Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Veski, mis jahvatab elamusi

Veskiemand Mae Juske avab Eesti ainukese vesiveski turbiinid nüüd ainult siis, kui veskit külastab järjekordne turistide rühm. Foto: Sander Silm

Kui Hellenurme omaaegne mõisahärra Alexander Theodor von Middendorff 1880. aastal vesiveski ehitas, ei osanud ta ilmselgelt aimata, et vähem kui poolteist sajandit hiljem on veski endiselt töös, kuid veskilised lahkuvad siis veskist jahu asemel hoopis elamustega.

Hellenurme veskiveski on justkui elav mälestusmärk näitamaks Eesti viimase pooleteise sajandi pikkust tormilist ajalugu. Viimane ajalooline muutus oli seoses haldusreformiga: Hellenurme oli Valga maakonna Palupera valla halduskeskus, nüüdsest asub aga Tartu maakonnas Elva vallas.

Hellenurme mõisahärra, zooloogiaprofessor ja Vene geograafiaseltsi asutajaliige Alexander Theodor von Middendorff, kes 1894. aastal manalateele läks, ilmselgelt ei osanud veskit ehitades arvata, et Vene tsaaririigi varemetele kerkinud noor Eesti vabariik võõrandab nii tema mõisa kui tolle aja mõistes eesrindliku vesiveski.

Ja kui kuulsa keelemehe Johannes Voldemar Veski matemaatikaõppejõust vend Karl Rudolf Veski 1922. aastal veski rendile võttis ja selle kümme aastat hiljem ka välja ostis, ei osanud temagi arvata, et vaid mõni aasta hiljem natsionaliseerib nõukogude võim veski ja muudab tema töö ja vaeva nulliks. 

Muide, natsionaliseeriti suisa kaks korda: 1951. aastal leidis Elva rajooni täitevkomitee, et natsionaliseerimisega on tehtud ilmselgelt ülekohut, kuna veskimehe elumaja ja maad jäid riigistamata. Kuna selline „ülekohus“ ei saanud kaua kesta, pidi nüüd juba endine veskiomanik Karl Rudolf Veski ka kodust lahkuma. 

„Ja kui mõelda, et minu vanavanaisale kuuluvas majas, mis hiljem oli Hellenurme kolhoosi kontor ja kus praegu elab meie pere, on väiksena ringi jooksnud toonase majandijuhi lapselaps, praegune ajaloolane ja poliitik Jaak Juske ja üles kasvanud ka minu poeg Jaak Juske, siis ei oska öelda muud, et maailm on ikka ümmargune ning kõik tuleb kuidagi veski juurde jälle kokku," imestas veskiemand Mae Juske.

Veski kui vanaaja Facebook

Veski oli vanasti küla üks vaieldamatuid sõlmpunkte, kuhu jooksid kokku kõik külajutud, mida siis veskilised uudisevilja jahvatades suuga jahvasid. Mae Juske sõnul oligi vanasti just sügis veskis kõige kiirem aeg, kuna uudsevili tuli ära jahvatada, ning vanade veskiraamatute järgi olla Mae vanaisal möödunud sajandi kahekümnendatel suisa kolm möldrit tööl.

„Üldjuhul oli tööpäev ikka kaheksa tundi, kuid vajaduse korral töötas veski ka öösel. Kõik kartsid talve, kuna need olid siis pakaselised, mistõttu masinaosad muutusid hapraks,“ lisas ta.

Praegu on Eesti ainukeses vee jõul töötavas püüli- ja jahuveskis aga vaikne ning Mae avab veskis turbiini ainult siis, kui järjekordne uudistajate seltskond on veskit külastamas.

"Madalhooajast praegu rääkida ei saa, kuid veidi rahulikum on praegu küll võrreldes suvega ja see ongi minu jaoks selline rahulikum mõtete kogumise ja analüüsimise aeg," rääkis veskiemand leivakojas teed juues. "Üldiselt ma elangi sellises vanaaja rütmis ja võtan kaamose ajal rahulikumalt."

Veski pole jõulumaa

Veskiemand on rajanud veski kunagise sepikoja asemele hubase leivakoja ning siinkohal ütles veskiemand suure tänu Valgamaa partnerluskogule, mis on mitmete meetmete kaudu toetanud nii leivakoja, järgmisel aastal valmiva värkskoja kui ka kunagise saekoja juurde viiva pakutrepi rajamist.

"Ma ei tee jõulude ajal veskis mingit jõulumaad, vaid pakun koolidele erinevaid pakette, kus lapsed tulevad veskisse vaatama, kuidas veski kunagi töötas. Leivakojas küpsetame koos leiba ning ehk saavad nii linnalapsed koos leivalõhnaga kätte tunde, kuidas vanasti jõule peeti.

Veskiemanda sõnul ongi veski peamine "toodang" jahu asemel praegu hoopis elamused: maitse-, lõhna- ja mälestuselamused. Veskiemanda sõnul on veskisse tulnud väga palju inimesi, kes on ühel või teisel moel veskiga seotud, kes on töötanud veskis õpilasmalevas, kes on kaotanud näpu veski saekaatris, kelle vanemad on elanud veskis, kes on mänginud veski ümbruses ning kellel on veskiga seotud hoopis mingid romantilised mälestused. Aeg-ajalt satub isegi neid, kes käinud aastakümneid tagasi veskis jahvatamas vanaisa või isaga.

"Kui vaadata, kui palju lugusid veskist on inimesed siia toonud, siis tundub, et veski oli kuidagi uskumatult suur, ja siiani on väga palju inimesi, kellel on selle või mõne teise veskiga mingi oma lugu," imestas veskiemand.

Rääkides veski tulevikust tõdes Mae Juske, et tema ju ei tea, mis saatus veskit ootab. Praegune veskiveski on Hellenurmes seisnud juba 137 aastat, kuid selle koha peal on vilja jahvatatud ligi 500 aastat. Just selline info tuli välja äsjavalminud uurimistööst Hellenurme ja veski kohta.

"Mina olen vaid üks etapp Hellenurme veskiloos. Ma loodan, et meid ei sunnita veskist lahkuma, nagu sunniti mu vanavanemaid, ja ma loodan, et mu lapsed ei lähe siit ka vabatahtlikult. Ma tunnen, et siin on minu juured ja need annavad mulle jõudu kõikide tagasilöökide korral," ütles veskiemand ja lisas, et loodetavasti on tema vanavanaisa asjade sellise käiguga päri.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti "Elu kahe maailma piiril II" raames.

 

Autor: Sander Silm
Viimati muudetud: 09/11/2017 10:26:07

Lisa kommentaar