Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Brr! Taluõues kihises ja roomas üliharuldane loodusnähtus!

Taluõues roomav ja kihisev "vaenuköis". Foto: Kati Soon

Talupere trehvas õhtuhämaruses oma hoovis üliharuldasele loodusnähtusele, mille uudistamist nõrganärvilistele ei soovitata.

Meil olid külalised, osa neist läks õhtuhämaruses välja jalutama,” rääkis Sõmerpalu valla Kärgula küla Kinetski talu perenaine Kati Soon. „Varsti kutsusid nad õue vaatama ja kui ma nägin, mis see on ...” Kati proovis kirjeldada: „Kaugelt tundus nagu okseloik, lähemale jõudes tekkis mulje, et mingi suur uss roomab üle tee – natuke liigub ja igalt poolt vingerdab. See oli kaks meetrit pikk, kohati laiem, kohati kitsam, kõige laiemast kohast viis-kuus sentimeetrit lai.”

Kui Kati ära nägi, et suur „uss” koosneb imetillukestest ussikestest, sai ta aru, mis see on – rahvapärimuse huvilisena oli ta teadlik nähtusest nagu vaenuköis. „Kujutasin küll vaimusilmas ette, et see võiks olla suurematest tõukudest, röövikutest, aga on kolme-neljamillimeetristest ussikestest, see köis kihises nendest, neid võis kokku olla sadu tuhandeid,” seletas ta. „Ei saa öelda, et vaatepilt oli just vastik, aga igal juhul veider, natuke õudne ning tundus üleloomulik ja müstiline.”

Ta ütles, et vaenuköis liikus aeglaselt edasi, vahepeal tulid tal külgharud või isegi väike saareke, mis jäi eraldi, aga mõne aja pärast liitus jälle ussiga. Kivist möödus uss samuti kahes harus.

Katil oli rahvapärimusest teada uskumus, et kes vaenuköie paljaste kätega ära lahutab, see saab oma kätele erilised, ravitseja- või nõiavõimed. „No aga kui sa näed seda vaenuköit, ega see ei ole selline, et lähed kohe sinna kätt sisse panema! Selleks peab natuke sõjakas olema! Ma ise küll ei tahtnud, aga lapsed ei olnud nii pelglikud ja üks laps ikka tegi ära!”

Kati vaatles oma pere ja külalistega vaenuköit oma pool tundi. Mehed jäid õue veel mitmeks tunniks ja selle ajaga jõudis vaenuköis liikuda poole sissesõidutee peale. Hommikuks oli see aga kadunud.

Vaenuköis teaduslikus seletuses

Putukateadlane Mati Martin kommenteeris Eesti Looduses (2004 nr 12), et vaenuköie puhul on tegu leinasääsklaste sugukonda (Sciaridae) kuuluva vaenusääse (Sciara militaris) vastsetega. „Kas sellist moodustist võivad tekitada ka teiste liikide vastsed, ei ole päris selge. Vaenusääsk ise on 3–4,5 mm pikkune, mustjas ja kahe tiivaga nagu teisedki sääsed. Tema kuni seitsme millimeetri pikkused, musta pea ja poolläbipaistva kehaga vastsed elavad niiskes metsakõdus, kus nad toituvad kõdunevatest taimelehtedest ja seentest või ronivad toitu otsides maha langenud kõdunevate puude koore all.

Arvatavasti ajab vastseid rändama nälg või mõnikord ka tung leida nukkumiskoht. Siis nad koonduvadki hulganisti üksteise kõrvale ja hakkavad liikuma. Teel ühinevad minejatega ikka uued ja uued vastsed, kuni on moodustunud mõne meetri (harvem kuni 15 m) pikkune ja nelja-viie sentimeetri laiune rännakukolonn. See liigub edasi kuni pool meetrit tunnis. Liikumisel võib kolonni eesmine ots haruneda ajuti kaheks, et otsida kohta, kust takistusest mööduda.

Rahvapärimuse järgi ennustavat vaenuköis nälga, ikaldust või isegi sõda. Kui vägi liigub maja poole, siis pidi see tähendama rikkuse kasvu, majast eemalduv kolonn aga vaesestumist. Kui inimesel jätkub julgust vaenuköis katkestada või lahti harutada, saab ta õnnelikuks ja omandab ravitseja võimed. Arvatakse et esialgu on putukavastsetes nähtud hoopis ülekohtuselt elu kaotanud inimeste rändavaid hingi.

Ei tea, kuidas on lugu nende ettekuulutustega, aga kui vaenuköit mitte segada, siis liigub see veel mõnda aega ning hajub vähehaaval laiali: iga selle liige leiab endale uue toitumis- või mullas sobiva nukkumiskoha ja protsessioon on sellega lõppenud. Kui sääse nukul õnnestub talv üle elada, kooruvad järgmisel suvel uued vaenusääsed, kes jälle kõdusse munevad, ning kogu tsükkel kordub.”

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 10/08/2017 10:14:16

Lisa kommentaar