Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Vene esimese aatomipommi loomisel osalenud Sillamäe saab 60

Sillamäe paraadtrepistik, mis suubub alla mere äärde. Foto: Malle Elvet

Sõjajärgsetel põlvkondadel polnud aimugi, et kunagises looduskaunis kohas Eestimaa põhjarannikul, kuhu ilma eriloata ligi ei pääsenud, salapäraga kaetud Sillamäel, toodeti uraanioksiide, mida vajati vene aatomipommide tootmiseks.

Geograafia- ja ajalootundides Soome lahe kaldal olevast Sillamäest ei räägitud. Leningradi maanteelt linna viivatel teedel olid sisenemist rangelt keelavad sildid, sõdurid ja miilitsad valvasid, et spetspropuskita inimene linna ei pääseks. Väidetavalt kasutati just Sillamäelt saadud uraani NSVLi esimese tuumapommi valmistamiseks.

Teadaolevalt on Sillamäel toodetud kuni neljandik Liidus kasutatud uraanist (u 100 000 tonni). Uraani tootmine lõppes salastatud linnas 1989. aastal. 54 aastat suletud olnud linn kaunil paekaldal sai avatuks 1991. aastal. Kunagine Eestimaa Moskva, kus tegutses salapärane värvivabrik, sai linna õigused 60 aastat tagasi 29. juunil.

Nõukogude aja inimestele olid väikese Eestimaa imekaunid looduslikud põhjakaldad ja enamik väiksemaid meresaari kättesaamatud. Ja oma karge ilu, veerohkete jugade, kõrgete pankade, imeliste merevaadete võlu poolest tundmatud. Toona olime suures Liidus läänepiiriäärne vabariik, mille merepiire valvati rangelt. Suurtele saartele (Saaremaa, Hiiumaa, Vormis, Ruhnu) pääses piiritsooni loaga. Nõukogudeaegsetes teatmeteostes on Tallinna-Narva-Leningradi maantee äärde jäänud Sillamäest napp info: 25 kilomeetri kaugusel Narvast ja sama kaugel Jõhvist, tööstuslinn kunagise kaluriküla kohal Sõtke jõe suudmes Soome lahe ääres, mis kujunes 19. sajandi lõpus Peterburi haritlaste puhkekohaks.

Ajalooürikusse on Kirde-Eestis Ida-Virumaal asuv Sillamäe talletatud 1502. aastal kui kõrtsi (tor Burggen) asukoht. 1520 mainiti kohta Türsamäena (Turrisel), kus Sõtke jõe suudmes mere ääres tekkisid kalastajate elupaigad. 17. sajandil ehitati kaluriküla, tänapäeva Sillamäe kohale mõisahooned: rüütlimõis, poolmõis, kirikumõis. Ilus lummava loodusega, kauni pankrannikuga ala Sillamäe sai, nagu ümbritsev mereäärgi kuni Narva-Jõesuuni (Hungenburg), 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest kuni esimese maailmasõjani Peterburi aristokraatide ja vaimuinimeste suvituspaigaks. Sillamäel on suvesid veetnud maailmakuulsad mehed: füsioloog Ivan Pavlov, helilooja Pjotr Tšaikovski jt. Sillamäe oligi valdavalt suvilate piirkond.

Eesti ajal algas Jõhvi ümbruses tööstuslik põlevkivi kaevandamine ning 1928-1929 rajati Rootsi kapitaliga Sillamäele endise mõisa aladele põlevkiviutmise tehas. Linna ehitati ka põlevkivil töötav elektrijaam ja toodetud põlevkiviõli väljaveoks rajati sadam. Põlevkiviõli viidi palju Saksamaale. Seda toodeti aastani 1938.

Sõdade jäljed

Ajaloos on paikkond, soodus asend Läänemere kaldal, olnud mitme sõja sündmustega tihedalt seotud. Vene-Rootsi sõja ajal peatusid Sillamäel nii rootsi kui vene väed. Esimese maailmasõja ajal olid Sillamäe lähistel Merikülas Petrogradi kaitseliini rajatised.

Vabadussõja otsustavate lahingute eel maabus 17.-18. jaanuaril 1919 Utria panga all oja suudmes Kotšenovi lossi paadisilla juures kapten Johan Pitka juhitud tuhandemeheline dessant, mis koosnes eestlastest (400) ja Soome vabatahtlikest (600). Sõjamehed toodi rannale, kus maabumist ei seganud merelained, merel peatunud sõjalaevadelt paatidega Olev ja Wrangel. Õnnestunud dessandi toel sunniti punavägi taganema Narva ja merelt toetatud Narva lahinguga 19. jaanuari hommikuks lõppes sõjategevus Narva all, punavägi sunniti Eesti pinnalt lahkuma. Seejärel kandusid Vabadussõja lahingud Lõuna-Eestisse.

