Küsitlus

Kas oled rahul tee-ehituse kvaliteediga?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
-2°
Põlva
-2°
Otepää
-3°
Tartu
-1°
Antsla
-3°
Valga
-2°
Räpina
-1°
Tõrva
-2°

Koolilapse ema: häda korral kiirabi meie koju ei jõua!

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Deivi Org soovib oma tallu luua kunsti- ja käsitöökeskust, aga kui tee pole sõidetav, ei saa kliendid sinna kohale tulla. Foto: Sten Sang

„Tee, elekter, internet, muud me riigilt ei vaja,” kõlab enam-vähem sama jutt maale (tagasi) kolivate inimeste suust. Üks neist, hiljuti Räpina valda Sülgoja külla Tamme tallu kolinud Deivi Org (47), kunstnikunimega Monica del Norte istus aga enne ilma külmaks minekut mitu nädalat teevangis. Teeremont maksaks üle 20 000 euro ja vallavanem Enel Liin laiutab rahapuuduses käsi. LõunaLeht käis oma autoga proovimas, kui hull sel teelõigul liigelda on.

„Kilomeeter teest kuulub metsa maha võtnud ja seejärel lahkunud maaomanikule. Ülejäänud pool kilomeetrit on jagatud naabrite vahel, kellest vaid üks elab kohapeal. Vaja läheks kakskümmend koormat kruusa ja lisakraavi ühele teepoolele,” kirjeldab Deivi masinaga külg ees kohale driftinud reporterile.
Pean kõneleja sõnadega nõustuma, sest tee on halvas olukorras isegi külmunult. Kohati hoidsin roolist suisa hammastega kinni, et külmunud mudaroobastesse sattudes mitte võpsikusse vajuda. Kuulen, et tragil talupidajal on plaanis hõbedasele Seat Alhambrale mootorikaitse soetada, sest roopad rüüstavad autopõhja.
„Olen mitmel korral valda pöördunud ja abi sealt saanud pole. Eelmise vallavanema Kaido Palu valitsemisajal tehti kokkulangenud truup korda, muidu ei saaks ka jalgsi teed läbida. Uus vallavanem Enel Liin ütleb, et raha pole,” räägib Deivi Org.
Ta avaldab siirast muret, kas päästeamet ja kiirabi õnnetuse korral üldse hoonetele ja inimestele ligi pääsevad. „Kõige hullemad on seni olnud sügisesed pideva vihmaga perioodid ja kevadet pole veel näinudki. Autos on kogu aeg kummikud, kindad, pukseerimistross ja eterniitplaadid, mille abil end välja kaapida libedast mudast.
Astmat põdeval pojal Thomas Johnil (14) on siit kooli minna neli kilomeetrit ja vahel ta loobub isegi jalgratta kaasas tassimisest. Sõita sellega ju pool maad ei saa. Ja mis peaks siis juhtuma, kui pojale on vaja kiirabi kutsuda haiguse tõttu?” avaldab Deivi Org nördimust.

Teist teed talu juurde pole
Deivi Org räägib, et see tee on ainus juurdepääs tema talule. Maid ümbritsevad soo ja mets. „Tulin Eestisse plaaniga luua oma tallu kunsti ja käsitöö keskus õpitubade ja galeriiga eeldusel, et kliendid tulevad minu juurde,” räägib ta. „Kliendid on olemas Euroopa Liidus ja Inglismaal, kuna olen kaua just sealsetel turgudel tegutsenud. Praeguses olukorras on selline ettevõtlus lootusetu. Isegi kui mul oleks omandiõigus mõnele osale teest, ei ole mul muud kui peretoetus ja lesepension. Selle eest liha ei osta, teeparandusest rääkimata.”
Deivi hinnangul pole õige, et mitmeid kinnistuid läbivaid teid pole kinnistutest nö välja lõigatud ja avalikeks teedeks kuulutatud. „Selline omandireformi vigade kultiveerimine annab hajaasustusele viimase hoobi,” leiab Deivi Org. „Siit küsimus kõigile, keda asi huvitab: kas Eestile on hajaasustust vaja või mitte? Kuni seletatakse, et maale oleks inimesi juurde vaja, seni ma tunnen, et keegi valetab. Varem või hiljem tuleb see moment, mil peab uuesti ära minema. Ja minusuguseid on veel.”

