Küsitlus

Kas oled rahul tee-ehituse kvaliteediga?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Jaanus Lippu: eesti keele õppimine oli mu elu raskeim katsumus

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Jaanus Lippu soovib, et eestlased hooliksid enam üksteisest. Foto: Mari-Anne Leht

Põlvalase Jaanus Lippu lapse- ja noorukieas oli palju sellist, millest praegused noored undki ei näe: viieselt taaskohtumine emaga, tõsised raskused emakeele õppimisel ja algelised elutingimused. Ta ise ei oleks siis uskunud, et näeb Eesti 100. sünnipäeva.

Kui Põlvamaa mementolased aasta tagasi Eesti Rahva Muuseumi (ERM) külastasid, üllatas Jaanus Lippu neist paljusid teadmistega meie sugulasrahvast komidest. Põllumajandusharidusega mees ise tundis näituse „Uurali kaja” komide hüti ees, et on kõike seda üle 60 aasta tagasi näinud ja omal nahal kogenud, kui elas muldpõrandaga hütis, jõi plekk-kruusist jne.
„Ema teadis Intas, et olen lähedal lastekodus, ja leidis mu üles linnast poolsada kilomeetrit põhja pool asuvast lastekodust,” ütleb Jaanus ja lisab, et õige poisi leidmine õnnestus vaid tänu tema kehal olevale haavaarmile.
„Lastekodu juhataja öelnud emale, et tal on kaks Jaanuse-nimelist siniste silmadega poissi. Seejärel palunud ema mõlemad poisid enda juurde tuua,” teab ta.
Jaanus on sündinud 1950. aasta suve lõpul Patarei vanglas Tallinnas, kuhu tema ema Eha Lippu oli viidud pärast metsavendade abistamise eest arreteerimist Kadrina kandist Virumaalt. Viiekuuselt poisike haigestus vanglas ja teda raviti, muu hulgas sai ta süste. Ühe süsti järel tehtud talle väike lõikus, sest pool süstlanõelast jäänud kehasse ja tuli välja opereerida. Armi järgi tundis üle nelja aasta pojast lahus olnud ema ta Komimaal ära. Ehk päästis just see õnnetu süstlanõel poisi elu lõpuni Komimaale jäämisest.
Jaanus oli aastane, kui ta pidi koos emaga alustama teekonda Neevalinna, kust nad mingi aja pärast sõidutati mõlemad, kuid juba lahus, Komimaale. Ta elas üle nelja aasta Petšora jõe ääres nukras paigas, mida kutsuti lastekoduks ilmselt seetõttu, et seal olid väljasaadetute lapsed. Nad elasid muldpõrandaga hütis ning nendega tegelesid suurelt jaolt komi keeles rääkivad tädikesed. Nii juhtuski, et emaga kokkusaamise ajal oskas poiss rohkem komi kui vene keelt.
„Ema töötas ühes kaevanduses elektrikuna ja oskas juba piisavalt vene keelt, mina teadsin siis vene keeles üksikuid sõnu,” meenutab Jaanus Lippu.
Mõistagi võõristas ta tükk aega ema. Käte abil hakkasid nad end üksteisele mõistetavaks tegema ja ema proovinud talle ka eesti keelt õpetada, kuid pikkade tööpäevade tõttu see hästi ei õnnestunud.
Neil aastail oli Komimaal palju väljasaadetud eestlasi, kes omavahel suhtlesid, ja muidugi oli Jaanuse emal kirjavahetus oma Põlvas elava ema Annaga. Nii lepitigi kokku, et ema saadab poja kodumaale naasva eesti perega Põlvasse.
Siiani on Jaanusel meeles, et oli suvi ja Petseri raudteejaamas sõi ta oma elu esimese jäätise, mille tagasisõitev pere oli perroonilt ostnud.

