Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Väärtusetu Läti taara kuhjub Eestis endist viisi

Tühja taarat, millel lätikeelne teave, leiab kahjuks ka maanteekraavist. Pilt on tehtud Valgamaal. Foto: Maarius Suviste

Piirikaubandus on viimasel ajal saanud põhiliselt tähelepanu alkoholipoliitika ja alkoralli kaudu, kuid järjest enam muret tekitav probleem on Läti taara kuhjumine Eesti prügis. Eelmisel aastal jõudis piirikaubanduse tagajärjel rohkem kui 20 miljonit Eesti pandimärgita pudelit-purki meie prügisse, käesolev aasta lubab selle koguse kasvu.

Kagu-Eestiski on mõju silmanähtav: avalikes peopaikades võib leida prügikaste, kus Läti õllepurke ajab üle ääre, halvemal juhul leiab taarat metsa alt. Eesti arvestustesse mittemahtuv taara on probleem nii reostusena, olmeprügis kui käitluskuluna ka pakendiprügis. Eesti Pandipakendi OÜ juhatuse esimees Rauno Raal tajub probleemi kogu Eesti mastaabis.

„See ei ole isegi ainult Kagu-Eesti probleem, vaid laiemalt Lõuna-Eesti probleem. Tõsi, esmane kontsentratsioon on kagus ja edelas, kuna Läti-suunalise alkoholikaubanduse kaks paradiisioaasi on ehitatud ja laienemas just Valga ja Ikla suunal. Minu enda juured on Mulgimaal, kuhu satun ehk sagedamini, ja ka seal on täheldatav ülimalt aktiivne piirikaubandus ehk eelkõige alkoholi- ja tubaka-, aga ka toidu- ja ehituskaupade ostmine Lätist,” kirjeldas ta LõunaLehele.

„Ja eks piirikaubanduse kasvuga seoses on ka see mõtteline piir pidevalt ülespoole nihkumas. Meie turvajuht on tuvastanud, et „satelliitturundamise“ – ehk toon regulaarselt sõbrale ka kaasa – kombitsad ulatuvad Järvamaale ja isegi Virumaale, rääkimata Soomest.“

Kaupmehed pääsesid lisakulust

Eesti Pandipakend on pakendiseaduse sunnil 2005. aastal loodud jookide tootjate, maaletoojate ning kaupmeeste tootjavastutusorganisatsioon, mis haldab ja korraldab üle-eestilist tagatisrahaga koormatud pakendite kogumist, transporti, loendamist, sortimist ja taaskasutust. Teisisõnu, see on organisatsioon, millel püsib praegune taaratagastussüsteem.

Eelmisel suvel teatas Pandipakend, et piirikaubanduse hoogustumise tõttu ollakse sunnitud muutma oma reegleid. Nimelt on selle aasta 1. jaanuarist Eesti pandimärgiga alkohoolseid jooke lubatud müüa üksnes Eesti territooriumil. Muudatuse põhjuseks tõi Pandipakend tagatisrahasüsteemi jätkusuutlikkuse ohtu sattumise.

„Piirikaubanduse tekke tõttu olime tõepoolest sunnitud muutma senist äärmiselt paindlikku toodete koodide ja pandimärkide kasutuse loogikat, mis on suurele osale meie pakendiettevõtjatest partneritele toonud kaasa ebameeldivusi ja lisakulutusi. Lätti tekitatud „paralleeluniversumi“ tingimustes Eesti pandisüsteem varasemat loogikat enam lubada ei saa, sest sellisel juhul – makstes välja pandiraha väljastpoolt Eestit toodud pakendite eest ehk pakendite eest, mille kohta pole meile pandiraha tasutud – lõpetaksime mingi hetk lihtsalt tegevuse,“ selgitas Raal.

Tupikseisu jäid ka kaupmehed. Eesti kaupmeeste liit on viidanud, et omast taskust suudaksid kaupmehed kinni maksta mõne miljoni ühiku Läti taara taaskäitlemise, kuid hulgad on juba praegu kümnetes miljonites.

„See 20 miljonit ühikut oli 2016. aasta kogus. Arvestades aga sellel aastal jõustuvaid aktsiisitõuse, lükkavad sellised poliitotsused piirikaubanduse purjedesse tuult kõvasti juurde. Kasv saab olema täiendavates miljonites ühikutes, kui mitte kümnetes miljonites,” prognoosis Raal.

Pandipakendite kogumine on kaupmeestele nii seadusega sätestatud kohustus kui ka kulu. Kauplused, mis pandiga joogipakendeid müüvad, peavad taara kokku koguma, omama selleks laopinda ja tööjõudu, ostma või rentima taaraautomaadid, tagama puhtuse jne.

„See kõik ei ole kaupmehele kasumi teenimise koht, vaid otsene kulu, mis tuleneb pakendiseaduses sätestatud kohustustest. Seega üritavad Eesti kaupmehed turule pandud pakendite kogumisel saada paremal juhul kulud kaetud ja seadusest tulenev kohustus täidetud,“ tõdes Pandipakendi juht. Ta lisas, et ei ole kuidagi võimalik katta naaberriigist sissevoolava pakendimassiga seotud kulusid.

