Põlgaste tiimi käes autopuldid ei värise. Foto: Sten Sang

Kus on ometi politsei ja lapsevanemate silmad, kargab pähe esimene mõte, kui kuulen, et Põlvamaale Põlgastesse on tehtud koolipoistele autode võidusõidurada. Kohalik konstaabel ja emmed-issid on asjaga siiski kursis ning laste osavad käed teevad rajal kümneaastase sõidustaažiga reporterile üks – null.

Vuran Põlgastesse ilusal päiksepaistelisel päeval. Mind tervitab võimas puudeallee, mis juhatab uhke koolikompleksi juurde. Peaukse trepil pole ammu kellegi sammud astunud ja ulakust täis koolipoisina tipin värskele lumepadjale enda jäljed. Viivitan veidi sisseminekuga ning teen avastusretke vana maja ümber. Leian pargist pea iga puu küljest peremehe ootel linnupesakasti ning pea kohal tähtsalt säutsuvad pisikesed tiivulised. Linnakäras sellist vaikust ja nii erilise lauluga pisilinde ei kohta. Tunnen, kuidas aeg jääb seisma. Maal on hingel tõesti hea ja kerge olla. Kui see elu vaid siin ei hääbuks!

Kullahinnaga masinad

Elu edasikestmise kohta saan kohe kinnituse, kui astun endise koolimaja teisele korrusele kohalike noorte manu. Uksel tervitab mind Hobizone’i võidusõiduraja ringijuhendaja Helina Sarnit (38). „Ma mõtlesin juba, et kuhu te jäite, keegi nagu tiirutas siin maja ümber! Lapsed vaikselt kogunevad ja peagi jõuab suurem sats bussi pealt kohale,“ ütleb Helina ning lubab lahkelt ruumides uudistada.

Teen kohe noorte ralliässadega tutvust. Esikohamees Henry Zoludev (14) sätib parajasti oma masinale juppe külge. „Novembri lõpus toimus seltsimajas üritus ja sealt ostis paps mulle 145 eurot maksva puldiga mudelauto. Sellel läks muidugi kohe servo katki ja uue saime 27 euro eest,“ selgitab helesinises klubisärgis sõitja.

Saan veel teada, et servo on masina tähtsaim osa ja pöörab esirattaid. Kohapeal on suisa kolmteist masinat, millega huvilised rallida saavad, ja isikliku auto olemasolu ei nõuta. Küll aga nõutakse hoolivat suhtumist klubi varasse. Klubi tegevusele on õla alla pannud Kanepi ja Valgjärve noortekeskused. Varuosi kärmetele neljarattalistele käiakse nõutamas Tartus RC-ESTi hobipoes.

Jaanuari keskel tegevust alustanud võidusõiduraja ehitas Helina koos mudellennukite ja -autode fännist abikaasa Allaniga (38). Praegu on pereisa kaugsõidujuhina ametis Lääne-Euroopas ja naaseb lõplikult kodumaale märtsi alguspäevil.

„18. jaanuaril avasime pidulikult raja ning minema ta sõitiski! Pidin ise ruttu juurde õppima autode ja võistluse kohta. Lapsed on mulle suureks abiks olnud ja kohati selgitavad hoopis nemad mulle, kuidas asjad käivad!“ naerab Helina Sarnit.

Minu ümber kogunenud kümmekond huvilist vuristavad olulisi fakte. Henry annab ülevaate autode võistlusklassidest: „Juuniorides sõidavad autod, mis on originaalist 18 korda väiksemad, ja edasijõudnutes on päris autost kümme korda pisemad variandid. Teise võistleja masinale otsa sõita ei tohi ja selle eest saab kollase kaardi. Pead minema raja serva boksi ootama ja trahvisekundeid lugema.“

Praegu on raja suurus pea viiskümmend ruutmeetrit, soovitakse aga sellest neli korda suuremat ruumi. „Hoiame silmad lahti, kas kellelgi on pakkuda kasutuseta pinda, mida saab soojaks kütta. Oleme mõelnud isegi vana lauda variandi peale,“ räägib Helina Sarnit. Ta lisab, et soovi korral võib rada rentida ka sünnipäevapeo pidamiseks.

Medalimees kõrvalruumist

Seekordses trennis on esimese tunniga kohale tulnud üle kümne rallihuvilise. Osaleda saab kolmel päeval nädalas: teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval. Kell 16 lubatakse rajale ja masinad peavad olema puhastatud ja riiulis tagasi kolm tundi hiljem.

„Meil ei ole praegu päris õiget vaipkatet ja see jätab autorattad „karvaseks“. Hollandist tuleb see päris õige ning ka hind on tal õige krõbe, jääb paari tuhande euro kanti. Juunioride sõiduk maksab paarsada eurot ja edasijõudnute oma juba neljasaja ringis,“ selgitab ringijuht. Tundub hirmkallis hobi, kuid Helina lisab lohutuseks, et lapsed vähemalt ei lõhu end ja hobi on vaatamata autode suurele kiirusele ohutu.

