Inimesel on õigus teada, kust vorst pärit on!

Kaupo Kutsar

Olen märtsikuust alates aktiivselt võidelnud toiduliidupoolse tarbijate eksitamise vastu lipumärgiga ja tarbija õiguse eest teada, kas vorsti sees kasutatakse kodumaist liha. Mul on tuline heameel, et asi on lõpuks hakanud liikuma: maaeluminister Tarmo Tamm kutsus kokku ümarlaua, kus seda teemat arutama hakati. Minister on asunud lahendama põllumeestele ja tarbijatele väga tähtsat probleemi, jätkuks tal ainult kindlat meelt ja jõudu.
Maaeluministeeriumis toimus 23. oktoobril arutelu, kus oli ühe teemana piima ja piimatoodete valmistamisel kasutatava piima ning lihavalmististe ja -toodete valmistamisel kasutatava liha päritolu märgistus. Kuna eestimaalane eelistab kodumaist toodangut, oleks vastutustundlik anda tarbijale ka vorstipakendil teada, kas toode on kodumaisest toorainest või mitte.
Tooraine päritolu märgistuse nõuete kehtestamine ka Eestis on asjade normaalne areng, oleme 1990. aastate kauboikapitalismist pika sammu edasi arenenud. Tänapäeva demokraatlikus riigis on tähtis aus ja läbipaistev ettevõtlus, kus tootearendus käib kliendiga käsikäes ega ole mõeldav sellist olulist infot tarbija eest varjata. Olles ka tarbija, ei saa ma endiselt jagada toiduainetööstuse liidu poolt pikalt viljeldud seisukohta: tarbija on vaene ja parem on, kui ta ei tea, mis päritolu liha ta vorsti sees sööb.
Ministeeriumis toimunud arutelul olin ainuke tegevpõllumees. Rahustasin maaeluministrit ja ametnikke kohapeal kõlanud tööstustepoolsete argumentide osas. Toidutööstuste esindajad nimelt hirmutasid vorstihinna kallinemisega.
Selgitasin, et ainult importtoorainet kasutavate lihatööstuste toodangu hind peaks tarbijale langema. Seda on eriti hea teada madalapalgalistel. Ei ole juhuslik, et suur lihatoodete tooraine importija Maag Grupp jaksas osta Soome neljanda lihatööstuse Pouttu ja Tere piimatööstuse. Samas kodumaist toorainet kasutav Rakvere lihatööstus maadleb tapatöötajatele palga maksmisega.
Pakendite muutmine hinna tõstjana on samuti küsitav, sest tööstused teevad pidevalt tootearendust ja uuendavad pakendeid.
Tööstuste esindajad kurtsid ka kodumaise tooraine puudust, kuid kodumaise lihaga isevarustatuse tase saab kodumaise liha kasutamise märgistusega ainult paraneda. Põllumeeste arvates peaks selle määruse jõustamise tulemusena kodumaise liha nõudlus kasvama ning kindlasti on Eestimaal põllumajandusmaad ja rohumaad piisavalt, et tootmist suurendada.
Mitmed päritolumärgistuse vastased arvasid, et kui mõni tööstus tunneb, et talle on see kasulik, siis ta võib ju kasutada vabatahtlikku päritolumärgistust. Vabatahtlik kasutamine aga ei toimi, sest see lähtub ainult tööstuste otsesest majandushuvist müüa veel rohkem importtoorainest toodangut tarbijale eksitavalt kodumaise tooraine pähe. Vabatahtlikku päritolumärgistust – lipumärki – kasutavad tööstused tarbijaid eksitavalt. Lisades veel mõne märgi juurde, tekitab see tarbijale veel rohkem segadust erinevate märkide rohkuse tõttu.
Liha- ja piimatoodete tooraine päritolu reguleerivasse määrusesse tuleks kirjutada ka lause: „Pakendil ei tohi kasutada märgistust, mis ükskõik millisel viisil eksitab või tõenäoliselt eksitab tarbijaid toote tooraine päritolu osas.“
Ministeeriumis tegeldakse praegu selle temaatikaga, kuid ei avalikusta midagi täpsemalt. Toiduliidu poolt on tohutu surve vastavat määrust mitte jõustada. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja lõikuspeol sain aga kinnitust, et asjaga tahetakse ministeeriumis lõpuni minna.
Usu, et see õnnestub – käesoleval ajal räägitakse järjest enam vastutustundlikust ettevõtlusest, kus on olulisteks märksõnadeks läbipaistvus ja ausus.

 

Autor: Kaupo Kutsar, Valgamaa Põllumeeste Liidu juhatuse liige, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 23/11/2017 10:00:29