Jõuline maanaine

Pärast tublit maastikusõitu kutsub sihvakas võõrustaja mind tuppa ühele igavesti kangele kohvile. Vaatan huviga renoveerimisjärgus kodus ringi ja saan teada, kuidas habras naisterahvas alles hiljuti poolesajakiloseid põrandalaudu tuppa taris.
„Pärast kolm päeva põlved nii hirmsalt valutasid! Üldse olen oma tervisele kunsti ja käsitööga liiga teinud. Jään oma töid tehes mitmeks tunniks samasse asendisse ja see mõjub halvasti kõigile liigestele,” räägib kunstnikuhing ja lisab, et plaanib taotleda töövõime languse määramist.
Tütar Triinu (26) ponnistas aasta aega Hummuli laudas loomi talitada. „Lõpuks tulid füüsiliselt raskest tööst tumedad sõõrid silmade alla ja praegu otsib ta erialast ametikohta Tartus. Tütar õppis Räpina aianduskooli maastikukujundaja eriala,” annab kahe lapse ema teada.
Poeg Thomas John käib sellest sügisest Eesti koolis. Varasem koolikogemus pärineb Hispaaniast, kus pere elas seitseteist aastat.
Kuidas sündis otsus Eestisse tagasi kolida? Deivi sõnul on see pikem lugu. „2004. aasta alguses oli mul Madridis üliedukas näitus ja lõppes suurema hulga vaba rahaga,” räägib ta. „Otsustasime mehega, et rahal ei tohi lasta ära sulada. Otsisin juba Hispaaniasse jõudnuna (oktoobris) netist kinnisvara Lõuna-Eestis ja sattusin pildile, kus oli õitsev õunapuu sauna ees. Midagi liigutas sees. Saatsin oma ema kohale ja ta ostis selle minu jaoks ära.”
Deivi sõnul oli tegu täieliku internetiostuga, talu vaatama jõudis ta alles jõuluajal.
Kunstnikku hakkas kodumaale tagasi kiskuma kolm aastat tagasi. „Iga suve lõpus oli raskem Hispaaniasse tagasi minna, aga kooli pidi jõudma,” jutustab ta. „Äri koha pealt läks seal kah kuidagi lahjaks ja talu lagunes. Lapse haridusteed arvestades oli see otsus vaja kiiresti ära teha, kuna sealne igapäevane kooli vahet hõõrumine oli pigem ajaraiskamine. Praegu on asi taevakõrguselt parem. Ka minu sõbrad aina lahkusid. Olin seal pidevalt üksi.”
Saan kuulda elu pahupoolest sulnis Hispaanias: suisa neljal korral käisid vargad pere kodu tühjaks tegemas. „Lõpuks panin aknale sildi: siit juba on varastatud ja meil ei ole enam raha asjade asendamiseks. Isegi siis, kui omaenda autos pikutasin, tahtis üks araablane armatuuril lebava arvuti kaasa haarata. Mind märgates ta muidugi ehmus,” kirjeldab ta.
Deivi ütleb, et kõige paremini on sõnastanud tema otsust koju naasta tädi Merike. „Mul oli vaja mõtestatud eksistentsi,” viitab Deivi. „Aasta tagasi, seega pool aastat enne Eestisse tagasi tulekut, liitusin rühmaga Eesti Metsa Abiks ja sain aru, et pean rindejoonele lähemal olema.“
Deivi märgib, et kodumaale jõudmine rõõmustas nii teda kui poega. „Andaluusias Malagas elades ei armastanud poeg oma õpetajaid just ülemäära palju. Eestis suhtub ta neisse ülivõrdes hästi. Ka siinne muusikakool arendab rohkem kui soojamaa oma. No ja kui ta veel suusad alla sai! Nüüd käibki mööda kodu ringi ja soovib endale päris enda omasid,” naerab Deivi ja tunnistab, et ongi hetkel kibedal suusaotsingul.
Oma näituste kolimisega on kunstnik läbinud võõrastel teedel kümneid tuhandeid kilomeetreid. See oli tema sõnul tööde lennukiga saatmisest lihtsam ega pidanud jändama teoste kindlustamisega. „Kõige otsem tee Eestist Hispaaniasse on 4226 kilomeetrit, läbi Šveitsi ja Itaalia tiirutades sain kokku 6480 kilomeetrit,” räägib ta. „Hotellidesse ma ei kipu, seal ei lubata alati kassi kaasa võtta ja sekelduste vältimiseks olen ööbinud autos.”

Rahvusvaheline nurrumootor
Seitsmeaastasest kiisupreilist Lolast teemegi pikemalt juttu. Sümpaatse olemisega kass sattus äsja rebasega taplusesse. Siiamit meenutava pruunikarvalise koduhoidja saba sai kakluse käigus parajalt kannatada. Muidu elava loomuga neljajalgne puhkab perenaise voodijalutsis ja tervitab mind ettevaatliku ringutusega.
„Sa oskad loomadega läbi käia! Talle üldiselt inimesed meeldivad, aga koeraga tulijaid Lola ei salli,” kuulen Deivilt, kui luban kiisul enne paitamist käe üle nuusutada. Kaks korda aastas viiakse ta külla oma eelmisele omanikule. Karvapall saavat aru suisa neljast keelest: hispaania, hollandi, inglise ja eestikeelsed sõnad kõnetavad tarka looma.
Sellist multitalenti näen elus esimest korda ja minu edasiseks üllatuseks tõstab osavate kätega daam välja suursuguse kootud kostüümi. Mannekeeni kattev käsitöö võiks maksta looja hinnangul tuhande euro ringis ja valmistatud on see oma tarbeks. „Mul pole siin ju eriti palju talveriideid. Kannan ise oma loomingut ja valmistan ka tellimuste tarbeks esemeid. Päris palju töösuhtlus käib Facebookis.”

