Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Ristipuud pääsesid raiumisest, kuid sajad ootavad veel avastamist

Üllatav avastus Põlvamaal: metsameister leidis ootamatult hulga ristipuid. Foto: Erki Vinni

Pole midagi erilist, et metsaomanikud soovivad oma maal raiet korraldada. Sel kevadel Põlvamaa metsaühistule kavandamiseks antud töö tõi kaasa aga üllatava avastuse. Ühistu juhatuse liige ja metsameister Erki Vinni leidis ootamatult eest hulga ristipuid.

„Riiklikus registris olid üle tee olevad männid-kuused. Aga seal, kus ma raiet planeerisin, neid ei olnud, aga midagi ikkagi kripeldas hinges. Siis saigi ühendust võetud Põlvamaal tegutseva Tiit Kaasikuga,“ selgitas Vinni LõunaLehele.

Kaasik on Hiite Maja SA juhatuse liige, sihtasutuse eesmärk on just looduslike pühapaikade alane teavitus- ja uurimistöö. „Ta ütles, et seal on ristipuud, aga miskipärast registrisse kandmine peatus, raha sai läbi või kuidagi jäi toppama. Saime kokku ja vaatasime olud üle, otsisime ristipuud välja, märgistasin ära ja sinna nad püsti jäid meist,” täpsustas Vinni.

Ka maaomanik toetas peale selgitamist ristipuude allesjätmist, kuigi seadus seda ei kohusta. „Maaomanik oli üllatunud, et seal olid ristipuud. Võib-olla esialgu oli natuke pahameelt, et tal jääb lõikamata, aga ta sai asjast aru. Ta ütles, et temast need sinna jäävad,“ lausus Erki Vinni.

Juhusliku ristipuude otsa sattumisega on Vinnil ka teisi kogemusi. „Üks õnnetu juhus oli, kus ma ei olnud registrist ja ristipuude suuremast levikust teadlik. Teeäärne tukk ja ekslikult saigi üks ristimänd maha lõigatud. Sellest ajast saadik olen ettevaatlikum ja käin teeäärsed puistud otsiva pilguga läbi ning vajadusel ka küsin, kas seal on. Isiklik kogemus on nüüd olemas," meenutas ta.

Kas üles tähendamata ristipuid on rohkem kui arvame? „Võib ikka olla. Varem olen ka juhuslikult sattunud ühe kuuse peale. Selle leidsin juba neli aastat tagasi. Hiljem registrist teada saades vaatasin ka sinna, aga kuuske endiselt seal ei ole. Aasta tagasi oli puu veel püsti,” tõi Vinni näite.

Üksikute ristipuude allesjätmine pole maaomanikule väga suur ohverdus, kuid kas tegelikult peaks jätma ka neid ümbritseva metsatuka alles? „See võiks nii olla, aga paraku üldjuhul jäävad ikkagi sellised üksikute puude grupid püsti. Kui ikkagi on uuendusraied, siis tehakse plats lagedaks, et saaks võimalikult palju metsa ära uuendada,” rääkis Erki Vinni omast kogemusest.

„Grupp oleks veidi toekam, aga paistab, kuidas puud kohanevad. Kuna need on teeäärsed olnud, siis need on veidi tugevamad isendid, kui metsa keskel. Eks mõnda aega nad seal püsivad, mida aeg edasi, seda suurema tõenäosusega ka püsima jäävad,“ hindas Vinni.

Lugusid Põlvamaa ristipuudega on ka Tiit Kaasikul hulganisti. „Põlva valla kogemustest võin öelda, et viimase viie aasta jooksul on siin maha raiutud viis ristipuud ja ristipuude metsa. Need on olnud avalikud paigad, mida näeb kaardirakendustelt. Eelmisel aastal raius OÜ Valga Puu Lutsu külas maha 31 ristipuud, jättes vaid ühe kasvama. Vähe kasu on ka sellest, kui metsa langetamise käigus jäetakse üksikud ristipuud kasvama. Nad on suurelt jaolt määratud järgmistel aastatel tormituultes hukkuma,“ tõdes ta.

Siiski on ka vastupidiseid näiteid. „Põlva vallast on hiljuti esimene positiivne näide, kus metsaomanik jättis metsa langetamisel kasvama ristipuud ja nende kaitseks 20 meetrit metsaala,“ nimetas Kaasik.

Metsaomanike ootused

Ristipuud on selline osa meie kultuurist, mille kaitsmisele praegu tähelepanu ei pöörata. „Riiklikult kaitstud polegi, ainult suuremad, tähtsamad, ilusamad. Aga see on vabatahtlik kaitse. Võib-olla neil, kes on sertifitseerinud metsa, on kohustus kultuuripärandit ja kõike muud hoida, see on kaudne kaitse,“ tõdes Erki Vinni.

