Küsitlus

Kas oled rahul tee-ehituse kvaliteediga?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Artur Talvik: inimesed tuleb teha õnnelikumaks!

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Artur Talvik. Foto: Ülle Harju

Vabaerakonna esimees Artur Talvik (53) otsib põhjusi, miks inimesed kiidetud majanduskasvust hoolimata õnnelikud pole, ja soovib anda kogukondadele rohkem õigust elutähtsate asjade üle otsustada.

Millised tunduvad meie suuremad probleemid pärast presidendi kõne kuulamist ja etenduse vaatamist Eesti Vabariigi 100. aastapäeva peol?
Kiputakse uhkustama, et me elame kõige paremal ajal üldse, inimesed teenivad kõige rohkem jne. Aga meie inimesed on kuidagi õnnetud. Olen ise rõõmus inimene ja mul on seda raske vaadata.
Et probleem on, näitab ka selline asi nagu õnneindeks, millega mõõdetakse ühiskonna seisundit.
PISA edetabelis ja ajakirjandusvabaduses oleme väga kõrgel kohal, aga õnneindeksi edetabelis on Eesti alles umbes 70. kohal. Edukultusega oleme suure vea teinud: käib pidev raharalli ja oleme kaotanud ühiskonnast mõnusa oleku. Kui inimesel on tore elada, võib ta ka väiksema raha eest elada.

Miks meie inimesed siis õnnetud on?
Õnneindeksi puhul arvestatakse näiteks tervena elatud eluiga. Meil on see viimastel aastatel vähenenud. Väga oluline faktor on see, kui palju inimese hääl ühiskonnas maksab. Kas käid üks kord nelja aasta jooksul valimas ja siis tajud, et ikka tuleb sama punt etteotsa. Saame Reformi või Keskerakonna, aga mitte midagi ei muutu – ühe tagumiku kaks kannikat...
Veel on oluline, kuidas inimesed tajuvad ühiskonna korruptiivsust – kas riigikokku saanud poliitik hakkab kohe varastama? Paljud lähevadki poliitikasse omakasu pärast ja see on masendav.

Mis teemad on Eestis täiesti rappa läinud, mille peaks täiesti teise suunda keerama?
Kindlasti Rail Baltic ja metsateema. Rail Balticu vastu me hääletasime. Me pole küll sisuliselt vastu, aga parem lahendus oleks olnud Tartu ja Valga kaudu. Mõistlikum oleks saada Tartust Tallinna tunniga olemasolevat raudteetrassi mööda. Selle asemel kaevatakse maa tagurpidi ja ehitatakse üks suur muldvall keset Eestit. Ja kõige kiirem rong hakkab sõitma sama kiiresti nagu ülemöödunud sajandi lõpus! Samas Jaapanis sõidab rong juba 600 km tunnis…
Mis kõige hullem: hakkame sinna väga palju oma raha sisse panema. Meile lubatakse, et 85% rahast tuleb Euroopa Liidust – seda EI TULE! Ja kui tuleb isegi 75%, peame väga kõvasti peale maksma.

Igal lollusel on põhjus. Miks valitsus nii teeb?
Ei tea. Üks asi, millest räägitakse, on see, et Põhja-Jäämeri sulab ja Aasia kaup hakkab liikuma selle kaudu, suured sadamad tulevad Põhja-Norra ja rongid hakkavad kas Soome või Rootsi kaudu alla sõitma... Väga suured huvid on mängus ja me oleme kahetsusväärselt nende väga suurte huvide kandjate väike mängukann.
Teine asi – mets. Mets on teinud meist rahva, on meie kultuuri ja sotsiaalse käitumise, ka majanduse osa. Kui kogu metsa maha võtad ja seda lastele ei jäta – see ei ole enam see Eesti.
Kui ka meie keel ära kaob, pole enam mõtet oma riiki pidada. Keel on ainuke, mis on meil meie enda oma, ja ainult meie saame seda hoida.

Samas tegelevad ülikoolid eestikeelse kõrghariduse hävitamisega.
Seda on jube kurb kuulda. President ütles oma kõnes ka: „Ärge unustage, et me peame seda kõike tegema eesti keeles.” Riik on vaja rahvale tagasi anda, see tähendab, et kogukonnad peavad saama palju rohkem otsustada. Praegu otsustab riik palju kohalike omavalitsuste asju ega anna kogukondadele üldse sõna.

