Riho Laanese raadiomuuseumis saab põneva ülevaate nii Eesti omaaegsest raadiotööstusest kui ka sellest meeletust arengust, mille helikandjad on sajandiga läbi teinud. Foto: Sander Silm

Põltsamaal, vaiksel Vahe tänaval asub omalaadne mäluasutus – Riho Laanese raadiomuuseum. Seal saab põneva ülevaate, millise arengutee on helikandjad teinud viimase sajandi jooksul.

Riho Laanes võtab hellalt kätte heliplaadi, paneb selle His Master’s Voice’i grammofonile ning muuseumi väikene ruum täitub Artur Rinne poolt juba enne viimast sõda kuulsaks lauldud lauluga “Mets mühiseb”.

Vanadel vinüülplaatidel on oma jäljendamatu heliaktsent, mistõttu neid võiks kuulata lõpmatuseni. Võiks, aga ei saa, sest ajal, mil inimene on vallutanud kosmose, pole enam keegi kahjuks suuteline järele tegema vanu grammofoninõelu, mis on aga plaate mängides kurjad kuluma. Seetõttu peabki Riho Laanes läbi ajama nende nõeltega, mis on, ja teadmisega, et ega neid juurde tule. Seetõttu panebki muuseumiomanik grammofoni mängima vaid erakordsetel juhtudel.

Isa töö edasiviija

Kuidas sattusid aga grammofon ja vanad raadiod Riho juurde? Kõik sai alguse Riho isast, kes oli esimesel iseseisvusajal saanud hariduse Põltsamaa tööstuskoolist ja teenis elupäevad leiba treialina. Aga tal oli üks hobi – raadiote parandamine. Riho meenutas, et isa istus tal mõnikord öö läbi aparaadi juures, leidmaks viga. Et ta oli tunnustatud meistrimees, toodi temale ka vanu raadioid varuosadeks ja seetõttu polegi imestada, et kui Riho mõned aastad tagasi isa pärandi üle vaatas, oli seal 63 raadioaparaati.

“Minu isa tegi ka juba koolipoisina kolm raadiot, sest Eestis oli raadiokaste müüa. Eestis pandi siis kokku Telefunkeni ja Philipsi raadioid,” meenutas ta. Muide, need kolm raadiot on siiani Riho Laanese muuseumis aukohal.

Vanade raadiote seas oli omajagu neid, mille eest oleks kollektsionäärid nõus maksma kopsakaid summasid ja Riho võinuks ju aparaadid maha müüa. Kuid ta valis teise tee: ehitas suvemajale mõned ruumid juurde ja asutas oma raadiomuuseumi, kus praegu on 217 aparaati.

Riho ei tee saladust, millised aparaadid on tema lemmikud. “Sõjaeelsete raadiote kastid on fantastilised. Neid on ju ära korjatud kaks korda – venelaste ja sakslaste poolt –, kuid nad on ikka ilusad. Need raadiod on tehtud südamega ja praeguse masstoodanguga ei anna neid võrrelda,” rääkis Riho Laanes. Ta möönis, et areng selles vallas on olnud täiesti meeletu.

Raadiomuuseumi külastavadki igal aastal kohaliku lasteaia lapsed, kellega koos Riho kruvib lahti transistorraadio, et lapsed näeksid, kuidas tehnika on arenenud. Lõpuks võetakse taskust välja nutitelefon, mis annab ettekujutuse arengust. Kuid mis siin lastest rääkida, Riho muuseumis on ka mitmed täiskasvanud olnud täis hämmingut, et kuidas ikkagi töötab vändaga grammofon, kui sinna elektrit ei tule.

Piletit muuseumis pole

Riho Laanese raadiomuuseum on tõenäoliselt üks vähestest muuseumitest Eestis, kuhu saab sisse piletit lunastamata. “Ma tõesti ei viitsi nende tulude deklareerimisega jännata ja eks siis mõni mõtleb ka veel, et saan oma muuseumiga rikkaks,” rehmas ta käega.

Üks teine põhjus on veel. Nimelt on palju raadioid muuseumile annetatud, kusjuures iga annetatud raadio juures on ära toodud ka annetaja nimi. Seetõttu ei pidanud Laanes eetiliseks muuseumi pealt teenida.

Üks klausel muuseumi külastamisel siiski on: kuna muuseum asub Riho kodus, siis tuleb muuseumi külastamiseks temaga aeg enne kokku leppida. Teha saab seda meiliaadressil rihol@yahoo.com.

Muuseumi pärlid – sõjaeelsed aparaadid

Enne teist maailmasõda oli Eestis arvestatav raadiotööstus, mille lipulaevad olid sellised nimekad firmad nagu ARE, Tartu telefonivabrik ja OÜ RET. Näiteks 1939. aastal toodeti Eestis ligi 5000 raadiot, mis oli meie väiksust arvestades väga suur arv.

Raadiotel oli minekut vaatamata nende krõbedale hinnale. Nii maksis RETi odavam patareiraadio Super P 157 krooni ja vahelduvvooluraadio Sangar 3210 krooni. Võrdluseks: korraliku sulase kuupalk oli toona 50 krooni.

Raadiotööstus oli abiks tööpuuduse vähendamisel. Eesti valitsus sõlmis 1937. aastal Telefunkeni ja Philipsiga koostöölepingu, mille alusel tarnisid need suurfirmad Eestisse raadiote komponente, millest siis kohapeal pandi kokku raadiod. “Eesti ajal oli pea igas linnas selline kauplustöökoda, kus pandi neid raadioid kokku, ja nii said inimesed ka väiksemates kohtades tööd,” rääkis ta.

Samuti olid populaarsed üleskeeratavad grammofonid, mis kadusid külapidudelt alles möödunud sajandi viie-kuuekümnendatel aastatel, mil elekter jõudis lõpuks ka maakohtadesse.

Kuid Eesti raadiote edulugu jätkus ka pärast sõda ning muuseumi on külastanud ka Punase RETi insener-konstruktor, kelle juhtimisel valmis üle NSV Liidu kuulus Estonia raadiote sari.

Üks mõte on Riho Laanesel veel: suvemaja ärklitoas ootavad eksponeerimist kümned vanad telerid, praegu veel nende jaoks ruumi pole, kuid tulevikus saavad lapsed tõenäoliselt katsuda neile täiesti kummalist asja – kineskoopi.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti "Elu kahe maailma piiril II" raames.

 

Autor: Sander Silm
Viimati muudetud: 04/01/2018 09:33:01