Küsitlus

Milline haldusreformi tagajärg paneb enim vanduma?

Ilm täna
Võru
19°
Põlva
19°
Otepää
18°
Tartu
19°
Antsla
19°
Valga
19°
Räpina
19°
Tõrva
19°
Võru
13°
Põlva
13°
Otepää
12°
Tartu
14°
Antsla
13°
Valga
13°
Räpina
13°
Tõrva
13°
Võru
13°
Põlva
13°
Otepää
12°
Tartu
13°
Antsla
13°
Valga
13°
Räpina
13°
Tõrva
12°

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
KasparOskar Kramp ja Kristin Müürsepp. Fotod: erakogu, Krõõt Tarkmeel

Tänavu asusid ETV ja Klassikaraadio reedeõhtuses otsesaates „Klassikatähed 2018” võistlustulle ka kaks Võru noort pillimängijat – Kristin Müürsepp (22) ja Kaspar-Oskar Kramp (18), kes nüüd küll enam edasi ei võistle, aga jõudsid näidata oma suurepäraseid pillimänguoskusi. Uurisin noortelt, kuidas nad helikunsti armastuseni jõudsid ning milline on elu noore muusikuna.

Kaspar-Oskar Kramp on Võrust pärit tromboonimängija, kes õpib Tallinna muusikakeskkoolis. Tema muusikutee algas juba kolmeaastaselt lasteaias, kus muusikaõpetaja Jane Reiljan poisi musikaalsust märkas ja ta laulma pani.

Kuidas sa jõudsid Võru muusikakooli ja mängima trombooni?

Muusikakooli sattusin tänu emale, kes oli siis seal muusikaõpetaja. Enne läks sinna muidugi minu õde. Tema mängis viiulit ja kui mina esimesse klassi läksin, siis oli ju mulle ka mingit pilli vaja.

Mina teadsin kohe, et tahan trombooni mängida. Seda võimalust mulle aga alguses ei antud, sest mu käsi oli tol ajal lihtsalt liiga lühike. Siis pandi mind trompetit mängima, mida ma tegin neli ja pool aastat. See mul aga väga hästi välja ei tulnud. Kui aga minu õpetajaks sai Jaan Randvere, siis sain trombooniga alustada.

Ütlesid saates, et väiksena võlus trombooni juures see, et sellega saab palju vehkida. Mis on nüüd see trombooni eripära, miks sulle just see pill meeldib?

Ma arvan, et olen selle pilliga lihtsalt kuidagi ühte kasvanud. Eks kõigi pillidega on võimalik teha huvitavaid trikke ja kõlavärve. Mulle hakkas lihtsalt väiksena tromboon oma erilisuse tõttu meeldima ja meeldib endiselt väga.

Oled vahel mõelnud, et vahetaks nüüd trombooni mõne muu pilli vastu?

Kui ma umbes 10. klassis orkestriga üht Beethoveni sümfooniat mängisin, siis ma istusin seal puldi taga ja lugesin neid pause. Tromboonile eriti klassitsismi ajal väga palju ei kirjutatud, ta oli pigem n-ö ühe kõla värv. Ja siis ma vaatasin küll, kuidas metsasarved kõrval kogu aeg mängisid, neil oli väga põnev partii. Siis tekkis korraks mõte, et tahaks ise ka metsasarve mängida.
Aga see mõte oli pigem huumoriga, ega ma tegelikult trombooni naljalt käest ikka ei anna.

Kui palju sa pillimängu harjutad?

Ilma pillimänguta päevi enamasti mööda ei lähe. Täna olen näiteks kuus tundi juba mänginud ja lähen veel pärast uuesti mängima (vestlesime Kaspariga kell 20.30 õhtul). Nagu igas töös, tuleb ka pillimängus teha pause ja puhata, muidu pole tööst kasu.
Klassikatähtede saates osaledes oli harjutamist muidugi veel rohkem, sest igal reedel oli ju üks lugu vaja esitada nii, et oleks ikka esitatud. Nii nagu eelmise saate puhul, kui pidin ühe nädalaga terve loo selgeks õppima, pole ma kunagi ühelegi esinemisele läinud.

Kuidas sa klassikatähtede saatesse sattusid?

See juhtus täiesti „lambist”. Mulle tuli kooli peal kontserdikorraldaja vastu ja küsis, kas ma olen mõelnud, et võiks osaleda. Ma ütlesin, et eks ma mõelnud ikka olen, aga ega ma arvanud et ma päriselt ka lähen. Aga siis ma saatsin ikkagi oma info ja väikse klipikese neile ning nad kutsusid mind eelvooru, ja seal öeldi, et noh, tule siis. See ei olnud minu jaoks siis üldse number üks, aga kui saade algas, siis see muutus number üheks.

Mis oli klassikatähtede saates kõige suurem väljakutse?

Ilmselt esimene saade, kuna vahetult enne seda istusin ma kaks päeva kodus haigena. Mul oli suur nohu ja puhkpillimäng on ju seotud kõigi nende kanalitega, kuhu nohu korral tekib põletik. Puhumine tekitab siis mingisuguse surve sinna, kõik hakkab kumisema ja siis hakkavad igasugused liblikad silme ees lendama ja higi voolama. See oli päris hull, muidugi ei aidanud ka see, et mul oli päris „kirves” lugu võetud. Tervena on pilli mängida ikka kõvasti lihtsam.

Vaatasid sa oma esinemisi pärast järele ka?

Jah, vaatasin isegi mitu korda. See oli väga hea viis analüüsimiseks ja oma esinemiste pealt õppimiseks. Õnneks panid nad mulle enne kaamera ette minekut alati puudrit ka näkku ja siis tundsin, et nägin isegi täitsa okei välja.

Saates oli veel üks võrukas. Olid sa Kristiniga varem ka tuttav?

Eks ma teda nägupidi teadsin küll, aga ma ei tea, kas tema mind teadis. Tema läks just siis Eestist ära, kui mina tõsisemalt pillimänguga tegelema hakkasin. Kui Kristin käis Võrus esinemas, siis ma ikka vaatasin suu ammuli.

Mis on sinu n-ö kümne aasta plaan?

Loodetavasti on selleks ajaks vähemalt õpingud läbi ja mingi töökoht võiks olemas olla, loodetavasti Eestis.
Enne sooviks aga minna Hannoveri, kuhu mind üks trombooniprofessor kutsus enda juurde õppima. Praegu ma tegelengi sinna taotluse esitamisega, seal on juunis katsed. Aga kuna ma saksa keelt sõnakestki ei räägi ja seal on konkurents väga suur, eriti trombooniklassi, tuleb kõvasti pingutada, et sinna saada.


Kristin Müürsepp on flötist, kes õpib praegu Leipzigi muusikakõrgkoolis Saksamaal. Tema muusikutee algas esimeses klassis, kui ta Võru muusikakoolis Heino Vildo käe all pisikese flöödiga tutvumist alustas.

Kust tuli ajend minna muusikakooli pilli õppima?

Ma sattusin muusikakooli selle tõttu, et minu lasteaiasõbranna tahtis väga minna, aga üksi ei julgenud. Siis meie emad otsustasidki, et panevad meid koos kooli algusega ka Võru muusikakooli. Sõbranna lõpetas umbes pooleteise aasta pealt pillimängu ära, aga minule hakkas nii meeldima, et otsustasin seda edasi õppida.

Kuidas sinul flöödimängu armastus nii suureks kasvas?

Ma arvan, et see armastus tekkis, kuna ma olin täiesti fanaatiline noodist lugeja. Ma printisin endale umbes veerandi kogu flöödirepertuaarist välja ja klõbistasin neid lugusid kodus. Nende lugudega ma tundi kunagi ei läinud, mulle meeldis lihtsalt enda jaoks kuulata, mida maailmas tehakse, ja proovida neid lugusid ise mängida.
Väiksena oli õpetajalt ka tohutult põnev uusi noote saada, ma ju ei teadnud siis veel repertuaari ja iga lugu oli täiesti uus. Alati, kui sain uue noodi, jooksin kiiresti koju, et saaksin kohe järel proovida ja kuulda, kuidas see lugu kõlab. Iga teos oli justkui uus avastus.

