Populaarne Times Square New Yorgis. Kolm võrukat, kes veetsid oma suve erinevates osariikides (Utah, Missouri, Texas) ning suve lõpus said kokku: (vasakult) Anett Hollas, Keit Viitkin ja Henrika Hain. Foto: erakogu

Suvepuhkuse asemel suundub igal aastal mitusada Eesti tudengit kolmeks kuuks Ameerikasse hariduslikke materjale müüma, sedasi juba viimased 17 aastat. Nii pistsid ka tänavu suvel Eesti noored rinda erinevate kultuuride, põnevate seikluste, oma pisikese ettevõtte juhtimise ja isegi ootamatu orkaaniga. Nende seas ka mina, Võrus sündinud ja kasvanud Tallinna Tehnikaülikooli logistikaeriala tudeng.

Olin Ameerikas töist suve veetmas juba teist korda. Kohtusin sadade uute inimestega, jutustasin hämmastustest suurte silmadega inimestele Eestist ning kogesin, kuidas läheneva orkaani hoiatus tühjendas lõputuna näivad kaubanduskeskused ja tanklad.

Minu esimene kokkupuude Southwestern Adavantage’i tudengiprogrammiga oli üheksa aastat tagasi, kui Võrus gümnaasiumi lõpetanud vanem õde Tartusse riigiteadusi õppima läks ja peagi teatas, et läheb suveks hoopis teisele mandrile. 

Sel hetkel olin veel kogu asja suhtes suur skeptik, sest ei teadnud programmi kohta palju ja arvasin toona, et müügiinimeseks sünnitakse ning mina sellist tööd tegema küll ei sobiks. Mõne aasta pärast, kui olin ka ise ülikooli astunud ja tööturul aktiivsemaks muutunud, aga mõistsin, et suveks Eestisse jäädes oleks mul keeruline leida kohta, kus lühikese aja jooksul saaksin õppida ja kogeda nii palju, nagu pakub raamatute müümine Ameerikas.

Raamatute müümiseks vajalik kuudepikkune ettevalmistus Eestis kestab suve alguseni. Iganädalaste kohtumiste jooksul arutame läbi kõikvõimalikud suvel tekkivad olukorrad, harjutame müügiolukordi ja tutvume hariduslike materjalidega, mida suvel Ameerika peredele pakume. Suve alguses ootab Ameerikas kõiki tudengeid nädalapikkune intensiivne müügikool, kus esinevad kõrgel tasemel koolitajad. Nad aitavad seni õpitud oskusi veel paremaks lihvida ja end ka emotsionaalselt ette valmistada. Pärast seda jagunemegi Ameerika eri piirkondadesse.

Elust Ameerikas

Nüüdseks olen õppinud Ameerika inimeste kohta päris palju, sest käime läbi lausa mitukümmend kodu päevas. Elame alati kohalike perede juures, nii tutvume veelgi rohkem sealse kultuuriga. Samuti on see tore kogemus, kuna terve suve jooksul lähedastest eemalolek toob koduigatsuse, samal ajal kui Ameerika peredes elamine tekitab teisel mandril olles väga koduse tunde. Lisaks saame sel moel palju toredaid tutvusi ja tulevikus on alati keegi, kes meid tagasi külla ootab. 

Esimest korda Ameerikasse minnes oli minu suurimaks üllatuseks see, et inimesed seal on nii avatud ja sõbralikud. Eelmisel suvel Utah’s rattaga töötades tuli näiteks ette, et keset päeva lõhkes selle rehv. Ainus võimalus oli minna edasi ja peagi laenaski mõni lahke ema, kelle uksele koputasin, päeva lõpuni enda jalgratast. Mõnikord pidin aga laskma õhtul enne kojusõitu mõnel pereisal autot remontida, kuna see tegi imelikke hääli. Aktsendiga kõneleva Euroopa tudengi vastu on ameeriklastel alati suur huvi, samuti on kohalikud äärmiselt abivalmid. 

