Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Võrumaa ajakirjanduse grand old lady Liina Valper.

Fotol on juubilar kevadel 2004 toimetuses töölaua taga. Mõned viimased hetked enne pensionile jäämist. Kirjutuslaud on ajakirjaniku lahinguväli, tavatseb Liina öelda. Siin saavad lood viimase lihvi, siin ootavad järge kaastööliste kirjatööd, siit toimub suhtlus ühiskonnaga.

1962. aasta sügisel, oktoobris tuli nooruke tütarlaps Liina tööle Võru lehe toimetusse. Inimestest, kes olid siis majas, on koos Liinaga elus teadaolevalt vaid kolm. Trükikoda asus toona Väikse Apteegi majas Jüri tänaval, toimetus aga selle taga hoovimajas, mille kohal on praegu Võru polikliinik. „Üleriieteta jooksime ka talvel lumega kahe maja vahet. Toimetuse suures toas oli hiiglaslik Jaan Vahtra joonistus seinal. Kuhu see kõik jäi? Ei tea – vahel mõtlen möödaläinud päevadele,” meenutab Liina.

Ta jätkab: „Maisivaimustus oli selleks ajaks vaibunud. Teravalt oli käimas Kuuba raketikriis ja maailm väga lähedal sõja puhkemisele. Äreval ajal ma tulin. Alguses täitsin korrektori kohustusi. Ladujate kaader oli ka nagu oli ja ladumisvigu palju. Algaastatel kirjutasin põhiliselt noorsooteemadel, sest ise olin noor. Kui olid noorsooüritused, telliti kohe: saatke Liina! Heldeke, algul kirjutasime täitesulepeaga või ka lahtise tindisulega; pastakad hakkasid tulema kuuekümnendate keskel. Hiljem olid minu teemad põhiliselt meditsiin ja kaubandus, tööaja lõpuosas kultuur.”

Aida koristusel leidsin mõne vana rajoonilehe. Otsisin silmadega ja ühe loo all nimi Liina Laanekivi. Ilus ja emotsionaalne mälestuskild. Vanadel lehtedel on oma võlu, ajaloo hõng. Laanekivist sai Valper 1968. aastal, mil Liina ja Eino abiellusid. Perre sündisid tütar Eve ja poeg Valdo. „Sanatooriumi näiteringi etenduses pidime mängima armastajapaari. Ju siis tuli tõepäraselt välja,” lisab Liina kavala muigega.

Suhtlemist on toimetusetöös olnud oi kui palju! Juubilar on praegugi Võrumaa inimeste elav ajalugu. Kui mõnda seost või sündmust või fakti on vaja teada – küsi Liina käest. „Mul on 42 tööaasta jooksul olnud neli peatoimetajat, aga kõige eredamad ja südamlikumad mälestused on mu esimesest toimetajast Mango Paaverist,” tunnistab Liina.

Liina on vahetu inimene. Kui mõnikord linnas kokku saame, siis läheb jutt kohe edasi sealt, kus see eelmine kord pooleli jäi, nagu vahepealset aega poleks olnudki. Liina on aus, ma leian. Tema kui ajakirjaniku jaoks üks põhinõudeid on: lugu ei tohi mingiski osas olla vale, sest muidu levib kogu see vale trükimasina abil laiali.

Kirjutajale on toimetaja roll erakordselt tähtis. Kirjutada tähendab tundmuslikult nagu end paljaks võtta, ennast avada. Hea toimetaja innustab ja toetab sind. Minu jaoks on just Liina olnud selline Toimetaja suure algustähega. Ma ei tea seda salaseost lõpuni, miks see niimoodi on kujunenud, aga ma tänan Liinat südamest imeliselt inimliku suhtumise eest. „Ärapanija pole ma kunagi olnud. Mina kaitsesin autoreid,” ütleb Liina lõpetuseks.

1998. aasta päris eelviimasel päeval saime õhtuvidevikus Liinaga juhuslikult kokku Jüri tänaval, Võru MEKi endise ühika kohal. Liina ütles, et järgmisel aastal hakkab Võru leht ilmuma neli korda nädalas, et tee nüüd mõni jutt. Olin sellal peaaegu loobumas kirjutamisest üldse. Siis ma hakkasin tegema Võrumaa jutte ja jutte Eestist, seda sarja. Nüüdseks on neid Eesti valdavalt maa-ainelisi jutte kogunenud sadakond, neist on ilmunud kuus raamatut. Algusesäde tuli Liina jutust.

Palju-palju õnne Sulle, Liina! Tervist ja jõudu!

TOIMETUSELT: Et ülaltoodud lugu ei ole alates juubilari sünnipäevast, 27. septembrist peetud vajalikuks avaldada väljaandes, millele inimene pühendas oma elust 42 pikka tööaastat, otsustasime lugupidamisest Võrumaa ajakirjanduse grand old lady vastu selle ilmutada autori soovil LõunaLehes.

Autor: RANNAR SUSI
Viimati muudetud: 06/10/2016 05:47:53

Lisa kommentaar