Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Võrumaa kultuuripärl: asjad juhtuvad, kui sa väga ei punnita

Aivar Rumvolt koos oma lemmikkassi Kribuga. Foto: Ruti Jõgi-Rumvolt

Võrumaa kultuuripärliks valiti tänavu Eesti üks tuntuimaid keraamikuid, Võrus elav Aivar Rumvolt. Paar kuud tagasi 60 aasta künnise ületanud kunstnik rõõmustab, et veel ei antud talle elutööpreemiat.

Kuigi nii mõndagi võrokest võib imestama panna, et Aivar Rumvolti pole varem kultuuripärliks valitud, siis nii see tõesti on. Rumvolt ise nendib, et talle tuli selline tiitel üllatuseks.
“Kui elutööpreemia välja anti, siis hingasin kergendatult,” sõnab ta. “Vara veel. Veel ei ole kokkuvõtete tegemise aeg. Äkki jõuab veel midagi teha.”
Rumvolt arvab, et küllap ta sai preemia sügisel oma 60 aasta juubeli puhul kultuurimajas Kannel esitatud näituse “Tumering” eest. Näitust peab ta väga heaks. Mitte kunagi pole ta ühtegi näitust nii kaua ette valmistanud – selleks kulus vähemalt aasta.
Näitusel ei näinud mitte üksnes keraamikat, vaid selle oluliseks osaks said ka tammepuust lauajupid, millele ta oli varem asetanud rakutehnikas tehtud tööd ja mille abil tekkisid lauajuppidele huvitavad põletatud ringid. Oli selge, et need lauad on näituse üks osa – nagu maast leitud.
Kogu asja üks põhimõte Rumvoltil on: ära tee midagi.
“Asjad juhtuvad, kui sa väga ei punnita,” ütleb ta elukogenult. “Kui sa teed midagi väga palju, siis sa täidad ruumi iseenda isiksusega, aga võtad ära selle ruumi, kus võiks midagi juhtuda.”

Laseb asjadel juhtuda
Elukogenuna on üks tema põhimotosid: lase asjadel juhtuda. Ta on nõus, et loomulikult teevad eestlased liiga palju tööd. Talle endale meeldib tööd teha kiirelt ja tõhusalt. Aga kui tüüpiliselt kulutavad eestlased tööst vabaks jääva aja samuti töö tegemiseks, siis Rumvolt leiab, et see aeg tuleks jätta hoopis molutamiseks.
Mis aga puutub keraamikasse, siis olid näitusel “Tumering” peamiselt rakutehnikas või külmutatud tööd. On üsna kindel, et jäätumisprotsessi läbinud keraamikat ei tee mitte keegi. Tavalisest pisut vedelamat savi on küll lihtne külmutada, aga põhiraskus seisneb just selle jääst sulatamisel ja ahju saatmisel nii, et see ei vajuks enne ära saviplönniks. Seega, tegu oli suure ja töömahuka näitusega, mida ilmselt need, kes keraamikaga ei tegele, ei suuda ettegi kujutada.
Aga miks just pealkiri “Tumering”? Rumvolt nendib, et tumedad asjad on Õhtumaade traditsioonis negatiivse varjundiga. Tema vaimne kodumaa on aga hoopis Kaug-Ida: Vana-Hiina, Korea ja loomulikult India, aga ka Jaapan. Kui ta esimest korda elus kuulas India klassikalist muusikat raagat, siis ta tundis, et see on tema oma. Keskkooli ajal luges Rumvolt Kaug-Ida kirjandust ja filosoofiat. Ka kolm aastat Kroonlinnas sõjaväes olles sai ta seda toona Eestis peaaegu et kättesaamatut kirjandust lugeda. Venelastega oli tal sõjaväes üksjagu keeruline suhelda, sest tema vene keele sõnavara oli liiga kirjanduslik. Aga venekeelset kirjandust on ta võimeline lugema tänini.
Õhtumaade maailmavaade on sageli dualistlik: vari vastandub valgusele. Idas aga on hele ja tume terviku üks osa. Tume ei ole seal negatiivne. Tervik koosneb kahest poolest, mis ei võitle omavahel nagu Euroopas. “Tumeringis” valis Rumvolt seekord terviku kahest osast selle tumedama poole.
Kolmandik näitusetöödest olid mustast savist. Rumvolt tellis selle savi välismaalt ja see oli talle tõeline leid: sügavalt matt must savi. Looduses seda muidugi ei leidu, see on toonitud savi.


