Lauli Otsar "Merivälja" võtteplatsil. Foto: Adele-Kristelle Lehtorg

Võru külje alt Väimelast pärit Lauli Otsar (25) sai üleöö kuulsaks, ilmudes selle kuu alguses teleekraanile uue kodumaise müstikasarja „Merivälja” keskse tegelase, salapäraste võimetega noore hooldajana. Kevadel EMTA lavakunstikooli lõpetanud Lauli astub enesekindlalt rambivalgusse ja ootab edaspidigi põnevaid projekte, millesse näitlejana oma panus anda.

Viis aastat tagasi, kui läksid lavakasse õppima, teadis kodukandirahvas Võrumaal sind kui pikajuukselist heledapäist naeratavat piigat, kes kaunil häälel Uma Pido vahetekste luges. Tallinnas sai sinust poisipeaga sünge ja salapärase ilmega noor naine. Kuidas nii läks?

Kohe kindlasti ei ole ma sünge. Need omadused käivad rohkem minu tegelaskuju Karini kohta, keda ma seriaalis „Merivälja” mängin. Pigem arvan, et olen rõõmsameelne ja aktiivne noor inimene. Ega igas rollis saagi olla oma tavapärase olekuga. 

„Merivälja” seriaali sobisid eriliste võimetega neiut mängima kõigepealt stsenaristi Indrek Hargla meelest, kelle arvamusega liitusid teised valijad. Hargla on samuti pärit Vanalt Võrumaalt (emapoolsed juured on Hargla külas - ÜH). Kas ühised juured võisid nn ühise keele leidmisel ka kuidagi rolli mängida?

Mina ei teadnudki, et Hargla Võrumaalt pärit on. Ja ma ei usu, et mind valides teadis temagi, et mina tema kodukandist pärit olen. Kuuldavasti käis ta meie kursuse diplomitöid vaatamas ja kui seriaali tegemiseks läks, siis arvas, et mina võiksin rolli sobida. Aga eks me mõlemad ole „ummamuudu inemise”, nii et mingil alateadlikul tasandil võis ühine kodukant ju mõjutada.

Milliseid arvamusi „Merivälja” seriaali kohta oled kuulnud ja mida ise arvad?

Olen kuulnud head ja lugenud halba. Üldiselt on ikka nii, et kes internetis kommenteerivad, need teevad maatasa, ükskõik, millest ka jutt oleks. Aga hea meel on, kui kauged tuttavad järsku kirjutavad ja ütlevad, et väga põnev sari ja nemad vaatavad kindlasti edasi. 

Mäletan, et kui mulle saadeti seriaali esimesed kolm osa, et ma nende põhjal otsustaksin, kas ma soovin Karinit mängida, siis pooleldi võtsin pakkumise vastu juba sellepärast, et saaksin stsenaariumi lõpuni lugeda. Siin on kihvtid tegelased, kolleegid teevad suurepärast tööd ja lugu liigub põnevalt. Ei tahaks midagi ette ära öelda, aga luban, et läheb ainult põnevamaks.

Mis seos on sul endal müstika, esoteerika, maagia ja muu ebamaisega?

Suurt seost ei ole. Huvi pärast tahaksin kunagi käia mõne selgeltnägija seansil.

Mida arvad nn Merivälja ufost?

Mina ei teadnud Merivälja ufost midagi, isegi esimesel võttepäeval ei uskunud ma, kui mulle räägiti, et osa seriaalis kirjeldatust juhtus päriselt. Aga mingi hetk läks reaalsus fiktsiooniga segi. Kohalikud näitasid tõemeeli näpuga maja poole, kus kogu ufondus olevat toimunud. Üks võttepaik oli meil n-ö päris ufo-maja lähedal ja seal oli kogu meeskond kui energiast tühjaks imetud. Mujal lokatsioonidel polnud mingit muret. Meil oli väga tore meeskond, kes hoidis tuju üleval, aga vaat seal ufo-maja lähedal oli kümne minutiga uimane tunne. Võib-olla me natuke mõtlesime neid lugusid välja ka enda jaoks...

Tiitlile „Uus staar” oled senini tagasihoidlikult reageerinud. Kas tunned ise ambitsiooni staariks saada?

