Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

President Kersti Kaljulaid: ääremaa ei ole varsti enam ääremaa!

President Kersti Kaljulaid Väimelas. Foto: Ülle Harju

President Kersti Kaljulaid oli sel nädalal Võru maakonnas visiidil. Ta külastas kohalikke ettevõtteid ja kohtus kohalike tegusate inimestega. LõunaLehele andis president intervjuu Väimelas Tsentri keskuses.

Kui võrrelda teiste Eesti maakondadega, mille poolest Võrumaa meelde jääb?

Päris raske oli Vällämäe otsa joosta ja teiselt poolt jälle alla tulla! Eriti sellises hirmsas vihmasajus. Aga muus osas on Võrumaa teiste Eesti piirkondadega heas mõttes hästi sarnane: palju toredaid inimesi, omanäolisi ettevõtmisi. Siin on palju puidutööstust, väga aktiivne kaitseliit, kes tervelt veerandi gümnaasiumiealistest noortest on kaasanud oma tegemistesse. Mis on tohutu rikkus tegelikult ja millesarnast osavõttu, ma arvan, mujalt ei leia.

Mulle väga meeldib ka aktiivsus, millega siin vallajuhid arutavad oma asju, valmistuvad tulevikuks. Natuke teeb muret, et [uute omavalitsuste] piiridki ei ole siin valmis. Mõnel pool on jõutud natuke kaugemale: piirid on joonistatud ja saab tegelda haldusreformi tegeliku sisuga.

Mida arvate, kui kaovad maavalitsused, ehk võiks loobuda ka nõukogudeaegsetest rajoonipiiridest ning Põlva ja Võru maakonna asemele taastada ajalooline Võrumaa?

Mina olen saarlane ja minule väga meeldib, et Saaremaal on terve saar üks vald. Minu jaoks ei ole piirid üldse olulised. Aga piiridega kaua ja pikalt tegelemine näitab tegelikult koostöö suutlikkust. Mida suurem on koostöösuutlikkus ja -valmidus, seda vähem peab arutama piiriküsimusi. Kui seda tõesti arendama peab, usaldaksin selle otsuse tegemise küll kohalike inimeste kätte.

Kas kohalikud inimesed tähendab vallavolikogu või mingil muul moel kohalikke inimesi?

On palju meetodeid: meil on üsna hea osalusdemokraatia, on kogukonnad, inimesed on harjunud väljendama oma mõtteid ja seisukohti. Meil on äärmiselt vaba meedia. Kõige selle kasutamise tulemusel peaks kujunema ühine arvamus. Kui ei kujune, siis valimised on see koht, kus hääletatakse. 

Mida on inimesed teie käest maakonnavisiitidel kõige rohkem küsinud?

Päris palju küsitakse haldusreformi kohta, palju küsitakse just sedasama eestlastele igiomast küsimust: kuidas meie paistame? Hästi paistate! Eestlasel on vaja rohkem eneseuhkust – me oleme väga tore Euroopa riik, kus on äärmiselt madal bürokraatia tase. See, mida me oleme 25 aastaga korda saatnud, on imetlusväärne. Võib-olla meie kõige suurem puudujääk, mis omakorda tuleneb sellestsamast enesekindluse ja iseenese nõrgemana tajumisest, on see, et me veel ei pööra piisavalt tähelepanu meie puuetega inimestele. Raske ja sügava puudega inimesed peaks Eesti ikkagi jõudma ära katta ja toita niimoodi, et meil võiks olla nende inimeste perede pärast hea meel, et aitame neil toime tulla.

Mulle tundub, et saame lubada endale päris korralikku taset selles, mis puudutab ka kehvemate piirkondade järeleaitamist. Meil on olnud kaks perioodi Euroopa Liidu vahendeid. Tuleb ka kolmas, aga tõenäoliselt väiksem kui seni. On hästi oluline, et me seda vähenevat ressurssi panustaksime nii, et sellest oleks tõesti kasu majanduse arengule. 

Mis veel on oluline: seoses sellega, et ilmselgelt lähevad töö ja geograafia teineteisest lahku, ma arvan, et paarikümne aasta pärast ääremaa mõiste kaob. 

Milline tundub Eesti maaelu praegu ja millises suunas liigub?

Põllumajandusse on Eestis väga palju investeeritud ja Eesti põllumajandus on Euroopa tasemel, suudab konkureerida. See on teinud meie maakohad ilusaks. Meil on hästi aktiivne seltsitegevus, mis näitab seda, et meie sissetulekute tase on oluliselt tõusnud viimase 25 aastaga. Sellega on inimestele tulnud juurde rohkem elulusti ja vaba aega. Inimesed jaksavad rohkem panustada. 