Keelt mitteoskav metsik poiss

„Olin Põlvasse jõudes nagu väike metslane, sest mul ei olnud kommetest aimugi, ja nagu hiljem kuulsin, valmistasin tööl käivale vanaemale parajalt peavalu,” ütleb usutletav.
Ta nägi vanaema pool esimest korda raadiot ja soovis näha neid, kes seal räägivad. „Lõhkusin raadio lahti, kuid ei näinud kedagi ja vanaema oli taas õnnetu,” toob ta näite.
Mõne nädala pärast hakkas ta õige pisut eesti keelest aru saama. Sellele aitas kaasa eakaaslastega õues mängimine, kuid rääkimisest oli asi kaugel.
Vanaema püüdis teha niipalju kui tema võimuses. Ta pani tütrepoja kooli, kuid paraku ei saanud poiss seal eesti keelest vajalikul määral aru ja kooliga tuli hüvasti jätta. Peagi hakkas ka tervis streikima, sest Komimaal oli poiss söönud vaid külmutatud toitu, puu- ja juurviljadest ei teadnud ta seal midagi.
Tädi viis poisi Tartusse arsti juurde, kus talle määrati glükoosisüstid, mis organismi pisut turgutasid.
Esimest korda Tartu linna nägemine ehmatas nii, et see on tänaseni meeles. „Oli aasta 1957, kui nägin esimest korda nii palju suuri ja kõrgeid maju. Komimaal olid ju hütid ja kahekorruselised barakid ning Põlvas oli siis ainus kõrge hoone kirik,” meenutab Jaanus Lippu.
Kui vanaema oli Jaanusega ligi aasta koos elanud, tundis ta, et ehkki poiss on võimeline juba eesti keeles lihtlauseid ütlema ja käitub korralikumalt, peab ta õppimise eesmärgil ema juurde naasma.
Taas lepiti kõiges kirja teel kokku ning Jaanuse kasuisa sõitis Eestisse, et poiss Komimaale viia.
Inta linnas läks ta venekeelsesse kooli, kus käis kaks õppeaastat. Vene keel sai selgeks, komi keel ununes, kuid eesti keelt tuli peagi tõsiselt õppima hakata, sest 1960. aastal tuli pere päriselt kodumaale Põlvasse.

Eesti keele õppimine – elu raskeim katsumus

Suvel sai poiss Põlvas suhtluskeele selgeks ja läbis eesti keele katsed. Kolmandasse klassi ta Põlvas siiski astuda ei saanud, küll aga teise.
„Koolis öeldi, et kui ma eesti keelt selgeks ei saa, tuleb mul venekeelsesse kooli minna,” meenutab Jaanus Lippu ja lisab, et just esimesed kolm aastat olid talle eesti keele õppimisel väga rasked. Esimestes etteütlustes oli rohkem punast kui sinist värvi ja kolm suve järjest jäeti poiss nõrga eesti keele grammatika pärast suvetööle, mille ajal tuli teha kodus palju harjutusi ja need õpetajale ette näidata.
„Vahel nutsime mõlemad, ema ja mina. Ema võis karta sedagi, et mind saadetakse vene kooli. Oli hetki, kui ma paaniliselt kartsin eesti keele tunde, sest õigekirjaga oli suuri raskusi, seda kuni põhikooli lõpuni. Lugemise ja rääkimisega kooli lõpul enam raskusi ei olnud,” kõneleb ta.
Tänutundega meenutab ta toonaseid õpetajaid Heli Raidlat ja Õie Lajat, kes teda eesti keeles kõige rohkem aitasid.
See oli aeg, kus abikätt ei ulatanud mitte igaüks, vastupidi, ida poolt naasnud väljasaadetutele ja nende lastele vaatas osa eestlasi viltu. Usutletav ei mõista toonaseid paha sõna ütlejaid siiski hukka, sest haritum osa eestlastest oli põgenenud läände, võõrvõimu poolt hukatud või samuti Siberist naasnud.

Minevikust peab rääkima

Jaanus Lippu on kindlalt seda meelt, et kõik, mis eestlastega minevikus on juhtunud, tuleb tulevastele põlvedele edasi anda, et igaüks meist teaks oma rahva lugu. „Tütardele ja nende suurematele lastele olen oma loo rääkinud,” ütleb ta.
Juba üle 20 aasta tagasi sidus Jaanus Lippu ennast Mementoga, sest seal käivad koos küüditatud ja nende Siberis sündinud lapsed. „Tänu Roman Parmasele kohtuvad Põlvamaa mementolased viis-kuus korda aastas,” tunneb ta heameelt.
Kui ta aga Põlvas juhuslikult mõne saatusekaaslasega kohtub, kõnelevad nad peamiselt lastest ja lastelastest, sest mitte kõik ei soovi ammust aega meenutada. Temagi elus on olulisel kohal viis lapselast, kellega ta pea iga päev tegeleb.
„Mõne arutelusaate järel mõtlen tükk aega, miks eestlased aina otsivad üksteises vigu, kuigi riigi edasiminekuks ja eestlaste kestmajäämiseks on mitu korda kasulikum koostöö tegemine ja üksteise aitamine,” lausub ta ja soovitab üksteise toetamises ja kokkuhoidmises juutidelt eeskuju võtta.
Täna ei mäleta ta sõnagi komi keelest. „Komi tareke ERMis on ju minu lastekoduaegse hüti koopia, sellepärast tundsin, et olen lapsepõlvemaal,” sõnab ta. Pärast Komimaalt naasmist 1960. aastal ei ole tal kunagi tekkinud soovi seda kohta vaatama sõita, sest seal ei olnud meeldiv elada.
„Oma riigis, mille 100. sünnipäeva nägemist ma ei uskunud kaua, on kõige parem elada,” on Jaanus Lippu kindel.

 

 

Autor: Mari-Anne Leht, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 01/03/2018 07:20:25

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia