Tallinna tervishoiu kõrgkooli kolmel töötajal oli võimalus kohtuda Võru maakonna omavalitsuste esindajatega. Kohtumine toimus intervjuu vormis, mille käigus käsitleti mitmeid tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna teemasid.

Pooleteise tunni jooksul selgus nii mõndagi huvitatavat. Oma töö rõõmudest ja muredest rääkisid Võru linna ja Võru, Mõniste, Haanja, Antsla, Meremäe ja Lasva valla ning samuti Võru maakonna esindajad.

Alustasime ametikohtadega ning ülesannetega, mida täidetakse. Juba alguses sai selgeks, et sotsiaaltöötaja täidab mitmeid funktsioone ja ei ole valdkonda, millega üks sotsiaaltöötaja kokku puutunud pole. Selline rollide mitmekesisus on töötajale vaimselt ja füüsiliselt kurnav ning kõik inimesed ei saa selle tööga hakkama.

Nii nagu üks intervjueeritav ütles, on sotsiaaltöötaja nagu svamm: võtab kõik vastu ning kusagil nurga taga läheb ja väänab end tühjaks. See tähendab, et praegu ei ole sotsiaaltöötajal kohta, kust ise tuge saada. Intervjuust selgus, et vaja oleks korrapärast nõustamissüsteemi, mis võimaldab sotsiaaltöötajal hoolitseda enda vaimse tervis eest.

Soovisime teada, millised on omavalitsuse tervishoiu ja sotsiaalvaldkonnaga seonduvad ametikohad ja mida igal ametikohal tehakse. Igas esindatud vallas on sotsiaaltöötaja, kes tegeleb, nii nagu üks intervjueeritav ütles, kõikide tegevustega sünnist surmani. Lisaks on valdades avahooldustöötaja(d).

Heaks näiteks Antsla

Kõik ülejäänud tervishoiu ja sotsiaalvaldkonnaga seotud ametid (perearst, logopeed, tervisedendaja, tegevusterapeut jne) on hajutatud maakonna tasandil või täidab ülesannet keegi, kellele vastav valdkond on südamelähedane. Näiteks tervisedendaja on ainult maakonnas, kuid mitmes vallas toimub väga aktiivne tervisedenduslik töö.

Hea näide on Antsla linn, mis on eeskujuks ka teistele valdadele. Näiteks Antsla gümnaasium on tervist edendav kool ning 2016. aastal liitus liikuma kutsuva kooli juhtprojektiga. Eesmärk on luua õpilastele liikumisvõimalusi koolipäeva jooksul ja koolipersonal tegeleb sellega aktiivselt.

Kogu Võru maakonnas tegutsevad aktiivsed tervisenõukogud ning kõikides valdades on koostatud terviseprofiilid. Kahjuks selgus intervjuust ka, et tegevusterapeudi teenust Võru maakonnas ei saa. Inimesed, kes vajavad seda taastusraviks või rehabilitatsiooniks, käivad seda saamas Põlvas ja Tartus.

Huvitav oli tutvuda avahooldusega seotud inimeste taustaga. Osal selles ametis töötajail ei ole vastavat haridust, kuid kõigil on kindlasti suur süda ja missioonitunne. Siiski tuleb kohe lisada, et Võru maakonnas on väga paljudel vastav haridus ja probleeme kvalifikatsiooninõuete täitmisega ei ole. Paraku on selline rõõm ajutine.

Intervjuu käigus selgus, et kvalifikatsiooninõuded on just nõutud kutse kohta liiga ranged. Kui näiteks lastekaitsetöötaja peaks töölt lahkuma, siis uut asemele leida on peaaegu võimatu. Põhjuseks toodi just eelnimetatud kutse olemasolu nõue. Kuna lastekaitsetöötaja töömaht on äärmiselt suur ning asendajaid ei ole, siis on väga raske leida aega kutse taotlemiseks.

Kuid kõik intervjuul osalejad olid nõus, et praegu nõutud haridus on õigustatud ja töötajale kohustuslik. Ka hooldekodu esindaja rõhutas, et kõikidel hooldustöötajatel peaks olema vastav haridus. Töö on küll raske ning töötajaid leida keeruline, kuid patsientidel-klientidel on nii palju erinevaid diagnoose, et nendega tegeleja on kohustatud midagigi meditsiinist ja erivajadustest teadma.

Vabatahtlikud – professionaalide päästerõngas

Üks suurem probleem on töötavate spetsialistide suur töökoormus, tööjõupuudus ja ka ametikohtade puudus. Näiteks on suur vajadus laste psühhiaatrite, logopeedide, lastekaitsespetsialistide ja tugiisikute järele. Tuge pakuvad Rajaleidja keskused, kes on alati valmis pakkuma nõustamisteenust, kuid see on ainult üks teenus paljudest.

Ühe lahendusena tööjõu defitsiidi korvamiseks pakkusid intervjueeritavad välja kodaniku ühiskonna arendamist ning vabatahtlike aktiivsemat kaasamist. Nii nagu üks intervjueeritav väitis, on vabatahtlikke Võru maakonnas piisavalt, vaja on need inimesed üles otsida, neid juhendada ja motiveerida. Vabatahtlike süsteemi käivitamine aitaks professionaalidel paremini oma aega juhtida.

Tegelikult on nii tugiisikud kui vabatahtlikud tegevad igas valdkonnas, kuid probleem on nende inimeste teadmiste ja oskuste tase. Kuigi koolitusi on palju, võiks rohkem panustada just vabatahtlike ja tugiisikute koolitamisse.

Praegu Eestis süstemaatilist koolitust tugiisikutele ja vabatahtlikele ei ole, kuid kui saaks korraldada lühiajalisi täienduskoolitusi, saaks tugiisikud rohkem rakendada lihtsamate tegevuste juures. Nagu näiteks abistamine lapse õpetamisel. Palju aega kulub professionaalidel, nii sotsiaaltöötajail kui hooldustöötajail, ka suhtlemisele. Kuid suhtlemine oleks jõukohane ka vabatahtlikule või tugiisikutele, nii et professionaal saaks panustada teistesse tegevustesse.

Seega vesteldes ja inimeste arvamusi kuulates jõudsime tõdemuseni, et meil oleks nagu kõik olemas, kuid erinevad osad ei saa kuidagi kokku või ei ole õiges kohas. Võrus läbiviidud intervjuu tõestas, et inimestega on vaja tegeleda, neid on vaja tunnustada, motiveerida. Ka koolitusi võiks pakkuda süstemaatilisemalt ja lähtuda sihtrühma vajadustest: rohkem pöörata tähelepanu vabatahtlike ja tugiisikute koolitamisse ning teha seda vastavalt vajadusele ja kodukohas.

Autor: PIRET TAMME, HANNA-MARIA PÕLDMA, Tallinna tervishoiu kõrgkool
Viimati muudetud: 23/02/2017 06:19:39