Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Ühed nummimad vasikad sirguvad Peril

Peri lauda vasikas. Foto: Sten Sang

Töötukassa kodulehel jäi silma innustav tööpakkumine: Peri farmi poegimislaut Põlva lähistel vajab käbedaid abikäsi. Tekkis huvi omal nahal töö järele proovida. Vanemtoimetaja julgustava pilgu saatel kääris reporter käised üles, suskas kõrged kummikud jalga ja asus lehmadega sõprust sobitama.

Taas õnnestub reporteril enne lauda juurde jõudmist kenasti ära eksida. Korraldus pärast poodi kohe paremale keerata lõpeb kaupluse taga suures lumevallis ukerdades. Nii saabki iidse välimusega kaubamekast abi paluma mindud: „Kuulge, ma olen ikka jumala eksinud!”
Selle peale kostab poeemand muiates: „LõunaLeht, jah? Sõitke nüüd sinna aida juurde ja hoonest paremale jääbki tee, mis viib farmini.” Sain taas tõenduse, et ajalehe saabumine on väikeses kohas juba varem teada ja pakub suurt elevust.
Õigele teeotsale sattunud, kulgeb kõik õlitatult: mobiilikõnega avatav parklapoom kerkib kui võluväel ja seiskan oma raudse suksu ootusärevalt kontori ette. Autoust avades sattub peene linnahärra ninna tubli annus maaõhku – sõnnik olla ju kogu elu alus. Kui ei väeta, ei saa ka saaki!
Rõõmsa naeratuse saatel tuleb majauksele tervitama farmijuhataja Hedi Kallin (30). „Mis suuruses kummikud ma annan? Oma jope võite siia nagisse panna ja sooja fliisi selga tõmmata. Eks laudalõhn ikka jääb riietele natuke külge,” vuristab ta.
Saan varustuse sekunditega selga ja desomatilt läbi lirtsatades võimegi siseneda loomade sünnitusosakonda. Kõigepealt vaatame üle vasikate piimatakso, mis on nutikas masin: soojendab vett ja segab mikseriga piimasegu just parajaks. „Küljes on justkui tankuripüstol, mis elektrooniliselt näitab välja lastud kogust. Igat vasikat joodame kaks korda ööpäevas kahe ja poole liitri piimapulbrist valminud sooja seguga,” kirjeldab Hedi.
Kohe saangi uudistada peene aparatuuri toimimist, Põlva farmist appi tulnud tööline asub kindlakäeliselt pisilehmi nuumama. Valge aurav vedelik lastakse püssist oranžidesse kunstnisaga ämbritesse ja kinnitatakse minivisside januste suude kõrgusele.
„Vasikad vajavad joomisel veidi abi ka, ämbrinisa ei püsi mõnel hästi suus. Jälgime hoolega, kas loom joob ilusasti oma koguse ära või keeldub sellest. Mõne joogikorra isutuse puhul hakkame edasi uurima, kas ehk vaevab teda mõni tõbi,” annab Hedi Kallin teada.
Väikesed lehmad ja pullid muudkui lutsutavad oma kokteile ja puksivad peaga ämbreid. Ühel eriti vallatul pullvasikal õnnestubki ämber ümber togida ja kohkunult jääb ta üleni piimasena oma tegu tunnistama. Õnneks ei kuku keegi õnnetu piimaninaga pragama ning Hedi lahkel loal saab mahaaetud jook kohe asendatud.

