Tervishoiust rääkisid Vaike Meesak, Vallo Tillmann, Egle Vodi, Arvi Vask ja Ulla Preeden. Foto: Aksel Lõbu

Tervishoid saab olla kas kodulähedane või kvaliteetne – sellise taotluslikult eelarvamusliku teema pakkus Kagu-Eesti (eel)arvamusfestivalil arutamiseks välja Tartu ülikooli lastekliiniku juhataja ja võrukas Vallo Tillmann. Muutustega tervishoiuteenuste pakkumises ja süsteemi reformimises on paljudel inimestel tekkinud ebakindlus: kas ma saan ikka abi, kui vaja? Milline see abi on? LõunaLeht vahendab ekspertide ja kohalike inimeste vahelist arutelu, et tõsisel teemal kaasa mõelda.

Arutelu toimus kamuflaaživõrgu alla jääval alal. „Arstiabi kättesaadavus tervishoiusüsteemis on otsapidi ka julgeoleku teema, just seetõttu käsitleme seda turvalisuse ja julgeoleku üldarutlusringis. Tervishoiul on sama suur tähtsus nagu muul julgeolekul,“ selgitas väitlusjuht, hiljuti Tartu tervishoiu kõrgkooli rektoriks suundunud Ulla Preeden.

Lisaks Tillmannile ja Preedenile võtsid osa Lõuna-Eesti haigla juhataja Arvi Vask, 1980. aastast Kanepis pere- ja lastearstiks olnud Vaike Meesak ning kolme lapse ema ja kaaniterapeut Egle Vodi. Osalejate näol olid esindatud erinevad terviseabi tasandid, tervishoiuasutuste juhtimis-, patsiendi- ja meditsiini õppejõu tasand.

Kes arvab, et inimene vastutab oma tervise eest eelkõige ise? Enamik publikust tõstis selle küsimuse peale käe. Kuigi arutelus osalejad nõustuvad, et 90 protsenti tervisest on inimeste enda teha, on teemaks just selle 10 protsenti kvaliteet, mida saavad pakkuda teised. Vodi leidis, et suur roll on ka lapsevanemal. Alles siis, kui oma mõistus otsa saab, on vaja arsti.

Kodulähedus on ka osa kättesaadavusest. Arvi Vask leidis, et absoluutset võrdsust arstiabi kättesaadavuses pole võimalik saavutada, ent selle poole saab püüelda.

Vallo Tillmanni meelest on arstiabi kättesaadavus eelkõige esmatasandi, perearstiabi kättesaadavus. „90 protsenti minu kui eriarsti juurde saadetud juhtumitest on asjakohased. Tööd tuleb teha selle 10 protsendiga,“ täpsustas ta oma lastekliiniku kogemust.

Ehk et enamasti jõuavad eriarsti juurde abivajajad, aga teiste inimeste arstiabi kättesaadavust mõjutavad ka need, kes arsti juurde jõuavad, aga tegelikult abi ei vaja. Perearst pakkus aga sellele võimaliku selgituse. „Tihti olen olukorras, kus ma ei saadaks eriarstile, aga patsient ise nõuab. Ehk tuleb sealt see 10 protsenti?“ küsis Vaike Meesak.

 

Püüdes arsti pilku

See kümnendik võib osa patsientide meelest olla seotud ka visiidi kvaliteediga, arsti suhtlusoskusega, tema võimega inimest rahustada. „Isiklikult kasutan arsti juures käimise võimalust vähe. Aga kui vaja, siis vaja. Ootan perearstilt siirast huvi. Et ta ei klõbistaks arvutit, vaid jälgiks mind – kuidas on minu enesetunne, silmavaade,“ rõhutas Egle Vodi.

Arstide kinnitusel on arvutiklõbistamine hädavajalik. „Kahjuks olen tõesti sundolukorras, et ma pean kohe kõik mõtted ja tähelepanekud ka kirja panema,“ tõdes Vaike Meesak. Tillmann kinnitas, et teeb sedasama.

Preeden ja Vask tõid välja, et teabe detailne süsteemi sisestamine on väga tähtis, sest annab haiguslugude üksikasjad ka teiste arstide jaoks. Samas ei arva arstid, et see on vabanduseks. „See, et info on elektrooniline, on aja märk. Loomulikult on vajalik ka emotsionaalne side,“ kinnitas Vask.

„Saan aru, et see ongi selline süsteem. Aga seda peaks olema võimalik muuta. Et arstil on need kaks minutit, et hetkeks „olla kohal”. Ka inimese välimuse järgi saab palju otsustada – kas ta on näost punane, mis pilk tal silmis on. Sellest on võimalik palju välja lugeda,” näitlikustas Vodi.

Tillmannil oli sellistest kogemustest negatiivselt üllatunud. „Kurb tõdeda, et arstid ei tee vaatlust, see on tegelikult nende esmane ülesanne. Kui te sellest räägite, siis järelikult on see miski, mis on teid häirinud. Õppejõuna rõhutan ma tudengitele ka silmavaatamise vajadust,“ sõnas ta.

„Arstikutse on kõrgtehnoloogiline eriala, mida õpitakse üle kümne aasta. Arstikutsel on 37 eriala. Hoiakud, mida üks või teine kutse eeldab, on erinevad. Perearstil on empaatiavõimet rohkem vaja kui kirurgil. Haigega ei tegele ainult arstid, nende kõrval on õed. Meil on õdesid vähem kui meie naabritel. Meil teevad arstid ka sellist tööd, mida mujal maailmas teevad õed,“ tõi Arvi Vask välja.

„Arstil on vähe aega või huvi, et näidata empaatiat. Kas meie arstidel on vähem aega haige jaoks kui mujal maailmas? Siis peaks arstidele seda aega rohkem planeerima,“ leiti publiku hulgast.

Ühendkuningriigi meditsiiniga tuttav Tillmann kinnitas, et visiidid on lühemad. „Jah. Eestis on patsiendile määratud vaid 15 minutit. Inglismaa arstil on see üks tund esmavisiidil, korduval 30 minutit. Küsimus on, kuidas olemasoleva rahaga paremat tulemust saada?“ küsis ta.

Kas kättesaadavus ja kvaliteet välistavad teineteist või on võimalik mõlemat saavutada? „Need juhtumid, mis on suure riskiga, kontsentreeruvad keskustesse, väiksema riskiga juhtumid peaksid olema kodulähedased. Tendents piirata ambulatoorset arstiabi väiksemates kohtades on patsiendivaenulik,“ leidis Vask.

Tema sõnul toimivad maailmas mõlemad trendid: on asju, mis on kontsentreerunud keskustesse, see on eelkõige arstidevaheline kokkulepe. Kui kiirabi diagnoosib raske juhtumi – on suured traumad, mis vajavad opivõimekust ja verepanka –, siis need suunatakse kiiresti keskustesse. Teine trend – osa teenuseid kohapeale tagasi.

„Mida mõistetakse kvaliteedi all? Perearst on samuti eriarst. Arst on see, kes suudab inimest vaadata tervikuna. Perearst tagab kvaliteedi,“ lisas kõneleja publikust.

Perearst peab teadma oma võimete piire. „Ootan, et perearst tunneks ära selle, millega ta ise toime ei tule. Kui ma juba lähen arstile, siis ootan, et arst tunneks ära, mis viga on,“ tõdes lapsevanem Egle Vodi.

„Maapiirkondades on arstide vanus kõrge. Kuidas tagada, et seal üldse oleks perearst?“ küsis üks kuulajaist. Perearstide mediaanvanus on praegu 55.

Arvi Vask tõdes, et imelahendust tal taskust võtta pole. „Residentuurikohad on mitu aastat täitmata. Seega on tulevik tume. Ma ei näe sellele probleemile ka kiiret lahendust. Perearstiks õppimise motivatsioon on tudengitel alla käinud, jäänud sõnakõlksuks. Rahalist tuge pole juures. Suur muudatus on, et haigekassa süsteem võimaldab palgata perearstil ka teise õe, aga sellest jääb väheks,“ ütles ta.

Publiku hulgast leiti, et sageli probleem ei vajagi arsti, paljud probleemid saab lahendada ka õde. „Näiteks on meil Rõuges tugev priitahtlike pritsimeeste süsteem ja me tunneme end turvaliselt. Oleme mõelnud oma tervisenõukogus, kas oleks võimalik luua ka analoogne „priitahtlike koduõdede“ süsteem?“

„Internetis on perearsti lehekülg. Kuid vanemad inimesed ei tule selle kasutamisega toime. Priitahtlike koduõdede süsteem võiks olla hea lahendus,“ arvas Vask. Arutlejad leidsid, et lihtsamate sümptomite kindlaksmääramisel saavad informatsiooni olemasolu korral inimesed ise hakkama, aga nende võimaluste piire tuleb tajuda.

