Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Jüri Arrak: vanast peast tahab inimene värvilist maailma

Jüri Arrak oma näituse avamisel

Eelmisel nädalal leidis Võrus aset suure tähega kultuurisündmus: Vana-Võromaa kultuurikojas avati armastatud kunstniku Jüri Arraku (80) maalide ja graafika näitus. 

Näituse avamine oli seekord ebatraditsiooniline: improvisatsioonilise loengu vormis näitusel publik istus ja kuulas huviga, mida vanameistril on rääkida. Vahepalaks mängis ja laulis Lauri Õunapuu Metsatöllust. On ju Metsatöll kasutanud oma albumikujundustes Arraku maale. 

Jüri Arrak ise ütleb, et pärast 70-aastaseks saamist on ta rääkima õppinud ja seda on ta teinud juba kümme aastat. Kui keegi tema ateljeesse satub, siis ta hakkab inimest oma jutuga kurnama.  

“Mulle meeldib igavesti rääkida, aga ma suren enne ära,” naljatas kunstnik. 

“See, et ma siin ringi käin, on kirurgi saavutus,” lisas Arrak. Kolm aastat tagasi jäi ta ülekäigurajal auto alla ja sai lahtise jalaluumurru. Pärast seda ei soovitanud arstid tal ateljeed Tallinnas Pärnu maantee maja kuuendal korrusel enam pidada, aga Arrak ütles arstidele, et läheb sinna igal juhul. Selleks tuleb astuda täpselt 120 trepiastet. 

See ateljee on Arraku käsutuses juba aastast 1977. Ateljee suurus on vaid 50 ruutmeetrit. Seega graafikat Arrak oma ateljees ei tee, küll aga maalib, teeb pliiatsi- ja söejoonistusi ning pastelle. 

“Aga ega ma mingisugune raudmees ole,” nentis Arrak. “Mis siis, et siit-sealt valutab, see ei tähenda, et ma ei saa oma elu elada. Ma olen kõigile öelnud, et tasub vanaks elada. See on niivõrd põnev, kuidas tee vinta-vänta läheb.”

Polnud 30 aastat Võrumaale sattunud

Võrumaale polnud Arrak enne eelmise nädala kolmapäeva 30 aastat sattunud. Üldse on tal siinkandis vähe tuttavaid. Millalgi on ta korra käinud Kütiorus, kui kunstnik Valdur Ohakas veel elas. Rõuge Ööbikuorus on ta kunagi ammu teinud ühe graafilise teose. Arrak on saanud Võrus ka Kreutzwaldi medali. Ometi näevad paljud tema töödes miskipärast just Lõuna-Eesti maastikke. 

Ettepaneku teha näitus Võrus tegi Arrakule Vana-Võromaa kultuurikoja galerist Jana Huul. Huul koos elukaaslasega transportis ka maalid ja graafika Tallinnast Võrru. Võru näitusel konkreetset läbivat teemat ei ole, kuid on esindatud näiteks Vana Testamendi temaatika. 

Viimase pooleteise aasta jooksul on hakanud kunstnik oma graafikat täiendama värvipliiatsite abil. “Mulle tundus, et see nüanss oleks vajalik rõhutamaks maailma värvikust ja mitmekesisust,” sõnas ta. “Vanast peast tahab inimene värvilist maailma.”

Samas on hea niimoodi esile tuua võrdlust mustvalge ja värvilise maailma vahel. Nii on ka Võrus mustvalge graafika ja pliiatsiga üle värvitud graafika kõrvuti. 

Jüri Arrak jõudis kunsti juurde küllaltki hilises eas, aga on selle juurde jäänud siiani. “Pead armastama seda tööd,” selgitas ta. “Armastus muudabki inimese teiseks.”

Arraku lapsepõlv oli kunstivaba. Keskkooli ei saanud minna, polnud raha, isa oli surnud. Nii sattus ta sõjaväkke, tööpataljoni, Leningradi taksojuhiks. Astus mäeinstituuti, sest seal oli stipendium kõige kõrgem. Tänu ühele kliendile, keda ta taksoga vedas, sattus isegi Leningradi ülikooli geoloogiaosakonda, kuhu sai ka sisse, aga sinnapaika see jäi. 

Vahepeal oli tema poolvend Henno saanud kunstiinstituuti sisse ja küsinud, kas ka Jüri ei tahaks sinna tulla. “Tahaks küll, seal on joonistamine ja maalimine ja alasti naised,” mõtles Jüri. 

Mis see joonistamine siis ikka ära ei ole: nägu on nagu maastik, nina mägi, kõrvad lehvivad ... Joonistamine põhineb kangel tahtmisel. 

“Ilmselt mul on sees mingisugune tung ja ma tahan maailmast aru saada,” selgitas Arrak, miks temast lõpuks siiski kunstnik sai, pagasiks hunnik elukogemust. 

Ega see kunst nii keeruline ole

Kunstiinstituudis astus Arrak metalliehistöö erialale, nii et põhihariduselt on ta juveliir. Kümme aastat esines ta hõbedast ja vääriskividest ehetega. “Juveliir Jürka – endalegi huvitav, ausõna,” ütles ta muigega. 

Graafikas ja maalis on Arrak iseõppija, nii huvitav, kui see ka pole. Olgugi et tema kunstnikukäekirja tunnevad Eestis kaugelt ära nüüdseks juba mitmed põlvkonnad. Graafika tuli siiski esimesena, alguses tegi ta linoollõikeid. Esimene maal sündis 1964. aastal. Aastal 1970 sai teoks juba esimene isikunäitus. 

“Kui on põhimõtted selged ja tahe maailma kujutada, siis võib teha ükskõik mis materjali,” sõnas ta. “Materjali töötluse õpib ikka ära, see ei ole raske. Ega see kunst nii keeruline ole, tuleb välja.”

Kunagi sattus Arrak kunstnike liidus isegi maalisektsiooni esimeheks – Tiit Pääsuke kutsus. Keegi ei tahtnud selles ametis eriti olla, sest see tähendas pidevaid organisatoorseid muresid. 

Üks Arraku elutarkusetera tuleks kõigil meelde jätta: “Kunstis peab olema vigade harmoonia.”

Fantaasiast ei tule Arrakul iialgi puudust. “Mul on nii suur fantaasia, et ma võin kujundada ühe linna kunstiobjektiks, aga mis mõte sel on?” nentis ta. 

1990. aastatel hakkas Arraku maailmapilt muutuma, ta hakkas kaevuma sügavamale inimese koore alla. Teda vaevas üha enam küsimus, miks loomadele üldse on mõistus antud. Loomi nimetab ta vanemateks vendadeks, sest nad olid enne meid, inimesi. 

Üha enam on Arrak oma mõtteid ka kirja pannud ning sügisel ilmub Maalehe raamatusarjas tema artikli- ja esseekogumik “Võsa, aas ja mägi”, mis on saanud mõningast täiendust näiteks lapsepõlvemälestustest ja ilmub nüüd pealkirja all“Võsast mäeni”. 

Jüri Arrak ei kavatse kunstnikuteelt pensionile jääda, sest ei saa lõpetada uudishimu ega maailmast arusaamise lõputut teed. Kunstnikuks jääb ta nii kaua, kuni aju on terve, sest ega käed-jalad kunsti ei tee. 

Jüri Arraku näitus Vana-Võromaa kultuurikojas jääb avatuks 30. juulini. 

 

Autor: Elina Allas
Viimati muudetud: 22/06/2017 10:38:17

Lisa kommentaar