1939. aastal paigaldati Utria ranna merekäärus, kus on geoloogiliselt suur kivikülv, dessandi maabumiskoha juures kivirahnule mälestusetahvel. Hävitatud mälestusplaadi asemele pikki aastakümneid suletud mererannal pandi uus 2015. aastal. Samas paigas Utrias, kus tehti Vabadussõjas ajalooline dessant, maabusid Nõukogude väed talvel 1944 sakslaste tagalasse.

Vaid mõni kilomeeter Sillamäelt ida poole toimusid 1944. aastal 26. juulist 10. augustini rängimate kaotustega lahingud Eestimaa pinnal. Punaarmee ja sakslaste, valloonide ning 20. Eesti Relva SS diviisi vahelises verises võitluses Tannenbergi liinil Sinimäe küngastel kandis suuri kaotusi kumbki pool. Punaarmeelasi langes ligi 22 000, vastaspoolel 10 000 sõdurit, neist eestlasi 2500. 1994. aastal, kui möödus pool sajandit Sinimägede lahingutest, paigaldati Grenaderi mäele puust mälestusrist. Kümme aastat hiljem, 31. juulil 2004 avati samas Sinimägede memoriaal, mille keskmes on 12 meetri kõrgune traatrõngaga raudne rist. Ajaloolisi materjale Sinimäge lahingust näeb kohalikus muuseumis, kunagise Vaivara mõisa aidas. Memoriaali jalamil asuvad mälestuskivid langesid pärast pronksiööd 28. aprillil 2007 vandaalide ohvriks.

2011 ehitati kolmest Sinimägede mäest kõrgemale, asulas asuvale Pargimäele 24 meetri kõrgune puidust vaatetorn. Selle tipus avanevad vaated merele, Ida-Virumaale, ka Venemaale.

Aatomiajastu algus. Sillamäele ehitati vangide abil saladuslik värvivabrik

Mais 1945 lõppes Suur Isamaasõda. USAs oli Manhattani projekti raames neil karmidel sõja-aastatel üle 125 000 inimese mõtte- ja kätetööna valminud maailma esimene aatomipomm. USAs New Mexicos Alamogordo kõrbes oleval katsepolügoonil lõhati 16. juulil 1945, päev enne Potsdami konverentsi algust, esimene aatomipomm. See vapustas kogu maailma. Maailmas oli alanud aatomipommi ajastu ja Ameerika oli ainus tuumapommide omanik.

USAs teati, et Saksamaal oli plaan luua oma tuumapomm. Vaid kolm nädalat hiljem heitsid Ameerika sõjalennukid tohutu hävitusjõuga aatomipommid Jaapani linnadele: 6. augustil Hirošimale ja 9. augustil Nagasakile. Võimsa sõjarelva läbi kaotas elu ligi 400 000 jaapanlast. Aatomienergia tohutu jõud oli rakendunud sõjajumal Marsi teenistusse. Kolm aastat tagasi suri viimane Jaapani kohale hävituslennukiga pomme viinud sõjalendur.

USA ja NSVLi võidurelvastumine ja 1945. aasta suvised Ameerika aatomipommide plahvatused kannustasid äsja sõja võitnud Nõukogude Venemaa diktaatorlikku juhti Stalinit mobiliseerima riiki õudutekitava aatomipommi valmistama Nõukogude riigi sõjalise tugevuse demonstreerimiseks. USA pommi valmistamisest, mille loomisel osales füüsikuid eri maadest, oli imbunud palju infot nii Saksamaale kui ka Liitu. Geoloogid uurisid maavarasid eri paikades, kus leiduks uraani toorainet, 1944-1945 uuriti uraani tootmise võimalusi Sillamäe ümbruses olevast põlevkivilademest.

USA aatomipommide plahvatused kiirendasid nii Vene- kui Saksamaad looma aatomipomme. Kulus neli aastat esimese NSVLi aatomipommi katsetuseni. See toimus 1949. aasta 29. augustil Kasahstanis Semipalatinski katsepolügoonil.

Teadaolevalt kasutati esimese vene aatomipommi valmistamiseks Eestis Sillamäel ülisalajases tehases kohaliku diktüoneemakilda töötlemisest saadud uraani.

