Antsla kandi teatrimees Helger Kavant oma koduhoovil Antslas tütrele oma kätega ehitatud mängumaja ees. Foto: Elina Allas

Kui tänavu valiti Võrumaa aasta tegusaimat kodanikku, jäi kindlalt sõelale Helger Kavant (43). Ainus häda oli see, et žüriis keegi ei teadnud, kes see inimene on. LõunaLeht tõmbab saladuselt katte maha.

Vahepeal on selgunud, et Antsla kandis tuntakse Helgerit siiski väga hästi ning tema tegemisi on ka varem märgatud ja tunnustatud. Üle-eelmisel pühapäeval käis mees presidendi vastuvõtul, kus tunnustati tänavusi aasta vabatahtlikke. 2015. aastal sai ta Võru kultuurkapitali preemia ning 2016. aastal Antsla valla aasta teo preemia Vana-Antsla teatriaida loomise eest.
“Kui Helger midagi teeb, siis on kõik detailid perfektselt viimistletud alates etenduspaigast, etenduse kvaliteedist kuni näitlejate ja külastajate võõrustamiseni,” kirjutas isik, kes Helger Kavanti tunnustamiseks esitas. “Seda kõike teeb Helger äärmise kohusetundlikkusega ning ikka kogu südamest.”
Helger Kavant nendib, et ta poleks ise arvanudki, et see, mida tema teeb, on vabatahtlik tegevus. Vabatahtlikkuseks on ta pidanud siiani ikka kas nõrgemate abistamist või näiteks riigikaitses osalemist.
Helger on üles ehitanud nii oma Villike teatritalu Urvaste vallas kui ka Vana-Antsla teatriaida ning toonud sinna mitmesuguseid lavastusi koos professionaalsete näitlejate ja lavastajatega.
Helger on põline Antsla poiss. Kuni koolini elas ta koos vanematega Kobelas korteris. Tal on kaks last ja leiba teenib teatrivälisel ajal ehitustöödega.

Kuidas Helger teatri juurde jõudis?
Kogu lugu algas ligi 13 aastat tagasi ühel sünnipäeval, kui Helgeril oli sündinud poeg Hendrik. Peol kuulis ta, et Antsla näiteringi on tarvis näitlejat. Ta ütles, et kui väga vaja, võib ta ju tulla.
Paar aastat näiteringis mänginud, selgus ühel päeval, et näiteringi juhendaja kolib Eestist ära ja oleks vaja uut. Trupp oli omavahel otsustanud, et selleks võiks saada Helger, kuna tema organisaatorivõimed olid silma jäänud, ja nii see juhtuski.
“Mul oli hea meel, sest laval ma end hästi ei tundnud,” meenutab Helger.
Näiteringi juhendamine oli kui pea ees vette hüppamine – lihtsalt tuli teha. Harrastustruppidele pakutud koolitused andsid aimu, mida näitejuhtimine päriselt tähendab.
Helger lavastas Antslas mitmeid näidendeid, näiteks “Poiss, kes kõndis laevalael” või “Lesed”. Käidi harrastusteatrite festivalidel ja rahvamajades esinemas.
Siis aga tuli elumuutus ja Helger läks Soome tööle. Soome vahet käis ta koguni üheksa aastat, kuigi vahepeal jõudis ikka koju ka, remontis oma vanemate ehitatud maja ja esivanemate Villike talu. Vahepeal tutvus ka oma elukaaslase, Valgas kiirabiõena töötava Mari-Liisiga. Esimese lapse emaga olid nad lahku kasvanud juba enne Soome minekut.
“Kuidagi pidi ju vorsti leiva peale saama,” põhjendab ta „Kalevipojaks minekut“.
Kui viis aastat tagasi sündis tütar Johanna-Maria, otsustas Helger lõplikult koju ära tulla.
Pärast tema Soome minekut jäi aga näitering soiku, sest paljud teisedki harrastusnäitlejad suundusid välismaale tööle.
2011. aastal, kui Helger oli Soomest suvepuhkusel, otsis teda üles Tamur Tohver Polygoni teatrist, ta vajas Kiisatamme tallu lavastusse “Peiarite õhtunäitus” massistseenidesse näitlejaid.
“Kuna mingi kogemus oli olemas, sai ka mindud,” räägib Helger. “See oli põnev etendus.”

Teatritalu mõte üha tiksus
Läks mõni aasta mööda ja Helgeri peas tiksus üha enam mõte, et ühel päeval on etendus tema hoovi peal. Villike talu oli ta renoveerinud just mõttega, et sinna jõuaks ühel päeval teatrietendus.
Paari aasta pärast soojendaski ta Tohvriga suhted üles ja tegi ettepaneku, et tulgu ta vaadaku talu üle, äkki saaks seal midagi mängida. Selle tulemusel sündiski Villike talus Jaan Tätte näidendi “Meeletu” lavastus. Mängisid nii Polygoni õpilased kui ka kohalikud Antslast, Urvastest ja Sangastest.
Pärast “Meeletut” tuli Helgeri vend Viljar ideele, et kuna Villike talu mahutab vähe publikut, aga Vana-Antsla mõisaait seisab tühjana, võiks midagi aidas teha. Helger käis aita vaatamas ja leidis, et sellest saaks kihvt mängupaik. Aida omanik andiski selle tasuta rendile aida ja selle ümbruse hooldamise eest.
Selleks et ait saaks kasutuskõlblikuks, tuli teha tohutut tööd. Appi tulid sõbrad ja tuttavad. Hoonest tuli välja vedada igasugu koli, seinad lahti võtta, ümber aida teha meeletu töö: tasandada maad, rajada haljastus, et keegi oma jalaluud ära ei murraks, jne.
Sai kokku lepitud, et 2015. aasta suvel etendub teatriaidas järgmine Tätte näidend “Palju õnne argipäevaks”. See tähendas seda, et märtsist kuni esietenduseni polnud Helgeril ühtegi vaba momenti. Esietenduseks jõuti kõik siiski kenasti valmis. Seekord oli võimalik palgata ka suhtekorraldaja, kes lavastust reklaamida aitas.
Helger ütleb, et lavastuste väljatoomisel on kõige suuremaks toeks olnud kultuurkapital, alati on toetanud ka Antsla vald ning kohalikud ettevõtted ja sõbrad. Seda raha, mis tal omast taskust on kulunud, ei taha ta kokku arvutada. Ainuüksi transpordikulud on olnud väga suured.

Kogu elu teatrile ei ohverda
Kuid Helger jääb siiski jalgadega maa peale. “Ma ei saa ju tervet oma elu teatritegevusele ohverdada,” sõnab ta. “Et suve ohverdan, on isegi palju. Peab ikka peret ka üleval pidama.”
„Argipäeva“-lavastus läks väga hästi ning järgmisel aastal etendati teatriaidas 12 korda Vonneguti näidendit “Õnne sünnipäevaks, Wanda June!”. Kolm korda mängis tol suvel seal ka Improteater.
Niisiis oli paaril aastal saanud teatriait rohkem tähelepanu kui Villike talu, kuid Villikes käisid näitlejad ööbimas. Üks Improteatri näitleja pildistas Villike talu ja näitas fotosid noorele lavastajale Helen Rekkorile. Selgus, et Rekkoril on juba ammu mõttes olnud teha lavastus Edgar Valterist. Villike oli just sobilik koht.
Nii sündiski koos teatriühendusega Misanzen sel suvel Rekkori lavastus “Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu”.
“Ma poleks elu sees uskunud, et minu talu hoovil tuleb midagi sellist,” õhkab Helger. “See oli väga võimas.”
Lavastuse juures tegutses ta ise vastuvõtja ja kaasprodutsendina. Suvel ei käinud ta seetõttu kaks kuud tööl: ehitas rekvisiite ja dekoratsioone, korraldas kõike vajalikku.
Kuna lavastus õnnestus väga hästi, siis on Helgeril soov, et järgmisel suvel seda korrataks, sest väga paljudel soovijatel jäi see nägemata. Kui eelarve õnnestub kokku saada, saab lavastust uuesti näha.

Lisahobiks on uunikumid
Ent teatritegemine pole siiski Helger Kavanti ainus hobi. Kui aega saab, siis renoveerib ta vanasid autosid. Praegu on tal garaaži all kaks uunikumi: Pobeda ja Žiguli. Suvel pole aega neid putitada.
“Protsessi juures on huvitav asi otsida näiteks mingit peeglit või kleepsu,” ütleb Helger. “Otsimine on põnev, et leida see enda jaoks sobiliku hinnaga. Internetist võib ju suure raha eest saada kõike, aga see pole põnev.”
Helger nendib, et teda on kutsutud ka kohalikku poliitikasse, aga tema teadlik valik on olnud teha ühte asja nii hästi, kui oskab, ja selleks on teater. Talvine aeg on mõtlemiseks ja rasvakogumiseks.
Kas Helger astub ka ise veel lavale? “Võib-olla oleks tõesti huvitav, et teatriperemees tuleb ise lavale ja teeb sutsakaid,” mõtiskleb ta. “Aga nüüd olen näinud nii palju häid näitlejaid, nende andekust, vaatan neile alt üles, et ise väga lavale ei kipu.”

 

Autor: Elina Allas
Viimati muudetud: 21/12/2017 11:51:34