Kohustuse tekkides oleks maaomanikel aga kindlad ootused. „Küsimus on üleüldisem. Maaomanikule tekitab selline omandiregulatsioon hüvituse lootuse. Kui piirata, tahetakse rohkem kompensatsiooni saamata jäänud tulule. Teisalt, kui ongi üksikud puud, mis on ristidega tähistatud, need jäävad püsti. Minul isiklikult oleks uhke tunne, kui kinnistul oleksid sellised puud peal. See sõltub väga palju inimestest ikkagi ja planeeritava kaitse ulatusest ja rangusest,“ selgitas ta.

See, kas metsal on side omaniku suguvõsaga, võib samuti rolli mängida. „Kui omanik on järjepidev, pärandina kinnistu saanud, siis tal on võib-olla enda esivanemate hinged ristidega sinna kinnitatud, et nad kodus käima ei hakkaks. Ostetud kinnistu puhul sõltub uue omaniku tõekspidamistest ja väärtustamisest,“ leidis Vinni.

Sadu avastamata kohti

Kuigi ristipuid otsitakse teadlikult ja leitakse juhuslikult, on registrisse ja kaardile jõudnud ainult valitud kohad. Kui palju veel neid (taas)avastamata on, ei tea päris täpselt keegi.

„Ristipuid on viimase kümne aasta jooksul osaliselt uurinud ja kaardistanud erinevad inimesed ja huvirühmad. Ristipuude ja ristipuumetsade täpselt arvu ei tea keegi, sest põhjalikke uuringuid pole selles vallas väga palju tehtud. Kindlalt saab väita, et enamik ristipuid on üles leitud ja andmebaasi kantud Põlva ja Võnnu kihelkonnas, kus Hiite Maja SA ja Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskus tegid 2012. ja 2013. aastal põhjalikud looduslike pühapaikade inventuurid, selle käigus kaardistati ka ristipuud ja ristipuude metsad,“ selgitas Hiite Maja SA juhatuse liige Tiit Kaasik.

Olukorra illustreerimiseks toob Kaasik ka ülevaate kahest uuringust. „Roheliste, Marju Kõivupuu ja RMK pärandkultuuri uuringute tulemusena oli 2012. aastal Põlva kihelkonnas teada 16 ristipuud ja ristipuude metsa. 2012. aasta Hiite Maja SA ja Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuse tehtud looduslike pühapaikade inventuuri käigus leiti 25 uut ristipuude kohta. Kuigi ristipuud on visuaalselt suhteliselt hästi nähtavad, leiti 66 protsenti uutest, see on 16 kohta, tänu sellele, et küsitleti kohalikke põliselanikke. Kui poleks olnud vahendeid ja aega kohalikega suhtlemiseks, siis oleks enamik neist jäänud inventeerimata,“ kirjeldas ta.

„Kuna enamikus kihelkondades on looduslike pühapaikade põhjalikud inventuurid tegemata, julgen eelnevatest andmetest lähtuvalt väita, et sadu ristipuude kohti on endiselt avalikkusele teadmata ja seeläbi endiselt ohustatud ja hävimas. Surve metsadele üha suureneb ja seoses sellega ka oht ristipuudele,“ tõdes Kaasik.

Kohalike inimeste initsiatiiv on siinkohal abiks. „Toon hea näitena Põlvamaa Lootvina küla, kes on otsustanud panna oma väärtuslikud paigad avalikult kodulehele üles. Tänu neile tuli avalikuks seni teadmata ristipuude mets, mis ootab lähiajal kaardistamist ja avalikuks tegemist,“ tunnustas Tiit Kaasik.

 

KOMMENTAAR

TIIT KAASIK, Hiite Maja SA juhatuse liige:

"Ristipuude puhul on tegemist maarahva kultuuriga. Eesti Vabariigis kaitseme kahjuks tänini ainelist kultuuri. Meie rahva kultuuriruumis on aineline ja vaimne aga lahutamatult seotud. Kui räägime eesti rahva kultuuri kaitsmisest, siis tuleb teha seda terviklikult ja meie maarahva loodususulisest maailmapildist lähtuvalt. Seepärast saame kaitsta ristipuid ja nende kohti tervikuna. Hävitades kas või mõne, aitame kaasa haruldase kultuuripärandi kadumisele.

Ristipuude nähtus kuulub maailma haruldase kultuuripärandi hulka. Sellisel kujul ja kombel on see säilinud vaid meil. Uhkusega võime öelda, et oleme eriline rahvas, kes on suutnud säilitada midagi väga iidset.

Ristipuude tava peegeldab meie rahva arusaamu suhetest looduse, inimese ja vaimse maailma vahel. See on olnud üks osa maarahva üldisest eluringi tavade järgimisest, mida isegi kirik pole suutnud lõpuni ära kaotada. Inimene on hingestatud looduse üks väljendusvorme ja kui ta siit ilmast lahkub, on lahkunud inimhinge sidumine puuga olnud meie inimestele loomulik jätk.

Tänapäeval enamik ristilõikamise tava järgijatest sügavamat vaimset tähendust enam ei tea, jälgitakse tava, sest see on olnud meie esivanematele tähtis. Selles suhtes ei eristu ristipuude tavade järgimine paljudest muudest maarahva loodususulistest toimingutest, mida järjekindlalt küll tehakse, aga mille vaimset tähendust enam ei mäletata.

Näitena võib tuua leedo- ehk jaanitule pidamise tava. Iidsest pühast on saanud tänapäeval suuresti grillfesti vormis üritus. Või siis rannarahva arusaam, et paati ei tohi lõhkuda ega niisama põletada. Paati põletatakse siiani ainult jaani- ehk pühas tules. Vanasti olid puupaadid ja laevad hingestatud ja seetõttu sai nende maine teekond lõppeda vaid pühas tules.

Hiied, teised looduslikud pühapaigad, ristipuud ning nendega seotud vaimne püha ruum peaksid olema normaalses demokraatlikus riigis väärtustatud, hoitud ja kaitstud. Näiliselt see nii ongi. Riigina oleme alla kirjutanud mitmetele rahvusvahelistele lepetele ja koos sellega andnud maailmale teada ja ühtlasi võtnud kohustuse ja vastutuse hoida ja kaitsta meie rahva põlist maarahva maailmavaadet.

2006. aastal ühines Eesti Unesco vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga. Konventsioon rõhutab vaimse kultuuripärandi tähtsust kultuurilise mitmekesisuse edasiviijana ja säästva arengu tagatisena, samuti vaimse kultuuripärandi ning ainelise kultuuri- ja looduspärandi tihedat omavahelist seotust, mis tuleb eriti ilmekalt esile ajalooliste looduslike pühapaikade puhul.

2008. aastal toimunud rahvusvahelise looduskaitseliidu IUCN kongressil kiitis Eesti koos enam kui saja teise riigiga heaks resolutsiooni „Looduslike pühapaikade tunnustamine ja kaitse kaitsealadel”. Sellega kinnitati looduskaitsealade valitsejatele mõeldud juhend ning kutsuti üles kaitsma looduslike pühapaikade kultuurilisi ja vaimseid väärtusi. Tegelikkuses on see kaugel võetud kohustustest ja antud lubadustest.

Eesti riigi õigusruumis puudub siiani loodusliku pühapaiga mõiste, mis omakorda muudab keerukaks pühapaikade ja ristipuude kaitsmise meie riigis. Meie riigiisadel ei ole olnud 25 aasta jooksul tahet taastada õigusjärgset korda.

Esimese vabariigi ajal olid muinasvarade seaduses hiied, ohvrikivid ja ohvriallikad määratletud eraldi muististena. Praegusel ajal on pühapaigad kaitse all arheoloogiamälestistena, mis tegelikkuses ei hõlma vaimset püha ruumi ega taga nendele tegelikku kaitset.

Pean kahjuks ütlema, et meie riigis on kultuuripärandi kaitsmine valikuline. Kaitseme pigem võõrast kui oma rahva pärandit. Kirikutele ja mõisatele on riik eraldanud viimastel aastatel kümneid miljoneid eurosid. Maarahva kultuuripärandi uurimiseks ja kaitsmiseks praktiliselt mitte midagi. Riigi suhtumist kultuuripärandisse iseloomustab ka metsaseadus.

Kui me tahame oma põlist kultuuripärandit vähegi veel hoida ja säilitada, siis peavad kohalikud kogukonnad tahtma sellesse panustada. Peab leidma aega ja jaksu leida oma kodukohas üles need väärtused, mis on meie rahvast aastatuhandeid hoidnud ja kujundanud, loonud meid rahvana sellisteks, nagu me just oleme.

Loodud on vabatahtlik Hiiepaiga koostööring, kus on üleval täpsed juhised, kuidas pühapaiku ja ristipuude kohti kaardistada: www.hiiepaik.ee."

Autor: Aksel Lõbu
Viimati muudetud: 25/05/2017 06:25:44

Lisa kommentaar