Töötame iga päev, et sõitjad saaksid ohutult liigelda

Tarmo Mõttus

Liiklusõnnetuste puhul leitakse tihti süü olevat libedal teel. Kindlasti on olukordi, kus libe tee on üks teguritest, miks õnnetus juhtub, ent üldjuhul pole tegu õnnetuse põhjustajaga. Viimastel päevadel kuuleb maanteeamet selget süüdistust, et teehooldega asutus ei tegele ning lükkab kogu vastutuse liikleja õlule.
Sellise lähenemisega ei saa nõustuda. Ka ühe inimese kaotus on liiga palju ning oma tegevuses me sellest ka juhindume. Maanteeametil on üle Eesti 18 lepingut hooldepartneritega, kelle kohus on hoida teid kehtestatud nõuetega vastavuses ning luua ohutu liiklemise võimalus. Selle nimel, et teedel oleks ohutu sõita, töötatakse iga päev, iga tund ja iga minut.
Arvatakse, et kui tee on lumine, siis on see ilmselt hooldamata. Või kui juhtus õnnetus, siis on esimene viide puudulikule teehooldusele, mitte sellele, kas liikleja käitus õigesti või olid õnnetuse põhjused mujal (nt rehvid, juhi tervislik seisund, sõiduvõtted jne). Selline suhtumine on liiklusohutuse seisukohalt väga ohtlik. Just liikleja saab ju teha väga palju, et õnnetust ära hoida, kui ta valib teeoludele vastava sõidukiiruse, hoiab piisavat pikivahet või jätab ilmaolude tõttu kasvõi sõidu tegemata.

Kus olid teehooldemasinad?
Õnnetuste järel on alati esimene küsimus: kus siis olid teehooldemasinad, kui juhtus raske õnnetus?
Üle Eesti on enam kui 300 hooldemasinat, mis hooldavad 16 594 kilomeetrit. Kõige madalama seisunditasemega teid on 10 564 kilomeetrit, kus lumetõrjet tehakse 24 tunni jooksul peale lumesaju või tuisu lõppu ning libedusetõrjet 12 tunni jooksul peale selle teket.
Keskmisse seisunditasemesse kuulub 3810 kilomeetrit teid, kus libedusetõrjet tehakse 8 tunni jooksul peale selle tekkimist ning lumetõrjet 12 tunni jooksul pärast saju või tuisu lõppu. 2220 kilomeetrit teedest on kõrgema seisunditasemega ehk sinna peab hooldemasin kõige kiiremini jõudma. Siia hulka kuuluvad meie põhimagistraalid, kus nõuded on isegi veidi karmimad tavapärasest ehk libedusetõrjet tehakse kas kahe või nelja tunni jooksul peale libeduse teket. Lumesaju jooksul tagatakse, et teel olev lumekiht ei ületaks kriitilist piiri.
Kindlasti ei oota meie partnerid, et ooteaja tunnid täis tiksuksid, vaid juba tehnoloogiliselt on vaja varem reageerida ning asuda tõrjet tegema. Siin peab liikleja arvestama, et hoolderinge alustatakse kõrgema tasemega teedelt ning liigutakse siis madalama tasemega teedele.
Oluline on meeles pidada, et tuisu korral ei ole alati mõistlik libedusetõrjet teha. Miks? Sest siis võib efekt olla vastupidine: teele puistatud sool võib koguda teepinnale lund ja soodustada tuisuvaalude teket ning tugeva külgtuulega puistatud kloriidid võivad muuta teepinna jäiseks. Sellisel juhul muutub teel liiklemine väga ohtlikuks ning õnnetuste hulk oleks mitu korda suurem.

Kuidas liigub info?
Kuidas saab hooldaja infot, et teed on libedad? Teehooldajad jälgivad ilmaprognoosi, teeäärsed ilmajaamad edastavad hoiatusi libeduse tekke kohta, samuti tehakse patrullringe ning võetakse vastu teateid liiklejatelt, politseilt ja päästetöötajailt. Kui on oht, sõidab ka hooldemasin välja. Siin peab aga liikleja arvestama, et hooldaja alustab teehoolet ühest punktist ning teise punkti jõudmine võtab aega. Seega on hetki, kus mõnel lõigul on teeolud keerulisemad ning liikleja peab seda arvesse võtma.
Siinkohal ei õigusta me mitte seda, et tee on libe, vaid ka teehoolde tegemine võtab aega nagu ükskõik mis töö, mida tehakse. Viimastel aastatel on meie talved märgatavalt muutunud, mis tähendab, et ka teehoolde tegijad on pidanud end kohandama uutele tingimustele. Ilmad on muutunud pehmemaks ning rohkem on temperatuuri kõikumist nullkraadi ümber. See omakorda tähendab, et suurenenud on libeduse tekke oht.

Kas teeseisundi nõuded on aegunud?
Soojad talved on meie liiklejaid hellitanud ning lumesadu tekitab hirmu. Unustatakse, et me elame kliimavöötmes, kus on talv. Ja talvel on talvised teeolud. Siinkohal kiputakse tihti võrdlusi tooma naaberriikidega, justkui oleksid sealsed teeseisundi nõuded rangemad. Tegelikkuses kehtivad meil samasugused nõuded ning paljuski on eeskuju võetud just Soomest.
Palju räägitakse ka vajadusest tuua teedele rohkem teehooldemasinaid. Siin tuleb saavutada ühiskondlik kokkulepe: kui palju on riigil rahalisi võimalusi selleks ning kuidas lisanduvat tehnikat ja tööjõudu rakendada ja üleval pidada, kui päevi, kus kogu tehnika on kasutuses, on vähe.

 

 

Autor: Tarmo Mõttus, maanteeameti peadirektori asetäitja hoolde alal
Viimati muudetud: 08/02/2018 09:37:16