Kagu-Eesti on Toompeast kõige kaugemal ja suur mure on, et riigi töökohad viiakse siit ära, kuigi sõnades lubatakse vastupidist.
Et elu maalt ära läheb, pole ainult üksikinimese probleem. See on ka julgeoleku küsimus. Meil oli Põlvas selline mõtterännak, millele panime pealkirjaks „Kas maaelu on ainult lollidele ja rikastele?”. Ma elan ka pool aega maal ja see on fakt, et maal on kallim elada. Autot on rohkem vaja, internetiühendus maksab rohkem, pood on kaugel ja meelelahutust on väga vähe...

Meelelahutuse vähesuse üle küll ei kaevata, eelkõige peetakse maal elamiseks hädavajalikuks teed, elektrit ja internetti.
Üks näide ise hakkama saavast Eestist on näiteks elektriühistud. Saksamaal hoiavad sellised ühistud elektri hinda endale tarbimiseks madalal ja teiselt poolt teenivad elektrit müües. Meil antakse taastuvenergiaettevõtted suurtele välismaistele pensionifondidele. Ise maksame kalli elektri eest, nuumame üht monopoli.

Millised Kagu-Eesti inimeste mured on siin käies kõrva jäänud?
Noh... (Hammustab mõtlikult sidruniviilu, millel sillerdab lusikatäis mett.)

Näiteks Kaja Kallast pani imestama, et meie omavalitsusjuhid soovivad kõige enam neljarealist Tartu–Tallinna maanteed.
Minu jaoks on jäänud kõlama mure, et kaitsealadel võetakse metsa maha. Kaitsekorralduseeskirju on muudetud, mille tõttu seda teha saab.

Seda on tehtud ju valitsuse otsusega. Kui saaksid valitsusse, kas muudaksid metsapoliitikat ja maapõuestrateegiat?
Metsapoliitikat kindlasti, maapõuestrateegia on enam-vähem, aga Rail Balticu tegemiseks antavaid kaevanduslubasid vaataksin kahekordse tähelepanuga. Nursipalus puutusin ka kokku seisukohaga, et meil on vaja laskmiskohta – võtame need puud maha.
Praegu on töösturite huvid keskkonnaministeeriumis ikka väga sügavalt sees. See ei ole õige ega jätkusuutlik. Elurikkuse hoidmine peaks olema üks meie suurimaid eesmärke. Selle hulgas on võru ja seto keele hoidmine. Mida rikkam elu, seda põnevam see on, ja kui tuleme jutuga õnneindeksi juurde tagasi, siis elurikkus tekitab õnnetunnet juurde.

Kui nüüd Kagu-Eesti inimene seda intervjuud loeb ja samamoodi arvab, siis järgmine mõte võib olla, et ta ei tunne ühtegi Kagu-Eesti vabaerakondlast, kelle poolt valimistel hääletada. Kas seda õnnestub enne valimisi parandada?
Üllar Vana ja Kati Kongo on aktiivsed, küll mitte tuntud näod veel. Monika Haukanõmm on samuti sündinud Võrumaal, Kaul Nurm on 25 aastat vedanud taluliitu... Siit tuleks tagasi regionaalpoliitika juurde. Maaelus on paar asja väga ohtliku tendentsiga: ülisuureks paisuvad põllumajandusettevõtted ja teiseks maade haaramine, nn landcrabbing. Ülisuured maa-alad koonduvad teatud ettevõtete kätte ja me ei teagi, kes nende ettevõtete taga on. Soomlased, rootslased, võib-olla venelased...
Et seda piirata, peaks olema pindalatoetustel lagi ees. Mis aga praegu juhtub: peremees kaob maalt ära, omanike ring on väga väike ja ülejäänud töötavad nende heaks.

Mis saab mõne aasta pärast, kui eurotoetusi tunduvalt kärbitakse?
Mulle see toetuste süsteem üldse ei meeldi, see on selline sotsialistlik lähenemine. Palju olulisem on, et meil oleks vabadus ja tingimused teha.

Valmisteni on aasta aega, mis teemadele Vabaerakond rõhku paneb?
Kuidas inimesed oleksid õnnelikumad ja tervemad, kuidas vähendada riigi tagant varastamist ja suurendada inimeste otsustusõigust. 3+ lapse poliitikaga tuleme välja, metsaraiumisele ja riigiaparaadi paisumisele piiri peale panemine...

Usud, et saad midagi muuta – Vabaerakonna toetus on praegu vaid seitse protsenti?
Reiting on meil all sellepärast, et me polnud erakonnana kohalikel valimistel, meie inimesed olid valimisliitudes. Paljud tuttavad ütlesid, et läksid valima ega leidnud nimekirjast Vabaerakonda. Ehkki rääkisime hommikust õhtuni, et soovitame toetada valimisliite. Ei jõudnud kohale... Nüüd oleme kännu taga kinni.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 01/03/2018 07:35:03

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia