Vanimale tegevskulptorile on töö olnud lõbuasi

Eesti vanim tegevskulptor Endel Taniloo, kelle loodud taieste arv läheneb tuhandele, on 84 eluaastale vaatamata hea tervise juures – oma osa selles on tema meelest nii Siberi vangilaagri paastul kui ka tööl saviga.

 

„Tänu savile on mu käed enam-vähem korras. Ja mett söön ma roppu moodi, panen kohvi ja tee sisse. Mesi on imeomadustega.” Taniloo meenutab, et omal ajal sai lisaks võimlemisele ka tennist mängitud: „Kui Siberist tulin, käisin hommikuti kell seitse tennist mängimas. Pärast treeningut sai pestud duši all külma veega. Siberist tulles mul külmakartust polnud.”

 

Viimasel ajal on skulptoril siiski probleeme mäluga „Hiljaaegu leidsin, et ei mäletanud oma kahte eelmist päeva. Mul õemees ütleb ikka, et vanadus on sigadus. Olen kirjutanud päevikut, iga päeva kohta teen märkmeid. Mul endal on tähtis, et märkmed oleks üleval – nii huvitav on lugeda. Peast ei mäleta, mida olen teinud.”

 

Ateljees Tartus Jakobi tänaval oma 230 taiese keskel on Taniloo lapselikult rõõmus, igast teosest on tal pajatada lustlik lugu. „Olen teinud tööd, mida armastan – see on mulle lõbuasi.”

Taniloo tunnistab, et enam ta nii palju ei tööta kui varem. „Aga ma ikka sahmerdan, võtan ühiskondlikest üritustest osa. Olen vabadusvõitlejate ühenduse liige. Vahel kutsutakse näitusi avama.”

 

Hiljuti toodi Taniloole parandada Põlva ader, mille ta oli teinud 1972. aastal. Parandustöö käigus sai kujult ühtlasi eemaldatud kiri „Au kolhoosi korrale”. Mullu valmis kujuril Kristina Šmiguni bareljeef. „See oli väga põnev töö. Kavandit käisime Kristinale näitamas ja ta oli tehtuga igati päri. Tegin tahvli valmis ja lasin pronksi valada. Kristina ema kinnitas, et olen väga hästi klassikalise tehnika sammu tabanud.”

 

Praegu teeb vanameister terrakotast ühe vana joonistuse järgi eesti maajumalat – üht irevil hammastega isemoodi kuju. Taniloo kinnitab, et tänapäeval on kujuri töö kergem: „Tähed ja tekstid saab nüüd arvutiga lõigata. Vanasti pidime savist välja raiuma, see oli jõle töö.”

 

Raudse käega mees

 

Kujuri käepigistus on praegugi veel hämmastavalt võimas. „Käed on mul kogu aeg tugevad olnud, nooruses harrastasin riistvõimlemist. Kodus olid ukseavas rõngad, millel turnides tegin jõutõmbeid.”

 

Tartu ujulas nägi ta kord, et Kalevi mehed punnivad seal ja suudavad sooritada kaks jõutõmmet. Kui rõngad vabanesid, läks nooruk ja tõmbas üheksa korda. „Nad vahtisid mind nagu ilmaimet ja kutsusid Kalevisse trenni. Seal käisin harjutamas ja kord sai isegi Vanemuise kontserdisaalis esinetud; teised olid kõik võimsad mehed, aga mina olin 15-aastane jumbu,” meenutab Taniloo.

 

„Kui olin kümneaastane, käisime isa ja emaga avamas Kalevipoja monumenti Emajõe ääres. Võib-olla Kalevipoeg, see võimas mees, oligi ajendiks, miks minust skulptor sai.” Eesti taasiseseisvumisel oli Taniloo suur innustaja ja organisaator, et Kalevipoja kuju uuesti püsti saaks.

 

Esimesed kujukesed lõikus Taniloo 14-aastaselt, kui pidi kopsupõletikuga voodis lamama. Isa, kes teenis leiba puidurestauraatori ja peentislerina, tõi nikerdamiseks lepapuud. Sealt algaski puuskulptuuride meisterdamine.

 

„Näitasin oma töid 1943. aasta sügisel professor Anton Starkopfile ja tema soovitas Pallasesse astuda. Ühe aasta sain seal õppida, 1944 olin juba Saksa armees. Mind topiti Saksa mundrisse ja kuna veidi saksa keelt oskasin, sain tagavararügemendis arveametniku koha peale.”

 

Siberisse surmalaagrisse

 

Mineviku karme aastaid meenutab Taniloo kerge muhelusega ja rõhutab korduvalt, et tal on olnud põnev elu: „Tõesti on olnud huvitav – ei ole midagi ütelda. Olen õnnelik inimene, miski kõrgem võim on mind alati hoidnud.”

 

Kui Nõukogude väed Eestisse tungisid, sattus Taniloo sõjavangi. „Pidin tegema sundteekonna Novosibirski vangilaagrisse. Reis loomavagunis kestis 19 päeva. Tehti totaalne vene näljakuur, nii et 1945. aasta algul kaalusin 45 kilo, olen 174 cm pikk. Toiduks anti hirsivedelikku ja peoga hirsisuppi ning kui välitöödel käsime, siis 800 g leiba. Magasin laagris paljaste laudade peal, ühe pikema jope panin alla ja teise peale.”

 

Seal jäi Taniloo ka verisesse kõhutõppe. Hobusemehega, kes teda laagrihaiglasse oli viinud, kohtus ta mõne päeva pärast haiglas uuesti. „Too tegi silmad suureks ning küsis imestunult: sina elad?  Elan jah, vastasin. Ta raputas pead ja lausus, et tavaliselt viib ta selle tõvega patsiendi hommikul haiglasse ja õhtul surnukuuri.”

 

1946. aasta veebruaris sai Taniloo ajutise passi ja vangilaagrist välja. Ta viidi Kemerovo oblastisse, kus töötas masinavabrikus metallivormijana. „Varsti olin stahhaanovlane, suutsin täita kolmekordse normi, sest mul oli iga liigutus läbi mõeldud.” Siis tuli Eestist teade, et kel vabakäigulistest kõrgem haridus pooleli, võivad õppima tulla. Paraku ei tahtnud tehase direktor Tanilood ära lasta, sest polnud asendajat leida.

 

„Muretsesime sõbraga võltsdokumendid, pistsime seedrikäbiseemned söögiks tasku ja sõitsime kolm päeva Vladivostoki-Moskva rongis vagunite vahel puhvrite peal tuule käes. Lõpuks laskis vagunisaatja sisse. Ma olin nii väsinud, et heitsin kohe kempsu ette magama. Tuli polkovnik, koputas õlale ja küsis, et kuhu sõidame. Kui teatasin, et puhkusele, siis kutsus oma kupeesse pakiriiulile magama.”

 

Eestis asus Taniloo õppima Tartu kunstiinstituudis. Kuigi Siberi tehasest nõuti teda hiljem tagasi, õnnestus tal tänu skulptor Starkopfile, kes andeka õppuri eest seisis, jääda ja kunstiinstituut 1952. aastal kiitusega lõpetada.

 

Eesti viljakaim skulptor

 

„Minu isa rentis selle korteri 1939. aastal, see oli olnud baltisakslaste maja,” meenutab Taniloo oma ateljee ajalugu. „Siin olen veetnud raskeid aegu, 1948, kui ma instituudis käisin, siis siitsamast ruumist viidi ühe aastaga surnuaeda isa, õemees ja tädi.”

 

Oma abiellumisest 1949. aastal on skulptoril meenutada lustlik seik: „Meid laulatati Peetri kiriku kantseleis. Tartus oli tollal ainult kaks taksot, Pobedad, mul oli üks tellitud, aga see jättis tulemata. Olin instituudi õpilane ega saanud avalikult lasta end laulatada. Siis pulmalised käisid linna peal autot otsimas ja leidsid Saksa trofeemasina. Hiljem selgus, et see oli Tartu abiprokuröri auto.”

 

Endel Taniloo on olnud väga viljakas skulptor. 1952 võeti ta Eesti Kunstnike Liidu liikmeks ja on sestpeale esinenud kõikidel Tartu kunstinäitustel. „Minu loomingut on laiali igal pool: Tartu kunstimuuseumis on 28 tööd, Tallinna muuseumis kümmekond taiest. Palju olen teinud hauasambaid ja kalmuskulptuure. Raadi kalmistul on üle 40 minu tehtud hauakivi, skulptuuri ja reljeefi.”

 

Rohkem kui poole sajandi jooksul on Taniloo loonud rohkelt tähelepanuväärseid monumente ja dekoratiivskulptuure: näiteks Kreutzwaldi monument Tallinnas, pronksist „Tšempion – hobune” Luunjas, riigitegelase Kaarel Eenpalu sünnikohta tähistav graniitsammas.

 

Monument on püstitatud ka Petserimaale. „Kuuekümnendate algul olin Izborskis suurt dolomiidist kuju püsti panemas ja kohalikud olid innuga abiks. Olin seal sõjaaegse Mercedesega, arhitektist sõbral oli Saksa masin. Neile oli kole huvitav, et meil sellised vanad autod olid, ja käisime neid sõidutamas. Kui töö valmis, palusin poistel monumendil silma peal hoida. Kui piirid veel lahti olid, käisin vaatamas ja kuju oli nii puhas ja ilus, nagu oleks eile üles pandud.”

 

Lemmikmaterjali Tanilool pole. „Olen puust teinud, graniidist, kivist, dolomiidist. Graniit on kõige tõsisem asi. Kallis lõbu on pronks. Värvilist keraamikat olen valmistanud.” Skulptor tunnistab, et maalinud on ta vähe, seevastu joonistanud küll. „Kui Siberist tulin, tegin kümmekond autoportreed. Ma polnud kaks aastat pliiatsit kätte saanud, siis oli hirmus tahtmine.”

 

Näitusesaalis näeb mitmeid installatsioone. „See on kalamehelugu kalamehevõrgu ja perekorkidega. Siin aga on merelugu, merest välja uhutud moodustistega,” tutvustab ta seinal rippuvaid kaadervärke. Osutades naisekujule õmblusmasina taga, selgitab Taniloo, et see installatsioon „Abikaasa hobi” on loodud 1997. aastal tema abikaasa 1950. aasta portree järgi. 

 

Loodus ja inimesed

 

„Mul kodus on kass, keda väga armastan. Kass on minu südamesõber, kui tal tuleb igatsus, siis ronib kas või vägisi mulle sülle. Olen tahtnud temast skulptuuri teha, aga teised tööd tulevad alati vahele,” tunnistab Taniloo.

 

Skulptori suvekodu asub põhjarannikul, kõrgete kallastega Selja jõe ääres. „Olen suur loodusearmastaja, looduses on kõik vaatamist väärt ja imeline.” Näituseruumis võib näha looduse vormitud teoseid, mida Taniloo on edasi kujundanud. Ohtralt on ümaraid näoga kive, puujuuri, linnu pealuu, kujutis puutüvel.

 

Üht kivi näidates selgitab ta: „Sellel oli juba suu äär ja pool nägu olemas, kaabugi peas. Selliseid looduslikust kivist taieseid on mul E-kaubamajas seitse.” Puutüvele osutades selgitab aga: „Siin on vanamehe nägu ja seal koera koon. Koeral on kontki hammaste vahel.” 

 

Taniloo on uurinud vene ikoonikunsti ja ühe ikooni raamatute järgi restaureerinud: „Varem maalitud osa taastasin keraamiliselt. Ma ei tea, et maailmas oleks keegi sel kombel ikooni restaureerinud.”

 

Vene ajal õnnestus Tanilool ka maailmas reisimas käia: „Pariisi või Itaaliasse pole ma saanud, aga olen käinud Egiptuses, Sri Lankal, Türgis ja Indias. Need olid väga haruldased reisid ja skulptuuri mõttes palju iidsemad kohad kui näiteks Pariis.” 

 

Nüüdsel ajal Ameerikas käigust on tal rääkida lõbus lugu: „Õde New Yorgis külastades kohtusin tema sõbrannaga, kes hiljem saatis oma fotod ja palus, et teeksin portree. Ta saatis kümme aastat varasemad fotod. Kui ta siia saabus, pärisin, kas hakkan vanemaks tegema?  Tema ajas vastu, et ära tee, see on ju täitsa minu nägu. Vala aga pronksi.”

 

Kujuri tööde hulgas võib märgata väga palju portreesid. „Inimese karakteri tabamine pole mulle kunagi raskusi valmistanud,” kinnitab ta.

 

 

Endel Eduard Taniloo

 

Sündis 5. jaanuaril 1923 Tartus.

Õppinud Tartu Õpetajate Seminaris, kõrgemas kunstikoolis Pallas, Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis.

1944–46 sõjavang Novosibirskis ja Kemerovos.

1959–2000 klassikalise skulptuuri ja modelleerimise õpetaja Tartu kunstikoolis, 1992–95 TÜ maaliosakonna skulptuuri õppejõud.

Alates 1953 kunstnike liidu liige, alates 1982 teeneline kunstnik.

Autasustatud Valgetähe IV klassi ordeniga, Tartu teenete medali kavaler, Anton Starkopfi stipendiumi ja kultuuriministeeriumi aastapreemia (2006) laureaat.

 

Ühena esimestest võttis skulptuurimaterjalina kasutusele dolomiidi.
Hobiks olmeesemete (samovarid, petrooleumilambid jm) kollektsioneerimine, suure triikrauakogu kinkis Tartu linnamuuseumile.

 

 

Autor: Egon Valdaru
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:08


Fatal error: Uncaught Error: Call to a member function get_total_time() on bool in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php:247 Stack trace: #0 {main} thrown in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php on line 247