Uku uus tulemine
Deivi Org plaanib 1966–1994 tegutsenud rahvakunstimeistrite koondisele Uku uuesti elu sisse puhuda. „Olen palju kuulnud Soome ja Udmurtia käsitööorganisatsioonidest. Sellist sotsiaalset projekti loodan Eestis näha kolme aasta pärast ja ootan väga kampalööjaid. Nii saaks hoida aktiivselt käsitöö taset. Soodsa piirkonnana näen Võru, Põlva ja Valga maakonda ja suuremaks eesmärgiks on riiklik ühendus.”
Suuresti omaette hoidev käsitööline selgitab, et rumala ja oma egost vaevatud ülemuse all töötamist ta ette ei kujuta. Loomingulist inimest iseloomustavat äärmiselt ebaregulaarne elustiil. „Juba söömine ja magamine on paigast ära ja kohati meenutab olemine hullust. Looming tekitab justkui hormonaalset sõltuvust ning kunstnikul peab olemas ühiskonnast oma visioon,” räägib ta.

Eestimaa müügiks
Loomeinimeste juurest jõuab jutt ärihiidudeni, kes plaanivad Vorbusele tselluloositehast püsti panna. „Kogu maailmas ei ole nullsaastega tehast olemas ja meile siis tehakse üks selline?” läheb Deivi põlema. „Lisaks ma ei usu, et kasepuidust saadav tselluloosikiud hiinlastele sobib. Kuusepuidu kiud on kümme korda pikem ja kvaliteetsem. Selleks oligi vaja alandada kuuse raievanust ...”
Tselluloositehase vastu on tal kõva vimm. „Minu kaev hakkab olema tehasest 60 kilomeetri kaugusel ja muretsen juba praegu Emajõe vesikonna pärast,” tõdeb Vorbusel lapsepõlve veetnud Deivi. Ta hindab eestlaste valmisolekut revolutsiooniks: piisavat 11 protsendist vastastest, et käivitada tehase vastu korralik protest. Viimase uuringu kohaselt jagub miljarditehasele vastuseisjaid suisa nelja protsendi võrra rohkem.
Selle lootustandva teadmisega sätin end hubasest Tamme talust lahkuma. Soovin koduhaldjale tugevat tervist ning jaksu vallarahvaga suhtlemisel, ehk järgmise küllatuleku ajaks katab teed mudavaalude asemel viisakas kruusakiht. Kohtumine kodumaale naasnud kunstnikuga andis kinnituse, et kriitilise meelega eestlasi veel jagub ja kõik ei lömita ilusa reklaamjutu ja krõbiseva rahakupüüri ees.


Teeparanduseks saab toetust hajaasustuse programmist

Kuuksi-Viletsaare tee kajastub Räpina valla üldplaneeringus perspektiivse avaliku kasutusega teena.
Aga praegu on tegemist siiski erateega. Tee läbib eramaid, mille kasutamiseks ei ole sõlmitud eratee omanikega avaliku kasutamise lepinguid. Seega ei pea mina selle tee remonti hetkel avaliku raha eest põhjendatuks. Valla arengukavas vastavat teeremonti samuti kirjeldatud ei ole.
Taolistel juhtudel on meie piirkonnas suureks abiks hajaasustuste programm, mis võimaldab inimestel, kelle juurdepääsutee on jätkuvalt nö eratee, see korda saada mitmete kinnistute piires. Selline võimalus aitab ka kulutusi jagada. Hajaasustuse programmis tasub riik koos omavalitsusega 2/3 tee ehitamise maksumusest ja kodanik 1/3. Maksimumtoetus on 6500 eurot.
Maaomanik peab tagama tee korrasoleku, aga teised kasutajad ei pea seda tasuta kasutada saama, vaid osaliselt tasuma tee parandamiskulud. Kui tingimustes kokkuleppele ei jõuta, siis määrab tingimused ja tasud kohus.
Paljud külasid ühendavad vallateed on kahjuks halvas seisus ning ei ole näha, et väheneva rahvaarvu ja tulubaasiga vallad suudaksid neid remontida sellisele tasemele, et kõik oleksid rahul. Selle aasta Räpina vallaeelarvesse oleme teinud ettepaneku kohalike avalike teede ja tänavate remondiks suunata oluliselt rohkem raha, kui varasematel aastatel. Anname endast parima.
Meie inimestele panen aga südamele, et hoida tuleks nii valla kui ka oma teid. Ma olen näinud ja kogenud seda, kuidas 100 eurot võib inimese oma tee rikkujate suhtes pimedaks ja kurdiks teha. Üks juhus oli selline, et vastremonditud teelõigule oli pandud koormuspiirangu märk ja juhuslikult õhtusel ajal mööda sõites nägin, et metsaveoauto sõitis sealt välja. Juurde sõites nägin, et märgile oli must kott peale tõmmatud. Loomulikult tuli ka see välja, et teeäärsetele elanikele oli vaikimise eest makstud. Sellised teod teevad meele mõruks. Hoidke seda, mida vajate!

Enel Liin, Räpina vallavanem

 

Autor: Sten Sang, sten@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 15/02/2018 09:38:38

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia