Sergei põlenud korteris kohas, kus ta saatuslikul ööl magas. Foto: Elina Allas

Ööl vastu 3. augustit Antsla vallas Kollinos põlevasse majja autovõtmete järele läinud ja väga raskeid põletushaavu saanud Sergei Bogdanov (50) vaakus kümme päeva Tallinna haiglas elu ja surma vahel. Nüüd võib öelda, et Sergei tuli õnnetusest eluga välja ja alustas uut elu nullist.

„Järelikult on mind kellelegi vaja,” ütles Sergei Bogdanov oma põlenud kodumaja juures Kollinos.

„Meile!” hüüdis selle peale Sergei abikaasa Natalia Bogdanova.

Ööl vastu 3. augustit ärkas Natalia oma kodus Kollinos üles selle peale, et keegi justkui tõukas teda. Ta avastas, et elektrit pole, kuid köögist tuleb valgust. Köögis märkas ta, et mikrolaineahi põleb. Kiiresti äratas ta üles oma toas maganud abikaasa Sergei ja nad jooksid õue, üks öösärgis, teine aluspükstes, ning helistasid häirekeskusesse.

Põlengut tuli uudistama ka üks mees, kes ütles Sergeile, et toogu ta autovõtmed korterist ära ja ajagu auto majast kaugemale. Põlevasse korterisse võtmete järele minek sai aga saatuslikuks: tagasi tulnud Sergei oli tagantpoolt täiesti põlenud ja tema hingamistoru sai kahjustada, nii et Tartu haiglast transporditi ta kiirelt Tallinna regionaalhaiglasse. Seal viidi mees intensiivraviosakonnas kunstkoomasse.

Oma kodust ilma jäänud Natalia põhiline mure oli, mis saab mehest edasi. Kolleegid alustasid küll juba raha kogumist ning aitasid tal ja ta nooremal pojal riided selga saada, kuid naine suutis mõelda vaid mehe peale.

Hauka laadal rõõmusõnum haiglast

Vahepeal toodi Sergei Tallinnas kunstkoomast välja, kuid viidi uuesti koomasse tagasi. Hauka laada päeval, 13. augustil saabus Nataliale rõõmusõnum. Haiglast helistati, et mees hingab nüüd ise ja talt võeti hingamisaparaat ära.

„Kõik kukkusid korraga nutma,” jutustas Natalia haiglast positiivse sõnumi saamisest. „Toda ei oska seletada. Too on nii hea tunne. Kõige parem, mis on. Mul tulid pisarad õnnest.”

Koju pääses mees 3. septembril ehk täpselt kuu aega pärast õnnetust.

Aga sellesse koju, kus mees enne elas, polnud enam kuhugi tulla. Nataliale oli Antsla vald vahepeal pakkunud kahetoalise korteri Lusti külas.

„Saime väga hea korteri, meil on väga tubli vald,” kiitis Natalia. „Väga korralik korter. Mine sisse ja kohe ela.”

Mööbli ostis ta korterisse ise – osa annetuste rahaga, osa järelmaksuga. Rahaliselt ja muude asjadega aitasid nii vald, Natalia töökaaslased Antsla hooldekodust, lapsed kui ka abielupaari vanemad. Nüüd on neil olemas nii külmik, diivan kui ka teler.

Ent sotsiaalkorterisse nad siiski jääda ei plaani. Niipea kui endise, äsja remonditud korteri peale võetud laen saab makstud, plaanivad nad soetada päris oma elamise. Vanasse majja pole enam mõtet investeerida.

Kuigi Natalia toas jäid paljud esemed põlemata, ei võta ta sealt midagi, sest õnnetuspaigalt asju tuua ei soovitata. Päästjad tõid põlenud korterist välja tema mobiiltelefoni ja tahvelarvuti. Kummaline on vaadata, et puud Natalia toas ahju kõrval seisavad puutumatult edasi. Küll aga on täiesti põlenud poja toas arvuti ja muud esemed. Kusjuures riidekapp poja toas jõudis seal olla vaid ühe päeva. Poeg õpib nüüd Valga kutsehariduskeskuses ja käib kodus reedeti.

Põlenud kodu jääb suvilaks

Endine maja jääb neile n-ö suvilaks. Saun ja garaaž jäid ju tulest puutumata. Kasvuhoonet saab edasi pidada. Näiteks esmaspäeval käisid nad seal autot pesemas. Auto, mille eemale ajamist soovitati, jäi tulest puutumata.

Varasema raske õnnetuse tõttu juba varem grupi peal olnud Sergei aga tahab pärast haiguslehe lõppemist uuesti tööle minna. Siiani töötas ta keevitajana.

„Ilma tööta ei saa midagi,” ütles Sergei. „Mis ma siin vahin hommikust õhtuni? Telekas on juba pähe kulunud.”

Praegu siiski tunneb Sergei veel valusid: selg valutab ja põletushaavade armid ajavad hirmsasti sügelema. Neid kohti tuleb määrida pehmenduskreemiga. Samuti käib ta perearsti juures sidumas.

Kunstkoomas oleku ajast mäletab Sergei, et nägi kogu aeg ainult hirmsaid tuleleeke enda ümber, kõik oli kogu aeg punane. Kui ta teadvusele tuli, asendusid leegid valgete kitlitega. Tasapisi hakkas meelde tulema, kuidas ta haiglasse sattus.

„Autoga haiglast koju sõites vaatas, et on elus,” ütles Natalia, kes käis mehel pealinnas järel. „Et näeb linnukesi enda ümber. Haiglas olid ju ainult seinad.”

„Pilvekesi nägin ka aknast,” lisas Sergei.

Kas Sergei kahetseb, et läks põlevasse korterisse autovõtmete järele? Kahetseb küll ja enam seda ei teeks. „Kui inimene on sees, siis lähen igal kümnel juhul,” lisas ta siiski.

Natalia ja Sergei nentisid, et nende elu hakkab nüüd täiesti nullist pihta. „Kõik on elus!” rõõmustas Natalia. „Lapsed on terved. Elu läheb edasi. Nüüd on hea elu. Tasapisi mõtleme edasi, kuidas ja mida.”

„Vana lõpp on uue algus,” lisas Sergei. „Alustame nullist. Ainult aluspüksid jäid jalga. Ja telefon jäi alles, mille laualt kaasa haarasin.”

Sergei ja tema lähedased tänavad südamest arste, kes Sergei elu päästsid. Samuti avaldavad nad tänu nii Antsla kui ka Mõniste vallale ning kõigile teistele abilistele, kes on neid toetanud nii nõu, jõu kui ka rahaga.

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 29/09/2016 09:30:08