Mis nüüd peaks olema meie eesmärk – tuua veelgi rohkem inimesi kogukonnatöösse. See esimene 10 protsenti väsib ära, kui kohalik omavalitsus ei toeta kogukondi ega näita selgelt, et ajabki selle piirkonna arengut kogukonnatöö kaudu. Kui seda näidata, siis usun, et suudame muuta aktiivseks ka teise, kolmanda ja neljanda 10 protsenti kõikides Eesti piirkondades.

Siis saame sellise õmblusteta Eesti, mis minule meeldib: kus kohalik omavalitsus koos kohalike inimestega teeb kohapeal just sellist Eestit, nagu tema tahab, toetudes universaalsetele riigi poolt pakutud teenustele, eelkõige ravisüsteemile ja haridusele.

Kui võrrelda maa- ja linnaelu, mille poolest maa- ja linnainimesed erinevad?

Üha vähem. Selline vastandumistel põhinev maailmakäsitlus peab üha vähem paika. Maal tehakse praegu täitsa palju kaugtööd ja linnas, Kalamajas, üritatakse tomateid kasvatada ja neid ka müüa. 

Kui rääkida maaettevõtlusest, millistel aladel näete kõige rohkem perspektiivi? Näiteks Tsentris tutvusite puidu valdkonnaga.

Ju siis kohalikud ettevõtlikud inimesed näevad selles sektoris hetkel perspektiivi. Kuna igasugune töö tänu tehnoloogia arengule esiteks kaotab sideme asukohaga ja teiseks saab enda käsutusse palju suurema turu, siis arvan, et nende sektorite hulk siinkandis kindlasti suureneb. Raamatupidajatel on tänapäeval ikka väga vähe põhjust istuda kuskil Tallinnas või Tartus, nad võivad vabalt oma esivanemate talus oma tööd teha.

Me peame kogu aeg mõtlema sellele, kuidas tehnoloogia muudab meie tööd. Käsitööline sai vanasti hästi elada, kui ümberkaudu laatadel tema tööd piisavalt osteti. Tänapäeval on selle jaoks internet. Tean Eestis ettevõtjaid, kellel ei ole ühtegi klienti lähemal kui tuhat kilomeetrit. Ometi nad asuvad Lõuna-Eestis keset mägesid ja metsi, teevad oma tööd, seda tööd, mis neile lusti pakub. 

Mida soovitate noortele inimestele, mida õppima minna, kui nad ei oska valida?

Halb uudis on, et see, mida täna õpite, seda tehes te kindlasti oma töömeheteed ei lõpeta. Hea uudis on, et seda vähema kaaluga on võib-olla esialgne otsus. Valige hea laiapõhjaline haridus, milles ei puudu ka matemaatikaelement. Ma arvan, et see loob kõige paremad eeldused tulevikus hästi toime tulla. 

Kas oli õige otsus teha maakonnakeskustesse riigigümnaasiumid?

Mina arvan, et oli, sest mina näen Eesti haridussüsteemi meie rahvusliku rikkusena ja seda peab korraldama keskselt. Sellepärast et iga laps, sõltumata sellest, kus tema elab ja milline on tema vanemate sissetuleku tase, saaks täpselt sama head PISA testis auhindu toovat haridust. See on meie rahvuslik väärtus, meie ainuke maavara on kahe kõrva vahel, mida me saame kaevandada lõputult.

Mida arvate sellest, et Tartu ülikool on muutumas järjest rohkem ingliskeelseks? Rahvuslikult mõtlevad inimesed tunnevad selle pärast muret – eestikeelne kõrgharidus hävib.

Tartu ülikoolis on kindlasti tagatud kõikidel erialadel vähemalt bakalaureusetaseme lõpuni eestikeelne õpe. See peaks andma ka vajaliku erialase oskuskeele selleks, et see keel areneks ja ei häviks erialade kaupa.

Natuke tuleb siin ka mängu meie igaühe enda vastutus. Mõnikord on endal lihtsam kasutada erialatermineid inglise keeles ka eestikeelse kolleegiga suheldes. Seda ei tohi lasta juhtuda. See on taas kord kogukonnatöö, nii-öelda vabatahtlik tegevus. Iga eriala inimesed on need, kes hoiavad ja loovad oma erialakeelt. Seda ei saa delegeerida eesti keele instituudile.

Kas olete ise ka tundnud, et ingliskeelsed sõnad kipuvad eestikeelseid asendama?