Kas pillimängust üleküllastust ei teki, kui päevas kaheksa tundi mängida?

Praegu tunnen ma just seda, et järjest paremini hakkab välja tulema ja areng on väga kiire. Mida rohkem ma pilli mängin, seda rohkem on ka tahet mängida. Aga seda vähem peab keha koormusele vastu, füüsilised piirid tulevad lihtsalt ette.
Flöödimäng on väga ebamugavas asendis. Kui näiteks klarnet ja oboe on otse ees, siis flöödi puhul on pea ühele poole kallutatud ja üks õlg on teisest eespool.

Kuidas sa selle tasakaalu leiad, et tervis vastu peaks?

Pean endale tihti äratuse panema, mis tuletaks meelde, et tee nüüd paus ja puhka. Kehal puhata lasta ja vajalikke harjutusi teha on tohutult oluline, et me suudaksime ka pensionieani mängida. See on tõesti tippsport, aga meil pole massaažitiimi või füsioterapeuti, see kõik tuleb endal otsida. Aga eks on ikka igasuguseid kursuseid ja ka kohustuslikke loenguid, sest tervis on tõesti tõsine asi. See protsent professionaalsete muusikute seas, kellel on mingi terviseprobleem, on sajalähedane.
Kui vähegi aega on, püüan ikka käia ujumas ja jooksmas, füüsiline aktiivsus on pillimängu kõrval hädavajalik.

Millist muusikat sa vabal ajal kuulad?

Kui oled päev otsa muusika keskel, siis õhtul tahad pigem vaikust ja rahu. Aga vahepeal, kui olen nädalast väsinud ja nädalavahetus on ainus kord, kui saan rahulikult harjutada, siis ma tõesti panen mõne Queeni live-kontserdi käima, et energialaks kätte saada. Kui see suure staadioni ja sadade tuhandete inimestega kontsert vaadatud, on hea minna harjutusklassi Mozartit mängima.

Kuidas tuli otsus minna klassikatähtede saatesse?

Ma alguses väga kahtlesin, kuna Eestis suhtutakse muusikute ringkonnas sellesse saatesse väga ettevaatlikult, et mis see ikka muud on kui lihtsalt mingi show. Aga õpetaja ütles, et vaata seda kui võimalust ka Eestis pildile pääseda, ja soovitas kandideerida.
Kuigi minu tulevane töökoht ei pruugi üldse Eestis olla, on ikkagi oluline, et professionaalsel tasemel ka Eestiga mingi side oleks. See saade tundus selleks hea kiirendi. Ikka on ju tähtsi inimestele meelde jääda, et keegi kontserdile kuulama ka ikka tuleks.

Nüüd, kui sa enam saates ei osale, kas jälgid seda edasi?

Ikka jälgin. Hoian pöialt, tunnen kaasa ja närveerin koos nendega.

Kes on see, kellele pöialt hoiad?

Ingely Laiv, kes mängib oboed. Ta mängib tõesti vapustavalt hästi.

Kus sa kümne aasta pärast olla tahaksid?

Ma tahaksin kindlasti orkestrikohta mõnes professionaalses sümfooniaorkestris. Aga kus see olema saab, seda on raske öelda, sest ma ise seda valida ei saa. See on nii, et kus konkurss toimub, sinna saadetakse umbes 300 avaldust, kohale kutsutakse 80 muusikut ja siis valitakse, kes saab koha.
Seejärel on veel hunnik küsimusi, näiteks kas muusik peab prooviaasta vastu ja kuidas tal kolleegidega klapib. Orkestrikoha saamine on muusikule väga suur õnn.

 

Autor: Ode Maria Punamäe
Viimati muudetud: 15/03/2018 11:05:58

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia