Elu esimesel suurostlemisel ehk Tunnid Varssavi hiidpoodides

Reeglina ostsid meie kaubareisijad vietnamlaste käest riidekaupa. Foto: Mari-Anne Leht

Alanud kuu esimesel kolmel päeval käis bussitäis ostuhuvilisi, kellest enamik olid võrumaalased, kaubareisil Varssavis. LõunaLehel oli võimalus kõike omal nahal kogeda ja küsida.

Detsembri esimese laupäeva hommikul algas mu elu esimene tõeline poodlemise päev. Hommikueine järel sõitsime hotellist Varssavi turule, õige nimega Marywilska kaubanduskeskusse, kus on poode ja bokse kokku 1400.
Arv hirmutab, sest aasta tagasi olin Mikolaj Koperniku sünnilinna Toruniga tutvumise järel sealses kaubanduskeskuses tükk aega hädas väljapääsu leidmisega.
Marywilskas selgus kohe, et siin ära ei eksi, sest üks koridor kannab tähte A, teine B jne ja suunaviitasid on lugematu arv.
Soovisin Poola jalatsifirma Purlina talvesaapaid, sest nende tallad ei ole libedad. Peagi leidsingi boksi, kus vietnamlannal oli tundmatutest kohtadest toodud kauba hulgas ka Purlina saapaid hinnaga 75 zlotti ehk ligi 18 eurot. Üks euro võrdub 4.20 zlotiga.
Tunnise ringkäigu järel selgus, et Purlina saapaid mujal ei olegi, ja tuli taas leida üles esimene boks. Õnneks läks, sest Poola jalanõude poes Võrus maksavad need saapad ligi 26 eurot, uuemad mudelid üle 30 euro.
Ülejäänud aja uudistasin ja tegin mõne ostu. Minu võrku maandus 13 euro eest X maal õmmeldud teksapaar ja samuti X maal õmmeldud mõned neli eurot maksnud T-särki.
Boksides pakuvad kaupa üldjuhul vietnamlased, kes küsimusele kauba päritolu kohta kehitavad õlgu. Riietel ei ole ühtegi silti ei firma ega päritolumaa kohta ning boksides kaardimakse võimalust ei märganud.
Poolas toodetud kaupu, nagu mööbel, riided jm, müüakse keskmise poe suurusel pinnal, mis on ka valgustatud, ning kui siseneda, siis teretatakse ja pakutakse abi.
Keskuse 68 000ruutmeetrisel pinnal on korralikult valgustatud boksid maniküürijatele, juuksuritele, õmblejatele, lisaks söögikohad ning pikkades käikudes raha vahetamise automaadid. 700 zloti eest läks mu arvelt 174 eurot, millest üle viie euro võttis SEB teenustasuks. Õppetund tulevikuks.
Järgmine kaubanduskeskus, kuhu suundusime, kannab lihtsat tähist: M1. Selles on ka soliidsema riidekauba poed ja suur toidupood, kus kulutasin olulise summa. Ostsin Krakovi vorsti, suitsujuustu, tüki sinki, Poola tuntud kommivabriku Wawel kommi, pool kilo kohviube ja paar pudelit likööri. 300grammine juustukera maksab ligi 2 eurot, 430grammine vorst pea neli eurot. Waweli kommikilo hinnad jäävad nelja ja kuue euro vahele.
Toidukaupade käibemaks on Poolas kaheksa, ülejäänud toodetel, k.a šokolaad ja kraadiga joogid, aga 23%. Pooleliitrine pudel Krupniki likööri maksab viis, sama kogus 60kraadist piiritust ligi 10 eurot, pudel tuntud Poola viina Zubrovka aga 4,50 eurot.
Kolmas ja viimane oli Tesco pood, kus mu jalad enam ei kandnud mind ja kaubad hakkasid silme ees virvendama. Asjatundja abil sain kuulsad Toruni präänikud ja pudeli piiritust ostetud.

Ülisuur turg ja odavad kaubad

Tiina Neevele Uhtjärve külast oli see samuti esimene kaubareis. „Ei uskunud, et üks turg nii suur võib olla. Nii suurel pinnal pakutava kaubaga tutvumiseks peab rohkem kui neli tundi aega olema, sest seal oli ka palju ebakvaliteetseid asju,” rääkis ta ja täpsustas, et osal riietel rippusid niidid, õmblused olid kõverad jne. Õnneks oli ka piisavalt korralikke riideid.
„Tundus, et kui ühed vietnamlastest müüjad jälgisid, et keegi midagi maksmata kotti ei pistaks, siis teised olid rõõmsameelsed, poolakatest müüjad olid viisakad ja abivalmid,” märkis Neeve, kelle sõnul tegi ostmise turul keeruliseks hinnasiltide puudumine. Abiks tuli võtta kehakeel.
„Suurema osa riietest ostsin Tescost, mis oli väiksem ja mugavam pood. Sealt sain ka heeringat,” meenutas ta.
Talvemantli ostmine Neevel luhtus, sest ei leidnud sobivat. „Pojale sain ligi 20 euroga teksased, sellega võitsin ehk kuni 80 eurot,” märkis ta.
Katrin Võrust tunnistas, et ei oleks veel kuu tagasi uskunud, et sõidab ostureisile. „Jäin rahule, kuna sain endale korraliku mantli 71 euroga, lisaks mitu kleiti, riideid nii lastele kui ka abikaasale,” täpsustas ta ja lisas, et korralik reisiföön maksis vaid kaheksa eurot.
Anne Antsla vallast võttis sõidu ette nii jõulukinkide ostmise kui ka kodust välja saamise nimel. „Jõulupakkidesse sain mõned omapärase kujuga küünlad, lisaks ostsin igapäevaeluks vajalikke riideid ja veidi kohalikku toitu, nagu juust ja muu kraam.“
Mehi oli reisiseltskonnas alla kümne. Tiit Varstust ütles, et kuigi turg oli tema meelest mõõtmatu, leidis ta omale kingad, jope ja muudki. „Talvejope maksis 40 eurot, meil maksaks see mitu korda rohkem,” lausus ta ja lisas, et kuigi pikk sõit oli väsitav, võimaldas reis veidi kodust eemal olla.

Ratastel ligi 1900 kilomeetrit

Ja seda kolme päeva peale kokku. „Võrust Varssavisse on 920 kilomeetrit, lisaks linnas sõidud,” lausus Rein Kiranen, Võrumaa firma OÜ Merling Reisid üks bussijuhte.
Kiranenile oli see bussijuhina kümnes kaubareis. „Kolmepäevastel kaubareisidel saame hotellis korralikult välja puhata,” sõnas ta ja tõi näiteks, et mõned grupid sõidavad Eestist reede õhtul välja, laupäeval ostavad Varssavis kaupa ja sama päeva õhtul alustavad tagasiteed. Selline sõit on kõigile sõna otseses mõttes tappev.
Sõidu korraldajad Anne Pabor ja Anne Uppin pakkusid iga päev seltskonnale kaasavõetud lõuna- ja õhtusööki, mis oli reisihinna sisse rehkendatud. Mida sa hing veel soovid.
Võrust Varssavisse sõitsime 16, tagasi 14 tundi, sest tagasiteel ei sadanud lörtsi. Kui nii pikal sõidul on seltskonnas külastatava maa ajaloo ja eluga põhjalikult kursis olija, saab ka vaimutoitu.
Meil selline inimene oli, kelle räägitust üks näide. Poola kõrgeim hoone on Varssavis asuv Stalini-nimeline kultuuri ja teaduste palee, maapinnalt antenni tipuni on kõrgus 237 meetrit. Nende meetritega on hoone Euroopa Liidu kõrghoonete seas kaheksas.
Hoone on n-ö nõukogude rahva kingitus poolakatele, mis kerkis muidugi Poola maksumaksjate rahaga aastail 1952–1955, seda ehitasid nii Poola kui ka NSV Liidu töölised.
42korruselisel hoonel on üle 3000 ruumi. Praegu on selles Poola Teaduste Akadeemia, paljude firmade peakorterid, kino- ja teatrisaalid, muuseumid, ülikool jne.
Hoonele anti Stalini nimi juba ehitamise ajal. Kui ühed poolakad on kolossi vastu ja peavad õigeks selle lammutamist, kuna see on poolakate orjastamise sümbol, siis hoone pooldajad nimetavad seda osaks ajalooks, mida tuleb säilitada.
Kahjuks ei ole hoonet nii lihtne maa pealt pühkida, sest 2007. aastal võeti see riiklike kunstimälestiste nimekirja.
Lisaks nn nõukogude rahva kingitusele on majaga seotud teisigi kurbi juhtumeid, nagu 30. korruselt allahüppamised enesetapu eesmärgil. Peale kuuendat või seitsmendat allahüppamist ehitati terrassile piire. Nüüd tehakse samal korrusel abieluettepanekuid.
Kuid majaga on seotud ka kurbnaljakad lood. Kui hoone valmis, külastasid seda päevas tuhanded huvilised, kuid siis oli seal vaid kaks tualetti. Tänapäeval on neid muidugi mitu korda rohkem. Ka elavad majas kassid, kelle tööks on seal pesitsevate hiirte püüdmine.

Kokkuvõtteks

Kaubareisi eel küsis Tiina Neeve endalt, et mis küll paneb inimesed nii pikka sõitu ette võtma. „Peale reisi julgen kõigile soovitada, et võimaluse korral käige ära, sest kui seltskonnas on lisaks paar nalja tegevat inimest, läheb sõit kiiremini,” märkis ta. Neeve ennast poodlejaks ei pea, selle tõttu vajab ta suurtes võõrastes poodides enam aega. „Tahan rahulikult kaubavalikuga tutvuda, poodlemine peab ju nauding, mitte enda väsitamine olema,” ütles ta.
Anne Uppini sõnul said kasu need, kes ostsid kaupa 500 euro eest, need, kes kulutasid 300 eurot, tulid ilmselt ots otsaga kokku.
Mina vajan ka kasudega ostude tegemiseks enam aega, sest mul on poodlemiseks vähe kogemusi. Kulutasin sel päeval alla 200 euro, seega mina kasu ei saanud, sest sellele lisandus ju ka raha reisi eest. Jäin ikkagi rahule, sest sain ettekujutuse nii Poola suurtest poodidest kui ka sellest, kui suur summa on sealt toodud kaubal juures meie turgudel. See paneb mõtlema.
 

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 07/12/2017 09:47:22