Oi, kindlasti mitte. Tahan lihtsalt teha oma tööd nii hästi, kui oskan. Kui tuleb veel selliseid põnevaid projekte nagu „Merivälja”, siis loomulikult võtan vastu, aga kui töötaksin järjepidevalt selle nimel, et staariks saada, siis jääks mu elust ilmselt midagi puudu. 

Televaatajad on leidnud, et oled Suurbritannia näitleja Tilda Swintoni teisik. Mida sellest arvad?

Kui uus nägu tuleb, eks siis püütakse ikka leida, kellega ta sarnaneb, mis tüüpi näitleja temast tuleb. Meil kursusel oli n-ö Nicole Kidman kah. 

Aga kui me kursusega mängisime üht diplomilavastust Pärnu Endlas, siis mulle kõndis ukse peal vastu Jaan Rekkor, kes mind nähes ilmselgelt ära ehmatas. Talle tundus, et talle kõndis ukse peal vastu Tilda Swinton, kelle suur fänn ta on. Ka mina olen Tilda austaja ja see on au, kui mind võrreldakse niivõrd hea näitlejaga.

Kui lavakasse astusid, nimetasid oma lemmiknäitlejatena Mait Malmsteni, Leino Reid, Janek Joosti. Kes (ja mistõttu) on praegu su lemmikud-eeskujud teatri- ja filmimaailmas?

Arvan, et eeskujude valikut mõjutab palju see, kellega oma teel kokku puutun. Mulle väga meeldis mängida „Meriväljas” koos Andrus Vaarikuga – inimesena väga südamlik ja näitlejana vaimustav. 

Ja teine eeskuju, kelle esile toon, on Anu Lamp. Puutusime temaga kooliajal palju kokku, ta andis meile tunde kogu kooliaja vältel, viimasel aastal lavastas isegi ühe meie diplomilavastuse. Tema pühendumus ja töövõime on kadestamisväärt. 

Su kursusel oli plaan teha päris oma teater, Kelmi teater. Miks Kelmi teater praegu nn poole kohaga tegutseb?

Ma ei ütleks, et Kelm poole kohaga tegutseks. Pigem laseme asjadel areneda oma loomulikus tempos. See on loomulik, et meil pole kohe suurt repertuaari ja palju etendusi, sest tegutseme alles teist aastat. Meie igatahes panustame oma aega ja ressursse iga päev, et teater funktsioneeriks üha paremini. Alati pole see lihtne, sest ega me ole varem teatrit loonud, aga kindel on see, et tahe koos teatrit teha on meil kõigil suur.

Töötad sügisest koos kolme õpingukaaslasega teise poole kohaga Kuressaare linnateatris. Kuidas on läinud?

Väga hästi. Meid võeti Kuressaares väga soojalt vastu ja loodan, et meiega on rahule jäädud. Oleme siiani välja toonud lavastuse „Savann”, mis ongi valminud koostöös Kelmiga, ja sellega sõidame mööda Eestit ringi. Võrus mängime lavastust 9. oktoobril.

Mis on Saaremaal teistmoodi kui Võrumaal või Tallinnas?

Kuressaare on Võruga väga sarnane linn: armsad majakesed, ilus promenaad. Mulle meeldib rahu, mis nendes linnades valitseb, elutempo on teine kui Tallinnas. Pealinnas on palju mäsu ja melu, aga seetõttu on ka inimesed närvilisemad. 

Näitlejaks saada oli su suur soov, nii et kui pärast lavakasse sissesaamist intervjuu andsid, siis tunnistasid, et andsid endast kõik ja olid elus esimest korda väga närvis. Kas elukutsevalik on täppi läinud?

Ma ei kahetse kindlasti elukutsevalikut. See töö pakub mulle iga päev nii palju. Mulle meeldivad need inimesed, kellega saan koos töötada. Mulle meeldib, kuidas iga lavastusprojektiga saame võimaluse luua uue ja omaette maailma. Olen väga rahul.

2013 said Võru valla tulevikulootuse tiitli. Kas koduvald on sind unustanud või hoiab sidet?

Koduvald ja selle inimesed hoiavad mind meeles küll. Ema (koorijuht ja muusikaõpetaja Silja Otsar – ÜH) ikka räägib, kuidas keegi on jälle minu kohta küsinud jne. Valla juubelil tunnustati kogu meie perekonda valla elu edendamise eest. Ma ei tunne küll, et mind oleks unustatud. 