Ei võta asju väga tõsiselt
“Kõiki neid asju ei saa ka väga tõsiselt võtta, siis jookseb väga ummikusse,” nendib soodsate olude korral lõputusse filosofeerimisse kalduv Rumvolt. “Mulle meeldivad inimesed, kellel on eneseiroonia. See päästab hädadest. Tõsiseid ja aatelisi inimesi ma pelgan – kui mõni selline ette trehvab, võib see terve päeva ära rikkuda.”
Niisiis pole must savi ei Eesti oma ega leidu seda ka ühegi muu riigi maapõues. Eesti savi paraku keraamikaks ei kõlba, kõrgkuumussavi ei leidu siin üldse. Potisetode keraamika oli vanasti tehtud Eesti savist, see ei pidanud eriti kaua vastu. Inimesed teadsid, et järgmisel aastal saavad nad soodsa hinnaga osta uued kausid. Keraamikutelt küsitakse sageli, miks nad ei kasuta “sinimustvalget” savi ehk Eesti savi. Paraku Eestis leiduvast savist vastupidavat keraamikat ei saa. Aga glasuure valmistab Rumvolt küll Eesti savist.
Rumvolt nendib, et Eestis pole tõesti keraamika olnud väga levinud, rohkem on vanematel aegadel voolitud näiteks puidust nõusid.
“Vanarahvas oli väga selge mõistusega,” sõnab ta. “Nad ei hakanud seda savi väänama, kui sellest ei saanud midagi.”
Ent Rumvolti keraamika on siiski eestipärane. Mis seal salata, ta on snitti võtnud ka seto kaussidest: nende randid on ilusad, aga ka funktsionaalsed. Osas töödes on ta kasutanud ka eesti vanemaid märke, näiteks päikesemärke, aga ka vöökirja. Päiksemärke loevad välja skandinaavlased, šotlased, iirlased jne. Neid märke on lihtsalt nii palju.
Keraamikat ei pea Rumvolt tööks. Ta elab selle sees, see on tema elulaad. Ta teeks seda nii või naa, sest see on lihtsalt nii põnev. Kui selle tööga leiba ei teeniks, siis oleks ta võib-olla kokk, sest süüa meeldib talle väga teha.
“Mul on vedanud, et tegelen sellise asjaga, mis meeldib, ja saan sellest ära elatud,” tõdeb ta. “Selliseid asju on vähe.”
Eesti kunstiturg on teatavasti ahtake ja enamik (harrastus)keraamikuid siin oma tööga leiba ei teeni.
Ilmselt kõige kaugemale on Rumvolti keraamika otse Võrust jõudnud Argentinasse. Käis siin üks kollektsionäär, kes kogub keraamikat, valis ühe suure taldriku, toimetas selle oma kodumaale käsipagasis.
Kui eelneva jutu põhjal on tekkinud mulje, et Rumvolt justkui “tööd” peale keraamikategemise ei teekski, siis see on petlik.
“Olen loomult laisk inimene,” nendib ta. “Mul on vaja välist distsipliini, et peab kuskile minema ja midagi ette valmistama. Mulle on väline distsipliin oluline. Intelligentse inimesena oskan leida sada põhjust, miks ei peaks kodunt väljuma.”
Juba 11ndat aastat on ta Põlvamaal Maarja külas savikoja meister (ise nimetab end savikoja venelaseks), seal ta käib kaks korda nädalas. Kui Maarja küla töökodasid hakati ehitama, siis kutsuti just teda rajama savikoda. Maarja külas on tal suhteliselt vabad käed, ta tegeleb seal tubli tosina külaelanikuga. Maarja külas käib ta hea meelega, sest seal on “vana aja õpilased”, kes ei kahtle kunagi õpetaja autoriteedis. Sealkäimine ei kurna. Samuti juhendab ta intellektipuudega noori Võru Meielas.
Teiseks juhendab ta Pikakannu koolis keraamikaringi. Kolmandaks keraamikaringi juhendamised Rõuge kunstikuuris – seal on lihtsalt nii tublid inimesed.
Ja muidugi oma abikaasa Ruti Jõgi-Rumvolti juhitava Võru avatud ateljee õlimaali- ja keraamikakursused. Juba läheb 11. hooaeg.
Põhitöö ehk keraamiku pidev savist voolimine käib ikkagi koduhoovil ateljees. Võru linnaosas oma Kubja kodus on Rumvolt nüüdseks elanud juba 30 aastat. See on tema vanavanemate maja. Võrru tuli ta tagasi juba aastal 1981. Koolipõlve veetis Tallinnas. 1980ndad olid jube aeg – nõukoguliku stagnatsiooni viimased hingetõmbed. Iga väikse asja puhul võis KGB-le silma jääda.
Rumvolt mäletab aega, kui tema kodus toimusid 1980ndate teises pooles Võru muinsuskaitse koosolekud-istumised. KGB Žiguli seisis tal pidevalt otse aia taga, olgugi et sageli võeti hoopis lihtsalt niisama napsu.
Ilmselt on kusagil olemas ka Rumvolti KGB toimik, aga ta pole seda uurinud. Tallinnas keskkoolipoistena andsid nad umbes aastal 1976 välja rõhutatult apoliitilise almanahhi, kuid KGB läks ka selle peale “käima”. See näitas, et süsteem oli mäda. Just KGB toimiku tõttu ei saanud Rumvolt Eesti riiklikusse kunstiinstituuti sisse, olgugi et sai kõikide eksamite eest viied, aga kuna teda ei tohtinud vastu võtta, siis viimase eksami hindeks pandi kaks ja ERKIsse sisse ei saanud.
Seega puudub ühel Eesti tuntuimal keraamikul igasugune haridus, kui välja jätta keskharidus.
Aga tema elu kõige vingem aeg oli see, kui ta tutvus kunstnike Eetla ja Valdur Ohakaga, kellel oli Kütiorus ateljee. Suvevaheaegadel oli Rumvolt alati Võrus. Poistega hääletasid nad suvel pidevalt Tallinnast Võrru ja seejärel Kütiorgu, sest ühel klassivenna onul oli Kütiorus n-ö suvila ehk vana maamaja. Kuna poisid pidevalt maalisid, siis ühel päeval jäi see mööda jalutavale Valdur Ohakale silma. Talvel hakkasidki poisid käima Ohakate juures Meriväljal, suvel Kütiorus.
“Oli jube ilus, kui said panna oma molberti Valdur Ohaka molberti kõrvale,” meenutab Rumvolt. “Ta näitas mõningaid nüansse. Aga Eetla õpetas joonistama. Ta korjas mult kõik pehmed pliiatsid ära ja andis asemele kõvad, vastik.”
Nõukogude ajal oli Kütiorg täiesti autonoomne piirkond, sealt jäi eemale poliitiline mula. Seal eksisteeris ehe kunstielu, kus korüfeed Vahingust Viidinguni arutlesid kella nelja-viieni hommikul rehe all ja lõkke ääres.
“Kütiorg oli absoluutselt mu elu suurim kool,” sõnab Rumvolt. “Lõkke ääres võis näiteks Viiding küsida, mida sina sellest arvad. See haris.”
Ja Aivar Rumvolt mäletab, kuidas nad püüdsid öösel kala ja jõid veini – vahepeal kuulis Lauri Nebel õngekellukest, mida teised küll ei kuulnud –, ja kuidas siis tuli ja tegi kõrvale lõkke Valdur Ohakas. Kui lõke ära kustus, eemaldas ta söed ja heitis lõkkeasemele magama, ta oli maa ära soojendanud – see oli ellujäämisnipp Nõukogude vangilaagrist.
Kes ei mäleta minevikku, sel pole tulevikku. Aivar Rumvolt ei kavatse veel pensionile jääda. Koos abikaasaga on neil suur eesmärk: teha Võru vanimast säilinud elumajast Jüri tänavas Võru kunstimaja. Seal saaks õpetada savi treimist ja klaasikunsti ja ...
Aga lähimal ajal on ka eesmärk anda välja paar raamatut. Üks neist on luulekogu (sahtlisse on kogunenud väga palju luuletusi) ja teine on rakukeraamika raamat, milles oleks peamiselt pildid.

 

Autor: Elina Allas, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 19/01/2018 14:17:30

Lisa kommentaar