Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Andres Ammas.

Lõuna-Eesti valijad eristusid tänavustel kohalikel valimistel muust Eestist selle poolest, et siin said mitmed kandideerinud riigikogulased suhteliselt vähe hääli. Ehk siis: lõunaeestlased ei lasknud end tüssata.

Vabaerakond tajus seda hoiakut juba suveüritustel, kus erakonna liikmed kogusid allkirju algatusele lõpetada kahel toolil istumise võimalus. Meie arvates tulevad kohalikud omavalitsused väga hästi toime riigikogu liikmeteta. Lõuna-Eestis anti selle idee toetuseks allkirju himukamalt kui mujal.

Tallinn erines valimistel kõigist teistest omavalitsustest just peibutuspartide massiivse sissetungi poolest ning neid saatis pealinnas ka edu: Reformierakonnale tõid tervelt 74,4% häältest pealinnas peibutuspardid. Aga Eesti riigi ja Tallinna linna erakonnapoliitika ongi üha enam kokku sulamas. Lõuna-Eestis sülitasid kohalikud kogukonnad sageli võõrleegionärid välja, kui ajakirjanik Toomas Kümmeli väljendust kasutada.

Keskerakonna kaks suuremat põrujat olid Savisaare fännid Peeter Ernits (46 häält) Nõo ja Heimar Lenk (43) Põlva vallas. Võru linnas ei pääsenud volikogusse reformierakondlastest riigikogu liikmed Liina Kersna (51) ega Johannes Kert (43).

Meelis Mälberg kogus Räpina vallas vaid 22 häält, sotsiaaldemokraat Inara Luigas Põlva vallas 33 häält. IRLi peasekretär Priit Sibul ei suutnud oma 45 häälega Otepää vallas oma erakonda üle künnise aidata. Paremini läks Oudekki Loonel, kes tõi 99 häälega Antsla vallas Keskerakonnale ühe mandaadi. EKRE liikmeist sai Arno Sild Võru linnas 48 häält, Uno Kaskpeit Valgas aga tublilt 175 häält.

Tähelepanuväärne oli, et Ivari Padar ei punnitanud Võru vallas sotside nimekirja välja panna, vaid eelistas valimisliitu. Kuuldus, et Ivarit ootab Marju Lauristinist vabaks jäänud koht Brüsselis, oli küllap laialt laevinud ja Padari isiklik tulemus, 78 häält, jäi muidu eduka valimisliidu sisemises pingereas tagasihoidlikuks.

Mõnele „omale poisile“ anti peibutusmäng andeks. Maaeluminister Tarmo Tamm ei tohi Põlva volikogus tööle hakata, aga et ta on varem aastaid oma kandis tublilt tegutsenud ning sealt riigikokku ja valitsusse „edutatud“, siis temale olid valijad truud – 310 häält. Neile, kes on end ammu Tallinnas sisse seadnud, armu ei antud.

Tahtmist istuda ühtaegu parlamendis, kohalikes volikogudes, riigiettevõtete nõukogudes, spordiliitudes ja mujal on üks vallavanem nimetanud haiglaseks võimuihaks. Diagnoos ei pruugi igakord nii hull olla, küllap täitis nii mõnigi riigikogulane kandideerides lihtsalt truult oma partei politrukkide käsku. Seda hinnatavam on, et näiteks sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Kalvi Kõva peibutuspardiks ei hakanud. Mina küll ei usu, et tema sellepärast kohaliku eluga vähem kursis oleks.

Endine õiguskantsler vandeadvokaat Allar Jõks on tabavalt öelnud, et riigikogu liikmete dessant volikogudesse on lubamatu poliitdoping ehk maksumaksja raha kuritarvitamine. See annab tunnistust erakondade lühikesest pingist ja usalduse puudumisest kohalike kandidaatide ja valijate vastu.

Vabaerakond on tulnud poliitikasse, et teha asju teist moodi. Me teeme, nagu räägime. Kuna me ei pea kahel toolil istumist õigeks, siis me ei osalenud kohalikel valimistel. Oleme selle eest saanud riielda, meid on naeruvääristatud, aga me jääme enesele kindlaks: kohalik võim olgu kohalike kogukondade päralt. Parteide kombitsad ei pea igale poole ulatuma.

Seda artiklit võib mõni nimetada rusikatega vehkimiseks peale kaklust. Aga pea need uued valimised ei tule. Vabaerakond on pakkunud välja seaduse eelnõu, et kohalikku volikokku valitud riigikogu liige, minister või europarlamendi saadik peaks loobuma eelnevast tööst ja hakkamagi volikogu liikmeks. Kartelliparteid lükkasid selle eelnõu tagasi, aga me ei jäta jonni ja tuleme sellega kindlasti uuesti välja.

Seni aga tuleb jätkata pardijahti ja jälgida, kas riigikogu saadikud, kellel õnnestus valituks osutuda, hakkavad ka reaalselt kohalikes volikogudes tööle. See võib neilt nõuda mustkunstniku oskust viibida korraga mitmes kohas, aga vekslid tahavad lunastamist.

 

 

Autor: Andres Ammas, Riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni liige
Viimati muudetud: 09/11/2017 09:21:41

Lisa kommentaar