Kooliõpilasena mängisid Võru draamastuudio tükkides ja oled öelnud, et tänad lavakasse sissesaamise eest ennekõike just seda stuudiot ja selle vedajat Tarmo Tagametsa. On sellest kogemusest veel tänagi kasu?

Ma arvan, et sellest kogemusest suurem kasu alles tuleb, kuna hakkan sellest nädalast andma draamaringi tunde Kaarli koolis Tallinnas. Arvan, et teatri ja just teatrimängude kaudu saab noor inimene õppida ennast tundma. Mulle andis Võru draamastuudio just inimesena väga palju ja tunnen kohustust seda kogemust edasi anda.

Enne lavakat arvasid, et Võrus oleks oma teatrit vaja ja teeksid ise hea meelega teatritööd Tartus ja Võrus. Kui tekiks ühine soov Võrus taas oma teater luua, kas oleksid n-ö käpp?

Kui elu võimaldab, siis ikka. Mulle tundub, et elul on omad plaanid, kuhu ta sind viib. Arvasin, et ei suuda kunagi Tallinnas elada, nüüd läheb juba kuues aasta. Et ma võrukana sattusin tööle Kuressaarde – nii lihtsalt läks, ja ma olen selle üle väga õnnelik. Kui Võrru tehakse uuesti teater, loomulikult soovin sinna panustada nii palju, kui siis võimalik on. Aga eks palju oleneb ka sellest, kellega koos teater luuakse.

Kellest võiks koosneda nn unistuste Võru teater?

Ikka neist, kelle juured siin kandis. Ma mängiksin heameelega kõigi Võrust pärit näitlejatega.

Lauli Otsar on mänginud: 

„Mees, kes ei teinud mitte midagi” (Mehis Heinsaar/Aare Toikka), lavastaja Aare Toikka. NUKU, 2017

„Riverside Drive” (Woody Allen), lavastaja Priit Pääsuke. Teater Kelm, 2017

„Don Quijote” (Cervantes, Aare Toikka), lavastaja Aare Toikka. VAT Teater, 2017

„Savann” (Karl Koppelmaa), lavastaja Karl Koppelmaa. Kuressaare Linnateater, teater Kelm, 2017

„Revolver” (Gabor Görgey), lavastaja Karl Koppelmaa. VAT Teater, 2016

„Taevast sajab kõikseaeg kive” (Paul-Eerik Rummo), lavastaja Raivo Trass. VAT Teater, 2016

„Misantroop” (Molière), lavastaja Anu Lamp. EMTA lavakunstikooli diplomilavastus, Eesti Draamateater, 2016.

„Uhkus ja eelarve” (Mehis Pihla), lavastaja Mehis Pihla. EMTA lavakunstikooli diplomilavastus, Pärnu Endla teater, 2016.

„Veider orkester” (Rodney Ackland), lavastaja Adrian Giurgea. EMTA lavakunstikooli diplomilavastus, Tallinna Linnateater, 2015.

„Ekke Moor” (August Gailit), lavastaja Aare Toikka. EMTA lavakunstikooli diplomilavastus, Kuressaare Linnateater, VAT Teater, 2015.

„Kassett. Osta elevant ära” (trupitöö), lavastaja Laura Kalle. EMTA lavakunstikool, kultuuriklubi Kelm, 2015.

„Idioot FM” (Fjodor Dostojevski „Idioodi” ainetel), lavastaja Aleksander Pepeljajev. EMTA lavakunstikooli diplomilavastus, EMTA lavakunstikool, 2015.

„Mirandolina” (Carlo Goldoni), lavastaja Giorgio Bongiovanni. VAT Teater, 2015.

„Torm” (William Shakespeare), lavastajad Katariina Unt, Peeter Raudsepp, Laura Kalle. EMTA lavakunstikooli diplomilavastus, VAT Teater, 2014.

„Puhkamisest väsinud” (trupitöö), lavastaja Mehis Pihla. Kinoteater, 2014.

Enne lavakunstikooli mängis Lauli Otsar Võru draamastuudio ja Võru linnateatri etendustes (2007–2011), Vanemuises („Kuidas kuningas kuu peale kippus” 2009), Maarja harrastustrupis („Hannele taevaminek” 2011) ja Tartu üliõpilasteatris („Ulgumerel” 2011, „Kevade ärkamine” 2012). Uma Pido üks kolmest juhist (2010).

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 16/09/2017 09:11:52