Kevadel 1945 Kremlis toimunud koosolekul sai komisjon eesotsas riigijuhi suursoosiku, aatomipommi loomise eest vastutaja Beriaga Stalinilt käsu mobiliseerida jõud aatomipommi tootmiseks. Uraani saamiseks tarvilikku diktüoneemakilda leidus Soome lahe äärses põlevkivilademes Lomonossovist Tallinnani. Lihtsam oli seda maapinna läheduse, samuti maantee läheduse tõttu kaevandada Sillamäel Sõtke jõest vasakule jääval alal. Seal oli tegutsenud ka põlevkiviõli tootmise tehas, mis sõja ajal hävis.

Tallinnast 190 kilomeetri kaugusel Leningradi maantee läheduses olnud Sillamäe nimi kadus maakaartidelt. Stalin oli valinud aatomipommi tarvis uraani tootmiseks kombinaadi nr 7 rajamiseks Sillamäe. 1946. aastal ilmus dokumentidesse ehitatava salajase kombinaadi aadressiks Moskva 400, tehast nimetati värvivabrikuks. Hiljem on Gulagi vangide ja sõjavangidest „tööpataljonide“ abil ehitatud objekti koodnimeks olnud Leningrad 1 ja Narva 1.

Üleliidulisse sõjatööstuskompleksi arvatud aatomilinna Sillamäele eriti salajase objekti ehitamiseks toodi kohale 5000 vangi Gulagidest. Iga ehitatava hoone või rajatise ümber kerkisid valvetornid. Gulagide vangidest jäi objektide rajamiseks väheks. Sillamäe tootmishoonete ehitusele suunati ka Leningradist ja selle ümbrusest kodutuid. Lisaks toodi kolme pataljoni jagu „tööpataljoni sõdureid“. Need olid sakslaste värvatud ja vangi kukkunud noored mehed Leedust, Lätist ja Eestist, igast tuhat sõjavangi. Viimased kandsid Sillamäe tehast ehitades sõduririietust. Suur erinevus muudest vangilaagritest oli see, et Sillamäel saadi töö eest ka palka. Seetõttu sai Sillamäest vangidele „tõotatud maa“. Maa-alustes šahtides kaevandasid toorainet Gulagide vangid.

Võimud nimetasid Eestis sõjatööstusele toodetavat toorainet uraanioksiidi aineks A-9. Eestis leiduva diktüoneemakilda töötlemisel saadi ühe tonnist 0,028–0,036 grammi uraani. Värvivabrikus tootmise käivitamiseks suunati Venemaalt Sillamäele palju insenere.

Toodangut hakkas Sillamäele ehitatud kiivalt valvatud sõja tehas andma juba 1947. aasta teises pooles. Moskva plaanide kohaselt 1947. aastal 15 tonni uraanioksiidi, 1948 – 80 tonni, 1949 – 150 tonni, 1950 – 200 tonni. Toodang veeti Narva tehasesse Baltijets, hiljem Moskva-lähisesse Elktrostali.

Toodangu otstarve oli suur saladus

„Ema oli tehases lihttööline. Olin kahene kui sõjajärgsel ajal Leningradi lähistelt siia kolisime. Isa suri sõjas. Kasvasin siin. Hiljem õppisin Moskva lähedal kunsti (puit, metall, kivi). Hiljem töötasin samuti tehases, kunstnikuna. Keegi ei teadnud, kuhu toodang läheb,“ rääkis Sillamäe nõukaaegset elu näinud Aleksandr Popolitov, Sillamäele 2004. aastal rajatud muuseumi peavarahoidja.

Tema sõnul oli linn, kuhu pääses vaid erilubadega, vene ajal väga hästi varustatud toidu- ja tööstuskaupadega. Palgad olid samas suurusjärgus, mis polaarjoone taga töötanud inimestelgi, ja tehase töötajatel (neid oli 7000 ringis) olid head puhketingimused. Tootval tööl olnud naised sai 45- ja mehed 50-aastaselt pensionile, tehases oli hea toitlustus. „Suletud linnas oli korda valvamas 500 sõdurit ja spetsmiilitsad.“

Osa vangidest valis peale vangistuse lõppu elukohaks Sillamäe. Töölisi tuli palju sealtpoolt Peipsit. „Me ei teadnud eriti tehase toodangu kasutamisest. Eestlasi sõjatehasesse tööle ei võetud. Põhjuseks see, et enamikul neist oli keegi sugulastest Läände läinud ja neil oli välismaaga side,“ rääkis Popolitov.