Teine suvi oli minu jaoks teistsugune ja uutmoodi põnev: sain kogemuse töötamisest uues osariigis ja olla seekord ka ise tudengite juhendaja rollis. Kuna töötasin Texases ja seal elab palju Mehhiko juurtega inimesi, siis õppisin igalt perelt mõne sõna hispaania keeles ja sain niimoodi selgeks kõige olulisemad väljendid. 

Ühes kodus rääkis aga raamatuid ostnud pereisa, kuidas ta noorena ebaseaduslikult Texasesse oli tulnud. Aastate jooksul töötas ta end Ameerikas üles, sai kodakondsuse ning nüüd on nad naisega üles kasvatanud neli armsat last. 

See pere oli vaimustatud faktist, et Euroopa noored valdavad mitmeid keeli ja et me saame vabalt reisida. Paljud Ameerika väiksemates linnade elanikud pole reisinud kaugemale isegi oma koduosariigist, rääkimata teistest riikidest või Euroopast. Seetõttu ei ole suuremal osal USA inimestest isegi passi (36% elanikest on pass), sest neil ei lähe seda kunagi tarvis. See pani mind mõtlema, et peaksime olema tänulikud selliste pisikeste asjade eest ja et paljud inimesed mujal maailmas imetlevad meid.

Raamatute müük orkaani ajal

Kuigi Texas on päikseline ja soe osariik, sain suvel kogeda ilmaolusid, mida pole selles piirkonnas eelnevate aastate jooksul esinenud. Nimelt prognoositi suve lõpuks meie piirkonda Mehhiko lahelt tulevat orkaani. Kuna Eestis ei ole sellist nähtust kunagi olnud, oli huvitav näha, kuidas suureks kaoseks valmistuti. Pered varusid endale nädalateks toitu, inimesed täitsid tanklates suuri kanistreid ja oli neid, kes reisisid tormi ajaks rohkem sisemaale. 

Loomulikult tekkis seda nähes ka endal küsimus, mida teha, kuid otsustasime mitte üleliia muretseda, aga siiski jääda ettevaatlikuks. Õnneks San Antonio linnast, kus meie grupp töötas, läks vihm ja torm mõne päevaga üle, kuid mereäärsed alad said tunda korralikku üleujutust. Ühes sellises piirkonnas töötas ka rühm Eesti tudengeid, kelle Southwestern kolis enne suurt tormi ümber kaugemale ja turvalisemasse piirkonda.

Orkaanihoiatuse saanud linnadest evakueeriti palju inimesi ka meie piirkonda. Näiteks olid mõned koolid õppetööks suletud ja koolihoonetest olid tehtud varjupaigad inimestele, kes vajasid tormi eest kaitset. 

Kuigi Ameerika supermarketid on tunduvalt suuremad kui meie poed Eestis, olid ka seal pärast tormihoiatust riiulid kaubast tühjaks ostetud. San Antonios, mis on suuruselt seitsmes linn Ameerikas, olid tanklate pumbad kaetud kiledega, kuna kütus tanklates oli otsa saanud. Seda põhjusel, et Texase rannikualade suurte õlitööstuste töö oli tormi ja üleujutuse tõttu raskendatud ning hirmunud inimesed ostsid lihtsalt kokku kõike, mida said. 

Kuigi üldine meeleolu oli ettevaatlik, tegid mõned pered tormi üle isegi nalja ja ütlesid, et see ongi hea põhjus hariduslike lasteraamatute ostmiseks – siis on vihma ja tormi ajal lastel toas asjalikku tegevust.

Vaevalt sees, kui järgmine müügimees juba uksele koputab

Esialgu oli mul harjumatu kuulda ja näha, et käiakse ukselt uksele midagi pakkumas. Eestis ei ole niisugune töö levinud, kuid Ameerikas on see täiesti normaalne. Tuli isegi ette, et kui istusid mõne pere juures ja näitasid neile  raamatuid, koputas juba teine müügiinimene uksele. Müügiks lähevad ajakirjad, kindlustus, kodu alarmsüsteemid ja palju muud. 

Raamatute müümisel meeldib mulle asjaolu, et haridus on tähtis igaühele ja raamatute ostmine on lapsevanematele justkui pigem investeerimine. Seda enam, et haridussüsteem on Ameerikas teistsugune kui meil: Ameerika pole kõrgharidus tasuta ja sealsed pered maksavad mitmekümneid tuhandeid dollareid ülikoolikulude peale. 

Mõnikord on lapsevanemad keerulises olukorras juba varem. Näiteks ühes pisikeses linnas kaaluti põhikooli sulgemist, kuna õpitulemused olid juba mitmendat aastat väga halvad. Selles linnas töötades tegin ka oma parimad müüginädalad, kuna emad-isad olid oma järeltulijate hariduse pärast tõeliselt mures. Erinevate perede külastamine pani ka mind ennast mõtlema sellele, kuidas ma tahaksin iseenda lapsi tulevikus kasvatada ja millist peret omada. 

Eestlased pakkusid huvi

USAs on pered (eriti lapsed) äärmiselt uudishimulikud just eestlaste kauge päritolu tõttu. Mõnikord olen teinud pisematele pereliikmetele nalja, et ujusin Euroopast Ameerikasse kolm kuud või et olen nende uus matemaatikaõpetaja. Selle peale teevad nad alati suured silmad ja on omamoodi vaimustunud. 

Kui rääkisin peredele oma kodukohast, olid paljud positiivselt üllatunud, et meil on omaenda eesti keel. Aga sain ka ise eesti keele peale üllatuda: esimesel suvel Utah’s sain rääkida kahe ameeriklasest mormooniga, kes kõnelesid puhtalt eesti keelt. Nende usulahus käivad paljud noored pärast kooli lõpetamist kodust eemal missioonil ja õpivad seal ära ka kohaliku keele.

Raha asemel on tähtsam kogemus

Paljusid noori, kes USAsse raamatuid müüma tahavad minna, köidab võimalus reisida, teenida raha, et sellest katta terve järgneva kooliaasta kulusid. Nii ei ole tarvis õpingute ajal tööl käia ja on võimalik isegi raha tulevikuks kõrvale panna. Loomulikult oleneb suveteenistus sellest, milline on tudengi enda tööpanus, kuid mõned mitmendat aastat raamatuid müüvad tudengid on saanud näiteks oma suveteenistuse eest Eestisse lausa korteri soetada. 

Lisaks rahale on üks peamisi põhjusi, miks juba osalenud tudengid üha uuesti ja uuesti Ameerikasse lähevad, enesearengu võimalus ja unustamatud kogemused. Tõenäoliselt on see üks kõige enam end proovilepanev töö, mida üks noor võiks teha! Seetõttu saabki iga uus programmis osalev tudeng endale isikliku mentori, kelle juhendamisel suveks valmistuda ja kellega koos ka raskused ületada. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et Ameerikas raamatute müümine on noortele keskmisest suurem katsumus, mis sobib eelkõige just neile, kes soovivad laiendada oma mugavusala ning arendada suhtlemis- ja juhtimisoskust.

Puhtas eesti keeles: „Kuidas sul läheb?”

Töötasin ühes Utah’ osariigi linnas veidi mägisemas piirkonnas. Ühe maja uksele tuli noormees, kes vastas mulle midagi ebaselgelt. Palusin tal öeldut korrata ning selgus, et ta proovis eesti keeles küsida: “Kuidas sul läheb?”. 

Sain kohe aru, et tegemist on noormehega, kellest mulle juba mitmed pered selles linnas rääkinud olid - nimelt oli Parker äsja saabunud oma usumissioonilt Eestist, olles siin elamise ajal ära õppinud ka eesti keele. Kuigi esialgu oli tema aktsendist keeruline aru saada, siis edasine jutuajamine eesti keeles sujus meil omavahel suurepäraselt! Ka tema oli juba kuulnud, et Eestist pärit tudengid töötavad tema kodulinnas ja ootas põnevusega, millal mõni meist tema kodu uksele koputab. 

 

Autor: Henrika Hain
Viimati muudetud: 02/11/2017 09:30:09