Motiveerivad veemõnud
Uurin targu, kas lauta on väga keeruline töökäsi leida. „Eks paljud soovivad kontoritööd, kus õhtud ja nädalavahetused on vabad. Siin käib töö vahetustega ning jutti jookseb kuus ametis olemise päeva ja kaks puhkamise jaoks. Hommikune vahetus algab kell neli, päevane kell üksteist ja õhtune kell seitse. Korraga teeme seitse tundi tööd,” räägib farmijuht. Midagi kontimurdvat ta oma loomade eest hoolitsemises ei näe ja hindab kõige raskemaks 45-kilose vasika latrisse toimetamist. Ka seal on olemas abivahendid ja keegi süles looma tarima ei pea.
„Pole just suurt lootust siia noori neiusid tööle saada. Paljudel pole mingisugust kokkupuudet loomade ja maaeluga, nii tekibki võõristus farmitöö suhtes. Peljatakse suuremaid koduloomi, aga pigem ollakse valmis koertega varjupaigas tegelema ja neid jalutama,” arvab Hedi Kallin.
Liigume jutuga ärilise poole peale ja saan endale üllatuseks teada, et lehm hakkab temasse investeeritud raha tagasi teenima alles pärast kolmandat poegimist. „Keskmiselt annab üks lehm aastas ühe vasika ja ideaalne esmapoegimise iga on 24 kuu vanuselt. Kasutame valdavalt kunstlikku seemendamist, kuna siis on aasta ringi poegimine ühtlane. Ega oma kodus saa ka ju korraga võõrustada paarisada külalist! Ikka on vaja planeerida vasikate sündi. Siin Peri laudas on keskmine sõimes olijate arv kolmekümne ringis,” selgitab Hedi.
Maaülikoolis loomakasvatuse eriala lõpetanud, leidis ta, et soovib just praktilise poolega tegeleda. „Siin saab töötada inimene, kes armastab loomi ja tahab nende eest hoolitseda. Ettevõte pakub ka elamispinda töökoha lähedal ja 960eurosele brutopalgale lisaks on võimalus saada aastas ühenädalast spaapuhkust. Valida saab kolme sihtkoha vahel: Kubija, Värska ja Pühajärve,” rõõmustab visside elukorraldaja tööle kandideerija meeli.

Graatsiline sõratõste
Liigume miniatuursete lehmade juurest nende emmede juurde ja saan uudistada kummalist põrandakaabitsat. Selgub, et see on skreeper, mis puhastab loomade jalgealuse sõnnikust. Juba kogenud liigutusega astuvad vissid kindlal sammul mööda trossi end edasi vedavast kaabitsast üle. Vaimusilmas kujutlen, kas mõne unisema piimaandja on kaabits pikali niitnud? Hedi rahustab mu meeli ja kinnitab, et selliseid juhtumeid laudas siiani täheldatud pole. Küll aga on märgatud, et loomadele meeldib just raadio Elmar, ja see kõlabki meloodiliselt üle terve lauda.
Uurin seinale kinnitatud kraadiklaasi ja seal seisab tubli kuus soojapügalat. Väljas valitseb samal ajal miinus kuus kraadi. „Mõnel pool peetakse talvel vasikaid väljas, siis hoitakse neid plastigludes. Vasikale on peamine, et ta karv ei oleks märg ning tuuletõmbus liiga ei teeks. Lisaks saame neile panna soojenduslambid, mille all äsja sündinud vasikas kiiremini kuivaks saab,“ räägib Hedi Kallin.
„Latrite kohal olevatele siltidele märgime ema numbri, vasika koodi ja sündimise kuupäeva. Passides on neil kõigil nimed ka, lehmvasikad kannavad emaga sama nime. Pullvasikate puhul kasutatakse isa nime esitähte. Näiteks Ruble poja nimeks võib panna Roberto,” selgitab ta.
Kõige levinumate nimedena toob ta välja Mustiku ja Maasu. Mainin vaikselt, et mu pikaaegse pruudi hüüdnimi oli Maasu. Kõhistame mõlemad auravate piimaandjate keskel naerda ja liigume tagasi kontoripoolele.
Seal ootavad ees teised farminaised ja üheskoos läheb vestlus õige lustiliseks. Viskame nalja viiendal kuupäeval „matusepidajate” üle. Nimelt on mõnes töökohas mure nende kodanikega, kes rahapäeva saabudes tööle ei ilmu ja iga kuu enda kinnitusel just sel päeval lähedasi „matma” lähevad. Töölised nendivad, et viinaveaga kolleegid kaua ei püsi, sest puuduja ametikohustused peab ju täitma keegi teine.
Naljatleme veel sellegi üle, et ega lehm ju inimese puhkepäevast hooli: tema tahab ikka söötmist, hoolitsust ja lüpsmist! Selle vahva teadmisega hakkan vaikselt Tartu poole tagasi sättima. Enne veel tekitan natuke elevust, kui palun Hedil ajalehe jaoks poseerida. Mõningase läbirääkimise tulemusena saan särtsaka farmijuhi nõusse ja juba kolmas kaader sobib kogu kollektiivile. „Intervjuu ei olnudki nii hirmus, kui alguses kartsin!” tunnistab ülespildistatu ja jääb pikisilmi lehelugu ootama.
Samamoodi pikisilmi ootavad Peri poegimislauda vissid endale uut hoolitsejat. Huviline leiab täpsemad suunised Põlvamaa töökuulutuste rubriigist.

 

 

Autor: Sten Sang, sten@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 22/02/2018 09:37:48

Lisa kommentaar