„Tööle saamisel tuli täita ankeet, mida kontrolliti, ja anda allkiri, et me ei räägi ka oma töökohast midagi. Paberite järgi oli elu- ja töökoht Narvas, kuigi tulime omal ajal Toilasse, kus saime elamise, ja seal elasime,“ selgitas Popolitov, kes linna ajaloo hea tundjana peab meelsasti giidiametit.

„See oli juhus, et olin 1969. aastal sõjaväes Semipalatinskis, kus 20 aastat varem katsetati esimest vene tuumapommi. Vahel on küll vaieldud, kas ikka kasutati esimese tuumapommi ehitamiseks Sillamäelt saadud uraani (mille lõhestamisel saadakse pommi jaoks plutooniumi), nüüdseks olen muuseumis töötades saanud näha dokumente sellest ajast, mis näitavad toodetud uraanioksiidi koguseid. Ise sõjaväes olnuna teadsin, et Semipalatinskis tehti maa-aluseid pommikatsetusi. Õhus olid need keelatud. 1968. aasta 1. juulil olid USA, NSVL ja veel 60 riiki alla kirjutanud tuumarelva leviku tõkestamise lepingule, mis jõustus 1970,“ sõnas sillamäelane, kes on kultuurikeskuse alla varjendisse muuseumi veneaegse ekspositsiooni üks loojaid. Muuseumi peahoone on endine lasteaiahoone.

1953. aastani toodeti uraani kohalikust toorainest, kokku 63,3 tonni. Edaspidi töödeldi Tšehhoslovakkiast, Ungarist ja Saksa DVst toodud uraanimaaki. Selleks ehitati ka Vaivarani raudtee. Aatomienergiat, selleks vajalikke radioaktiivseid aineid hakati 1960ndatel aktiivselt kasutama aatomielektrijaamades.

Nõukaaegse kujundusega Eesti linn

Uraani tootmine lõppes Sillamäel paar aasta enne Eesti iseseisvumist. Salastatud linna – sinna tootmishoonete rajamine maksis oma ajal 35 miljonit rubla – staatusest sai Sillamäe vabaks 1991. aastal. Uraanirikastamise tehase tootmishooneid hakkas kasutama haruldasi muldmetalle tootev Silmet, mille emafirma on nüüd USAs.

2005 rajati Sillamäele nüüdisaegne sadam, mis avati aasta hiljem. Euroopa Liidu läänepoolseimat sadamat kasutatakse kaubaveoks. Laevad sõidavad siit sadamast ka Leningradi oblastisse Ust-Lugasse.

Sillamäe vanalinn on venepärase neoklassitsistliku ehitusstiiliga. On palju rohelust. Peatänava ääres seisab viiekümnendate alguses ehitatud torniga hoone. Eemalt kirikuna paistev hoone on linnavalitsuse maja. Teisel pool tänavat seisab soliidne kultuurikeskus, mis 1949 valmis uhke Kirovi kinoteatrina. Soome lahe kaldal asuvat linna ehib ka pargist trepistiku kaudu mere äärde viiv Mere puiestee, milleäärsed elamud sulanduvad ansamblisse.

Sõtke jõe äärde istutati tehase ja elurajooni eraldamiseks objekti ehitamise ajal puud.

Selle aasta lõpuni kestab allee põhjalik renoveerimine. Linna idapoolsesse serva ehitati 1970–80ndatel kõrged elamud. Linnast sai siis ka Viivikonna karjääri kaevurite elupaik. Liidu ajal oli eestlastel Sillamäele elama pääseda peaaegu võimatu.

Kui suure salapäraga kaetud Sillamäe elanikkond, mis valdavalt tööstuse eripärast on venekeelne, jõudis 10 000ni, anti tööstuslikule asulale 1957. aasta 29. juunil linna staatus.

Eelmise sajandi lõpus pakkus palju kõneainet Sillamäe ohtlike jäätmete ladu mõnekümne meetri kaugusel merest. Enam kui poole sajandiga ladustati sinna 12 miljonit tonni jäätmeid. Kümme aastaga muudeti jäätmehoidla keskkonnaohutuks. Hoidla kõrgub rohelise kurgaanina sadama ja tootmishoonete naabruses.

Sillamäel elab praegu 14 000 inimest, valdavalt venekeelsed, ja korraldab 60-aastaseks saamise puhul suured pidustused. Kultuuri- ja spordiürituste kava on sel puhul rikkalik ja mitmekesine.

Tallinna-Narva-Peterburi maanteel Sillamäe kohal tehakse mahukaid kapitaalseid remonditöid ja liiklus muudetakse mitmetasandiliseks. Autotee hakkab kulgema raudtee kohal.

 

 

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 17/08/2017 14:38:34

Lisa kommentaar