Masinate juhtimine käib raja kohal asuvalt poodiumilt. Et ma ei jääks muretsema noorte kehalise aktiivsuse vähesuse üle, saan kohe ringvaate kõrvalruumis asuvas lauatennise saalis. Seitsme medali võitja Kevin Virt (13) näitab oma pühapaiga ajakirjanikule ette. „Mängima saime hakata juba ülemöödunud aasta sügisel. Meie juhendaja on Argo Zoludev ja tegevus käib MTÜ Põlgaste Spordiseltsi alt. Viimasel ajal peangi valima, kas minna pinksis võistlema või püüda medalit Väike-Maarjas toimuvatel mudelautode võistlustel,“ muigab mitmekülgne talent.

Aularuumis tõmbab sportlane vilunud liigutusega tenniselaua lahti ja sama käbedalt voldib selle kokku. Saan teada, et tihti mängitakse laua taga lausa neljakesi, kuna huvi ala vastu on nii suur.

Kevin näitab aknast mulle samas kompleksis hiljuti avatud jõusaali. Praegu on seal aknad pimedad ja alla 14aastaseid sinna rassima ei lubata. „Juhendajaga võib üle 14aastane seal treenida ja 16aastased võivad juba omal käel trenni teha. Kuna tegu on suurte raskustega ja kogu aeg instruktorit pole, sai kehtestatud sellised ohutusreeglid,“ selgitab Helina Sarnit. Natuke eemal tegutseb pansionaat, kus eakad heades kätes vanaduspõlve veedavad.

Maapood tuleb tagasi

„Kool siin hoones enam ei tegutse, lapsed käivad Kanepis ja Põlvas haridust saamas. Majas toimetavad lasteaed ja lastehoid. Lastehoid lõpetab sel reedel siin hoones pesitsemise, neil said uued ruumid valmis. Õnneks tühjaks nende endine kodu ei jää ja sinna on plaanis teha sooja toitu pakkuv esmatarbekaupade pood,“ kirjeldab Helina Sarnit asjade arengut maal.

Ettevõtlik Põlgaste huviringijuhendaja on selle austava ülesande enda peale võtnud. Samal ajal, kui maal elu hääbub ja järjest külapoode oma õnnetu otsa leiab, näen endale üllatuseks uue äri tärkamist. Ega asjata öelda, et loodus tühja kohta salli, ja minu suureks rõõmuks vähemalt Põlgastes jagub elanikel piisavalt energiat, et elu maal edasi tuksuks.

„Kohalik talupidaja vajab oma traktoristidele kaasavõetavat sooja lõunat ja seda ta minu käest peagi saama hakkab. Praegu peab tööandja kaugemalt meeste toidu järel käima. Veel hakkan pakkuma tellimuse peale tehtavaid küpsetisi. Tuttavad ikka naeravad mu ettevõtte nime üle – MagusadKilod. Loodame naistepäevaks uksed avada ja kohalikele memmedele kodust välja tuleku põhjuse anda,“ rõõmustab Helina Sarnit.

Arutame omakeskis edasi, kuidas mõjutab vanemat generatsiooni kaubanduse kadumine maapiirkonnast. „Inimene tahab ju ise valida oma toidukraami. Sotsiaaltöötaja võib ta nimekirja võtta ja poekoti üle ukse anda, kuid inimesel kaob mõte kodust välja minna. Pood on alati olnud see koht, kus kokku saadakse ja muljetatakse. Nüüd on väga paljudelt maainimestelt see mõnus tava ära võetud,“ nendib Helina.

Kas tahangi linna

Seda rõõmustavam on LõunaLehe ajakirjanikul kuulda, kuidas kõik eestimaalased siiski ei löö siinsele elul käega ega page välismaale priskema leiva peale. Seda leiba võib ju mõnda aega teenida, aga end võõrsile unustada on kurjast. Minge, aga tulge koju tagasi, sest võõrsil jääte te alati võõrasteks.

Külaskäik Põlgastesse näitab, kui soojad ja energiast pakatavad on kohalikud noored. Nemad näevad oma tulevikku kodumaal ja õnneks jagub täiskasvanuid, kes lastele huviringe korraldavad. Nii ei jäägi maaelu millegi poolest paljukiidetud linnasaginale alla.

Panen masinale hääled sisse ja vuran tagasi Tartu tuledesärasse. Midagi selles säras on justkui aga tuhmunud ja meelde jäävad Helina viimati lausutud sõnad: „Oled alati tagasi oodatud. Tule uuel nädalal trenni!“ Ilmselt peagi tulengi, aga seni soovitan sama Põlgaste noortele – lahedad huviringid ootavad teid vanas koolimajas!

 

Autor: Sten Sang, sten@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 08/02/2018 10:01:10