Absoluutselt, sest kõik, mis puudutab Euroopa Liitu, suure osa sellest sõnavarast olen omandanud ingliskeelses keeleruumis. Näen iga päev vaeva, et korralikult kõnelda Euroopa Liidust ja selle tulevikust eesti keeles. Näiteks öelda lähimuspõhimõte, mitte subsidiaalsuspõhimõte.

Millised on toredad head eesti asjad, mille üle on endal hea meel ja mida on hea külalistele tutvustada või kinkida?

Eesti toit on väga hea. Olen hästi kurb, kui võrreldakse piimatoodete hindu Eesti kauplustes ja öeldakse, et Lidlis on odavam. On jah, aga see ei ole üldse see söök! Meil on väga hea, väga värske ja väga väheste lisaainetega toimetulev toiduainetööstus. Selle üle me võime olla tõeliselt uhked.

Toiduainete tootjad on aastaid rääkinud, et suured riigihangete tegijad, nagu kaitsevägi, koolid ja vanglad, võiksid teha pingutusi, et Eesti toit rohkem sinna jõuaks.

Kui on vaja väga suuri koguseid, siis Eesti tootjatel ei ole pakkuda. Minu küsimus on, kas Eesti väiketootja tahab selles sektoris konkureerida. Täna (13. juunil – toim) käisin Metsavenna talus, kus just räägiti sellest, et teeme hästi vähe, aga teeme väga head ja müüme väga kõrge lisandväärtusega. Pigem peaks konkureerima kvaliteedile orienteeritud nišis, las need masshanked jäävad ...

Muidugi ma tahan, et Eesti koolilapsed saaksid süüa Eesti toitu. 

Samas meil on kauba, tööjõu, teenuste ja kapitali vaba turg Euroopas. Iga kord, kui küsime piirangute järele, peame küsima, kas me tahame, et keegi teine meie suhtes neid piiranguid rakendab.

Kagu-Eesti ettevõtjad on mures riigi aktsiisipoliitika pärast – inimesed käivad palju Lätis ostmas.

Olen aru saanud, et tunnetuslik häda on suurem kui tehniliselt väljaarvestatud mure. Mulle meeldib lihtne ja selge maksupoliitika. Aktsiisid on loomulik maksusüsteemi osa. Soome ka ei jätnud aktsiise tõstmata, kuigi päris paljud käisid Eestis poes.

Õppisite ülikoolis bioloogiat samal kursusel Valdur Mikitaga, kuivõrd jagate tema nägemust, et eestlased on metsarahvas?

Kui mina loen Valduri raamatuid, ma tõlgin omas ajus seda kõike mere konteksti. Ma saan Valdurist väga hästi aru, lihtsalt me oleme eri biotoopide inimesed, olles kursusekaaslased ja paljuski mõttekaaslased.

Mikita nimetatud metsarahvas on praegu jagunenud kahte leeri küsimuses, kas Eesti metsa raiutakse liiga palju või mitte. Mida arvate?

See on väga emotsionaalne küsimus inimesele, kes elab piirkonnas, kus on vana mets. On selge, et tema jääb oma seenemetsast ilma. Peame tuginema faktidele, aga ma ei ole näinud selliseid fakte, millele toetudes tahaksin võtta seisukohti. 

Samamoodi: kui öeldakse, et meil ei ole vaja tööstust, sest see reostab ja teeb müra, samal ajal toetatakse kodanikupalka. Jälle – ots ei tule otsaga kokku. 

Oluline on arvamuste ja vaadete hulk, sest maailm muutub kiiresti, praegu ei tea keegi, milline mõte toob kümne aasta pärast edu. Seetõttu on oluline, et meil ei oleks mitte üks suur plaan, aga mitu.

Peab hoidma arvamuste paljusust, see on tõeline väärtus. Vaba arvamusruum, vaba meedia. Kõik meie demokraatlikud Lääne vabadused, mille nimel me ju tegelikult võitlesime.

Milline on kõige toredam kingitus, mille Võrumaalt koju kaasa viite?

Kõige rohkem läks mulle hinge Meiela noorte kingitus – vaibake, savitooteid ... Meiela projekt on hea näide, kuidas kodanikuühiskond on õpetanud riiki, kuidas me saame aidata nõrgemaid. 

Mulle läks väga hinge, et see projekt on valitud aasta teoks ja selle tegijad on olnud aasta inimesed siin Võru linnas. See näitab, et kogukond võib väga väärtustada seda, et nende seas võivad elada ja toimetada puuetega inimesed ja nad on kogukonna osa.

 

 

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 15/06/2017 12:29:46

Lisa kommentaar