Publiku seas istunud pereõde tõi välja suhtlemise aspekti: lisaks patsiendile tahavad ka arstid ja õed suhelda ametikaaslastega. „Järjest rohkem tuleks pöörata tähelepanu inimeste vaimsele tervisele. Kahjuks on just see Lõuna-Eestis kõige nõrgem lüli. Suhtlemine on läinud kehvemaks ka arstide enda tasandil,“ ütles ta.

„Tervisenõukogu mõte oligi, et inimesed vajavad suhtlemist. Et spetsialisti juurde jõuaksid eelkõige need inimesed, kes tõesti vajavad eriarstiteenust. Kes vajavad eelkõige sotsiaalset suhtlemist, nendega ei peaks tegelema tippspets,“ lisas arvaja publiku hulgast.

 

Lastearstid ja maakonnahaiglad

Erinevaid arvamusi tekitas küsimus, kus peaks pediaatrid töötama. „Meil on diskussioonid, kas Põlvas, Võrus peaks olema pediaatrid. Kui perearst tunneb ära raske juhtumi, peaks ta patsiendi kiiresti saatma Tartusse. Küll aga võib meie pediaater teha väljasõite. Tippkompetents peaks olema Tartus,” arvas Vallo Tillmann.

„Lõuna-Eesti haiglas lasteosakonda ei olegi. Lapsed, kes on tulnud EMO kaudu, on meil vajaduse korral jälgimisel üks-kaks päeva. Maakondade pediaatrid on väga kvaliteetsed,“ oponeeris Vask.

Septembris tuleb sotsiaalministeeriumi ümarlaud, kus Tillmanni selgitusel on üheks küsimuseks, kas Võrru on vaja pediaatrit. „Praegune arst on väga hea. Aga probleem on, et kui see inimene töö lõpetab, ei ole talle järelkasvu. Üks lahendus: kliinikumi lastearst peab osa vastuvõtte tegema Võrus ja Valgas. Tulingi siia küsimusega: kas lapsevanemad on kindlal seisukohal, et Võrus peab olema pediaater?“ küsis Tillmann.

„Lapsevanemana ütlen, et ei pea olema. Usaldame rohkem perearsti,“ ütles Vodi.

Vask ei olnud sellega aga nõus. „Võrus on kaks pediaatrit, kes selle maastiku katavad. Meie haiglasse tuleb igal aastal vähemalt üks resident. Ambulatoorsete vastuvõttude aeg korreleerub vastavalt laste arvule. Võrus on 19 eriarsti. Mõni võtab vastu kord nädalas, mõni korra kuus. Ambulatoorne vastuvõtt kohapeal peab säilima. Statsionaarset tegevust ei ole vaja arendada. Kui kohapeal on sünnitusosakond, siis on vaja ka lastearsti. Perspektiivis poleks kolmes Kagu-Eesti maakonnas sünnitusabi võimalus vajalik,“ hindas ta.

Ulla Preedeni lõpuküsimus oli: kui mitu haiglat Kagu-Eesti vajab? „Kolm haiglat, igas maakonnas peab olema haigla. Miinimumdefinitsioon: haigla on majandusüksus, mis pakub ööpäevaringset teenust. Kallid ja riskiga asjad kontsentreerida suurtesse keskustesse,“ arvas Lõuna-Eesti haigla juhataja Arvi Vask.

„Oluline on kiirabi kättesaadavus. Kas eriarst on kohapeal, pole kõige tähtsam. Sotsiaaltransport. Mind tavainimesena ei huvita, kuidas see süsteem on üles ehitatud. Tahan lihtsalt, et süsteem toimiks,“ ütles lapsevanem Egle Vodi.

Kanepi perearst Vaike Meesak, kes oma patsiente saab suunata kahe Kagu-Eesti haigla eriarstide juurde, leidis, et nii Põlvas kui Võrus peaks haigla jääma.

Tartu ülikooli lastekliiniku juhataja Vallo Tillmanni sõnul peaks igas maakonnas olema haigla, aga lastearstide osa peaks olema TÜ kliinikumi hallatav, et ressurssi paremini jaotada.

Autor: Aksel Lõbu
Viimati muudetud: 28/07/2016 08:32:31