Päkapikk Aime Punga kogust. Foto: Sten Sang

Laupäeva varahommikul pühin une silmist, sean juuksed sirgu ja asun kooliteele. Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi peauksest laseb mind sisse õppealajuhataja Aime Punga (64). Koos minuga sisse lipsav neiu uurib, kas tulin inglise keele eksamit tegema. Ohkan mõningase kahetsusega ja raputan pead. Ei ütle, et tulin tema range õppealajuhataja... päkapikukogu portreteerima.

Aime Punga sai õpetajapisiku vanaisalt, kelle töölaua all pisikese tirtsuna koolmeistriametit uudistas. Kogumishuvi tuli samuti filatelistist papalt. Koolisüsteemis on kollektsionäär end teostanud tubli neli aastakümmet.
„Mina selle moto järgi ei ela, et iga seitsme aasta järel peab inimene ametit vahetama. Usun pigem, et oma töö on vaja hästi lõpuni teha. Jõudsin küll juba pensioniikka, kuid soovin jätkata, ja see võimalus mul elus on,“ rõõmustab Aime Punga.

Ilmaimed salalaekas
Uurin naise vahva hobi kohta ning kui võluväel ilmub välja karbike, mis täidetud punases kuues tegelastega! Kaasa on ta endaga võtnud kolmkümmend omanäolist isendit ja kodus ootab neid suisa neljasaja ringis.
„Kui ma nad kõik karpidest välja võtan ja elamises laiali laotan, siis tunnen end veidi isegi ahistatuna,“ naerab omanik oma kogu külluslikkuse üle. Esimene laekast välja võetud ese paneb mõistatama, millega on tegu. „See läbipaistvast klaasist põhja ja punase tipuga kujuke on ka päkapikk!“ kergitab laekaavaja saladuseloori. Tunnistan klaasikunsti kahtlustavate vidukil silmadega ja luban lõpuks kujul olla just see, mis ta soovib.
Võlukarbikesest ukerdavad välja järjest uhkemad ja detailsemad eksemplarid. „Enamik kujusid on valmistatud paarina, neid eristab ainult käes olev atribuutika,“ räägib Aime Punga ja aitab aina uusi lastevalvureid sõiduvahendist välja. Erilist nalja pakuvad meile välikemmergus poti peal toimetav punakuub ja end ingverijoogist röötsakile magama joonud päkats. Vähemalt meeldib mulle mõelda, et rohelise minipudeli sees loksus midagi tervislikumat kui kraadidega märjuke.

Jõuk väljanäitusele
Kõige eksootilisem piku on pärit Itaaliast. Valdava osa neist tuli kollektsiooni Põhjamaadest, sekka on lisandunud tüüpe Hollandist, Šveitsist ja Saksamaalt.
„Kõige armsam on mulle alati viimati saadud mehike. Ega tuttavad neid mulle palju too, enamik ei teagi hobist midagi,“ avaldab koguja. Neljasajasest kollektsioonist on kingitusena liitunud vaid kümme pikukest.
„Koolis korraldasin küll ühe näituse, kuhu panin oma punakuued ritta. Pärast seda vaatas nii mõnigi gümnasist mind leebema näoga, et konkreetse joonega õppealajuhatajal on ikka pehmem pool ka,“ meenutab Aime Punga.
Eraldi päkapikukogujate kommuuni ta siiski ei tea ja mujale pole lemmikuid näitusele pakkunud. Oma elutöö hoidjatena näeb vanaema kahte lapselast, kellele tema omapärane hobi on ajaga aina enam hakanud huvi pakkuma. Pisikestena ei osanud nad oma memme jõululembusest suurt midagi arvata.
„Eks ta natuke kummaline ju ole – täiskasvanud inimene ja kogub niimoodi päkapikke. Mäletan, kuidas mind raputas üheksakümnendatel Rootsi reisilt tagasi Tallinna saabumine. Sealse jõuluvalguse asemel oli meil pime ja sünge kivilinn,“ muutub ta kurvemaks. Just sel hetkel saabuski soov ise võõrsil kogetud valgust ja rõõmu endas kanda ning jõuluvana abilised aknalaual andsid selleks ideaalse võimaluse.
Nüüdseks on pere elukoht muutunud ja kitsavõitu aknalauale mehikestel asja pole: armeega vallutati terve kummut! „Tegu on ju hooajalise väljapanekuga. Esimesel advendil võtan sõbrakesed karbist välja ja kolmekuningapäeval pakin turvaliselt tagasi,“ selgitab Aime Punga.
Oma kogule läks Aime lisa nõutama 9. detsembril Tartu Raekoja platsi jõululaadale. „Täienduse otsimise aeg on ju nii piiratud, südasuvel ei paku keegi mulle jõulukaunistusi!“ nendib ta. Kõige soodsam mehike on rahakotist võtnud kolmkümmend senti ja kallimad kaheksa euro ringis.

