töötaja pärast kaht hoiatust lahti lasta. Mul on siiani paha tunne, kui selle peale mõtlen. Ma oleks tahtnud Mihklile helistada ja öelda, et ta oli väga tore kolleeg ja mul on kahju, et ta enam Võrumaa Teatajas ei tööta. Kuid mida tegi Kalev?

„Kalevi traagika on selles, et ta on Kalev, ta ei saa iseendast üle,” ütleb Inno. Just – Kalev on Kalev ning ka pärast Mihklile „kinga andmist” jäi ta truuks oma rehepaplikule iseloomule ning võttis pärast teeseldud konkurssi tööle teise sugulase. Sedapuhku oma vennatütre, kellest sai Võrumaa Teataja uus „reklaamitoimetaja”. Seepärast siis oligi vaja Mihkel lahti lasta.

Milleni Kalevi ennasthävitavad otsused järgmiseks välja viisid, sellest juba järjeloo uues osas.

Autor: Irja Tähismaa, Inno Tähismaa
Viimati muudetud: 26/05/2016 11:03:32