Üllar Vana. Foto: erakogu

Iga mõtleva inimese jaoks on loomulik, et uut maja ei hakata ehitama enne ehitusprojekti valmimist. Ettevõtja ei lähe panka laenu küsima äriplaanita ning arst ei ravi diagnoosita. Kuid meie võimuerakonnad käituvad just vastupidi. Näeme üha rohkem olukordi, kus leitakse probleem, millega oleks justkui vaja tegeleda, keegi kusagil leiab ka nii-öelda lahenduse, aga paraku jääb puudulikuks pikaajalisem analüüs, kas vastuvõetud meetmed ikkagi täidavad soovitud eesmärki.
Hea näide on riigireform, mis praegu käimas. Kodanikud ei tea endiselt midagi, sest puudub plaan. Millised on liitunud omavalitsuste uued ülesanded või riiklikud teenuste standardid, mis peavad olema kättesaadavad piirkondades? Milliste funktsioonidega sisustatakse riigimajad ja mis saab maavalitsuste hoonetest? Mis tähendus on üldse veel endistel maakondadel? Millistes valimisringkondades valitakse uus parlament?
Keskerakondlasest riigihalduse ministrile käib riigireformi sisustamine selgelt üle jõu. Põlva puhul on näiteks endiselt segane, milline on Põlva maakohtu pikaajalisem saatus. Sama küsimus on õhus autoregistrikeskuse säilimise kohta, seda asuti vahepeal kaotama ilma avalikkusega arutamata.

Kiire internet – ainult paberil
Palju segadust on külvanud ka kiire fiiberoptilise internetivõrgu rajamine Eestis. Sotsialistist ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister on istunud samas kabinetis läbi kolme viimase valitsuskoalitsiooni nüüdseks juba neli aastat, kuid küsigem, kui kaugele on minister jõudnud fiiberoptilisel valguskaablil põhineva ülikiire internetiühenduse viimisega maapiirkondadesse. Ärge unustage, et see projekt käivitati juba 2009. aastal.
Kuna riigi töövõime peale loota ei saanud, alustasid omavalitsused üheksas maakonnas 2016. aastal nelja suurema ühisprojektiga, milleks jõuti kulutada sadu tuhandeid eurosid ja millega oli liitunud juba rohkem kui 50 000 elanikku, kui ühtäkki selgus, et minister oli ka neile andnud sisutühje lubadusi. Veelgi enam, ministril puudus arusaam, millised on seaduslikud võimalused (riigiabi ja erakonkurentsi sekkumise kontekstis) avaliku internetivõrgu rajamiseks.
Palju lihtsam oli uues infoühiskonna arengukavas ambitsioonikas eesmärk ümber sõnastada nii, et eesmärk oleks iseenesest täituv. Maainimene ei väärigi aastaks 2020 enam 100 Mbit/s kiirusega lairiba sideühendust. Neile piisab nüüd ka 30 Mbit/s kiirusega internetist, mida saab endiselt pakkuda nõukogude ajal rajatud vaskkaablite kaudu.
Uue arengukava kohaselt peab nüüd ülikiire internet jõudma vaid 60 protsendini Eesti elanikkonnast, see eesmärk täideti juba siis, kui ELi rahaga rajati suuremate linnade vahele ülikiire interneti baasvõrk. Tünga said ka hajaasustusaladel paiknevad põllumehed, kuna nendegi eelarvest (ehk maaelu arengukava investeeringutoetuste realt) võeti selleks otstarbeks 15 miljonit eurot.

Ja muidugi maksureformid ...
Valitsuskoalitsioonil tuli lausa nii suur tuhin peale, et eesmärgiks võeti lausa kümne uue maksu rakendamine. Avalikkuse survel õnnestus opositsioonierakondadel pooled neist siiski ära hoida. Seda enam paneb imestama IRLi rahandusministri hiljutine avastus, et ehk sai kütuseaktsiisi tõusuga siiski üle pingutatud – maal ei suuda inimesed enam liikuda. Kas seadusemuudatuste mõjude ettenägemise võime on tõesti vaid pool aastat?
Selle valitsuse ainus käegakatsutav maksureformi tulemus on vohav piirikaubandus. Käesoleval aastal ei jää Eesti riigieelarvesse laekumata mitte üksnes 60–100 miljonit eurot alkoholi- ja tubakaaktsiisi, vaid nende sõitudega jätavad kodanikud Lätti ka seal tasutud kütuseaktsiisi ja käibemaksu. Valitsejad aga deklareerivad, et Eesti statistika kajastab juba joomarluse vähenemist – vähemalt paberil kujunes reform jällegi edukaks.
Aktsiiside ennaktempos tõstmise ainus reaalne tagajärg on Lõuna-Eesti maapiirkondades külapoodide sulgemine, mille tõttu kannatavad ennekõike vähese liikumisvõimega vanemad elanikud: nad seatakse veelgi suuremasse sõltuvusse oma lastest ja tuttavatest, kui neil üldse veel on kedagi, kes neist hoolivad.
Millal ilmub kodanike ette praeguse valitsuse mõni selline reformikava, millele on antud sisu enne selle teostamist ja mis on enne avalikkusega läbi arutatud? Või on seda palju küsida?
Vabaerakonna jaoks on oluline alt üles valitsemine ja teha seda nii, et kõik oleks ka läbi mõeldud.
Meie mõtteid Eesti elu ja maapiirkondade edendamiseks saab kuulata juba 18. jaanuaril Põlva kultuurikeskuses rahvaga toimuval kohtumisel. Keskendume küsimusele „Elu ääremaal – kas ainult lollidele ja rikastele?“.
Oma nägemuse elu taas elamisväärseks muutmisest maal esitavad Vabaerakonna esimees Artur Talvik, Vabaerakonna saadik riigikogus Monika Haukanõmm, Vabaerakonna maaelutoimkonna esimees Kaul Nurm ning mina – Üllar Vana.
Ootame ka sinu arvamust, sest dialoogist sünnib arutelu ja sellest omakorda palju häid mõtteid. Tule kuulama seda, mille eest meie julgeme seista!

 

Autor: Üllar Vana, Vabaerakonna Kagu-Eesti piirkonna juht
Viimati muudetud: 18/01/2018 08:41:04