Kus elab päkapikk?
Korraga muutub vestluskaaslane salapäraseks ja uurib poolihääli, kas tean päkapikkude elupaika. Pakun umbropsu Haanjat, omal süda värisemas sees, kas vale vastuse korral jääb suss aknalaual tühjaks!?
„Nad on kaksteist sentimeetrit pikad ja kodu asub Pandivere kõrgustikul,“ saan kuulda saladuse. Kogusse nii suuri pikusid siiski ei kuulu, seal elavad külg külje kõrval pooleteise- kuni viiesentimeetrised kamraadid. Suuremaid kujusid pole omanik lihtsalt valinud.
Silma jääb kuuene kamp pisikesi seenelaadsete mütsikestega semusid. „Need on Eestis käsitööna valminud ja augukesed mütsides on paela jaoks. Siis saab kujukesi kuusele kaunistuseks riputada,“ saan selgitusest jälle targemaks.

Numbrid au sees
Räägime veel paar sõna koolihariduse teemal ja Aime Punga avaldab, et on kolmanda põlve matemaatik. Kolmelapselise pere vanima liikmena sai ta nooremaid kantseldada, ehk tuligi sealt soov õpetajaks saada. „Tegelikult mõtlesin arsti elukutse peale, aga verekartus tõmbas sellele kriipsu peale,“ tunnistab ta.
Tänapäeva õpilasi kiidab õppealajuhataja nende aktiivsuse ja tehnikateadlikkuse pärast. Tema hinnangul on lapsed tohutult suurema silmaringiga ja pigem heatahtlikud. Koolis õpivad mõned lapsed, kes vajavad abi, ning klassikaaslased toetavad neid igati.
Koolikiusu koha pealt liigitab ta käsitluse indiviidipõhiseks: mõni tahab halvasti öelda ja teine ei tee seda. Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilaste päevad on täis huvialaringe, bridžimängu, sporti ja kunsti viljelemist. Viimase kaunist tulemust on koolimaja seinad täis ning mul oli tükk tegu, et end mitte imetlema unustada.

Puhkama peab
Koolmeister soovitab õpetajatel end rohkem hoida ja mitte üle töötada. Oma kollektiiviga käidi ideid saamas Hollandis, kus toimub eksperimentaalõpe. Tavalisi klassiruume pole ja igal õpilasel on oma töölaud, mille taga käib projektipõhine õpe.
Palun õppetöö korraldajal hetke aega võtta ja mõelda, mida ta lugejatele jõuluajal soovib. Aime Punga jääb korraks mõttesse ja sõnab: „Iga inimene võiks iseendaga rahu teha. Kohati ongi elu raske ja mõni raskus ei taha üle minna. Tasuks järele mõelda ja õppida tundma rõõmu käesolevast hetkest ja oma lähedastest.“

Tagasi tänavale
Sellise sügava teadmisega lubab tarkust täis maja saadik mind lörtsisele Tartu vanalinna sillutisele tagasi. Auväärse ajalooga hoonest punasele tänavakivile astudes jäävad silma vastasmaja ukseorva all tiibu laperdavad tuvid. Vastu kõnnivad varahommikused unised tartlased. Juba natuke vähem unine päkapikumaailmaga tutvust sobitanud ajakirjanik silkab lompide vahel, samal ajal märkmikusse kribides oma neljarattalise sõbra poole. Aime Punga head jõulusoovid on vaja LõunaLehe tublide lugejateni toimetada. Olen minagi omamoodi päkapikk sel korral!

 

Autor: Sten Sang
Viimati muudetud: 21/12/2017 06:50:31