Lahendust pole

Kuidas saaks probleemi lahendada praeguse riikliku alkoholipoliitika tingimustes? „Usun, et oleme kõik ühte meelt selles, et liigne alkoholi tarbimine on suur probleem. Küsimus on selles, kuidas probleemile läheneda. Kui rakendada alkoholipoliitikat koordineerimata seda naabritega, heites välja vaid loosungeid, pistes pea liiva alla, arvestamata laiema pildi ja kõrvalmõjudega, siis ma kardan, et võti on siiski alkoholipoliitikas,“ leidis Raal. „Retoorikas kasutatakse argumente, et Läti ju tõstab ka aktsiise, kuid vahed on sellest hoolimata üüratud, ja kuigi diplomaatiliselt teeb Läti pool ilusaid sõnu, siis tegelikult naeravad lätlased vaikselt habemesse.”

„Sellega olen täiesti nõus, et kindlasti ei tohiks naaberriigi pakendeid lihtsalt maha või olmeprügisse visata. Ja usun, et kindlasti võtavad konteinerkogumissüsteemid sellised pakendid avasüli vastu, sest nad on tihtipeale materjalinäljas, et riigi seatud karmid sihtarvud täita,“ rääkis Raal.

Keskkonnaministeerium viitas vastuses Postimehele, et eraldi taaraprobleemi ei ole, kuna Läti taarat saab sarnaselt tavapakenditega koguda pakendikonteineritesse. Raali sõnul see aga probleemi ei lahenda.

„Pikas perspektiivis see ei ole lahendus. Kuna pakendite tagastamiseks puudub rahaline motivaator, on konteinersüsteemidel kohati keeruline vajalikke koguseid kokku koguda. Nii kurb kui see ka pole – suurem osa meist hoolib keskkonnast, kuid kui vaadelda keskkonnaalast käitumist, siis see kahjuks ei ole enam niivõrd keskkonnasäästlik. Rahaline motivaator on maailma ja Euroopa pandisüsteemide keskkonnaalaste eesmärkide eduka täitmise alus, samuti Eestis,” väitis Pandipakendi juht.

2005. aastast on Eestis kokku kogutud ning kordus- või taaskasutusse suunatud 3,22 miljardit pandipakendit, eelmise aasta keskpaigaks oli kogutud neid 115 000 tonni. Eelmisel aastal tagastati pandiga plastpudeleist 87,5 protsenti ja pandiga klaaspudeleist 87 protsenti.

 

LISALUGU

Kas riik tajub Läti taarat probleemina?

Uurisime Eesti Pandipakendi OÜ juhatuse esimehelt Rauno Raalilt ka, kas tema arvates teadvustatakse probleemi riiklikult.

„Ministeeriumide ametnikega suheldes on ilmselgelt tunda võimekust näha laiemat pilti ja problemaatika tunnetamist, orienteeritust lahenduste otsimisele. Ametnikud tunnevad teema pärast suurt muret ja tajuvad suuremat pilti, muu hulgas on välja käidud, et sellised Lätist ostetavad joogipakendid ei tohiks kindlasti jääda kuhugi loodusesse vedelema, vaid tuleb viia pakendite konteineritesse,” rääkis Raal.

Rahva poolt valitud esindajad nii helget hinnangut temalt aga ei saanud. „Mis puudutab poliitilist tasandit, siis on kahjuks liig tihti tuvastatavad demagoogia ja jaanalinnupoliitika – probleemi eest pea liiva alla. Ainukene poliitik, kes reaalselt teema pärast muret tunneb ja ka tundub aduvat tekkinud olukorra majanduslikke ja keskkonnaalaseid aspekte ja tagajärgi, on keskkonnaminister Marko Pomerants,” ütles ta.

Raal selgitas, et keskkonnaministri muret näitab tema initsiatiivil aprilli alguses toimuv Baltikumi keskkonnaministrite Eesti visiit, mille jooksul külastatakse ka Eesti Pandipakendit. Joogipakendite kogumises on kolm riiki väga erinevas seisus: Eesti pandisüsteem loodi juba 2005, Leedu oma alles eelmise aasta veebruaris, Lätis aga sellist süsteemi pole. „Visiit annab võimaluse tutvustada Läti keskkonnaministrile lähemalt joogipakendite kogumise tänapäevaseid loogikaid. Ühtne ülebaltiline lähenemine joogipakendite kogumisele looks aluse kuluefektiivseks süsteemiks tootjate ja maaletoojate vaates,” hindas Raal.

Kuid ka see oleks Raali meelest vaid osaline lahendus. „Mis puudutab piirikaubandust, siis see ei lahendaks olukorda, aga vähemasti keskkonnavaates leevendaks tublisti, kui Läti kauplustel tekiks kohustus pandiga müüa ja ka pakendid kokku koguda ehk sealt ostetud pakendid saaks samasse Läti kauplusesse tagastada,” selgitas ta.

Autor: Aksel Lõbu
Viimati muudetud: 23/03/2017 09:57:30

Lisa kommentaar