Märtsiküüditamine oli detailideni läbi mõeldud

Dotsent Aigi Rahi-Tamme sõnul oli Baltimaadest väljasaadetutel tugev usk koju jõudmisse. Foto: Mari-Anne Leht

Kuidas oli 69 aasta tagune märtsiküüditamine Moskvas kavandatud ja kuidas see kohapeal ellu viidi. Neid ja teisi väljasaatmisega seonduvaid lugusid tutvustas kagunurga mementolastele Tartu Ülikooli dotsent Aigi Rahi-Tamm kuu algul Põlvas.

„Liiduvabariikide parteiliidrid kutsuti 1949. aasta 18. jaanuariks Moskvasse, kus neile tutvustati küüditamise operatsiooni „Priboi”, kaasates sellega ka nemad ülesande täideviimisse”,” ütles Aigi Rahi-Tamm, Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogiainstituudi arhiivinduse osakonna juhataja.
Väljasaatmisele kuulusid kulakute, bandiitide, tapetud bandiitide ja teiste režiimi arvates neile kahjulike perede liikmed, keda ei tohtinud Moskva meelest nõukogude süsteemis olla. Plaani kohaselt tuli Eestist Siberisse saata 7500 peret.
Toimikud väljasaadetavate kohta tuli paari kuuga kokku panna. Inimesi ei reastatud „süü” alusel, tähtsam oli arvu täissaamine. Väljasaadetute sekka sattus isegi isamaasõjas võidelnuid.
Andmeid otsiti kartoteekidest ja toimikutest, kulakute kohta täitevkomiteest, läände põgenenute kohta piirivalvest jne.
Eestist saadeti välja ligi 22 000, Lätimaalt aga ligi 42 000 inimest, kokku plaaniti „Priboiga” Balti vabariikidest ära saata 95 000 inimest.
Moskva oli detailselt kavandanud, millised asutused ja kui palju inimesi peab operatsiooniga „Priboi” tegelema.
Baltimaadest ja mujalt väljasaadetutega tegelesid eri etappides viis ministeeriumi: operatsiooni valmistas ette julgeolekuministeerium, konvoeerimine, ešelonide valve ja küüditatute järelevalve Siberis oli siseministeeriumi, finantsiline pool rahandusministeeriumi, toitlustus majandus- ning arstiabi tervishoiuministeeriumi õlul.
Esmane operatiivstaap asus Moskvas, hiljem moodustati staap Riiga ja teiste vabariikide pealinna, operatsiooni käivitamise eel ka maakondade keskusse.
Küüditatute kokkutoomise kohad olid kindlaks määratud, need asusid enamasti umbteel, kuhu oli koondatud spetsiaalsed kinnipeetutele ette nähtud vagunid, mida inimesed hakkasid loomavaguniteks kutsuma.
Operatsioon algas tegevusplaani kohaselt Eesti linnades 25. märtsi ööl kell 4, maakohtades kaks tundi hiljem.

Ühele operatiivgrupile neli kodu

„Eestisse saadeti märtsis operatsiooni läbiviimist toetama ligi 6000 sõjaväelast, kellele teatati, et lähevad kevadõppustele, kuid sündmuste käigus selgus, et nad on Baltikumi saadetud küüditamise läbiviijateks,” märkis Rahi- Tamm ja täpsustas, et küüditamisel osales kokku 20 250 inimest ehk umbes samas suurusjärgus kui oli väljasaadetavaid.
Alguses plaaniti Eestis 1875 neljaliikmelisest operatiivgruppi moodustada, kuid peagi selgus, et neist napib ning gruppide arvu suurendati pidevalt.
Ühele operatiivgrupile oli keskmiselt ette nähtud nelja pere kodust välja viimine. Kuidas küüditamine igas konkreetses perekonnas aset leidis, sõltus paljuski operatiivgrupi juhist ja tema suhtumisest väljasaadetavatesse. Juhist sõltus, kui palju said inimesed asjade kaasapakkimiseks aega.
Teisalt tuleb arvestada operatiivgrupi liikmete omavahelise läbisaamisega ehk kas ja kui palju julgeti väljasaadetavaid aidata, sest nad pidid üksteise tegutsemist kontrollima.
Rahi-Tamme sõnul on teada juhtumid, kus mõneltki reelt lükatud laps maha, et teada väljasaatmisest päästa.
„Küüditatud ei ole sõdurite halvast suhtumisest rääkinud, peamiselt mäletatakse kohalikke aktiviste,” märkis dotsent ja lisas, et kui inimesed kodust välja aeti, jäid partei- ja nõukogude aktivistid nende vara üles kirjutama.
Operatsiooni viimasel päeval, mis näiteks Võrus oli 29. märts, toimus linnas passide lauskontroll põgenema pääsenute tabamiseks.
Võrust sõitis esimene, 52 vaguniga ešelon 1168 väljasaadetuga Siberi poole 26. märtsi õhtul. Teine ešelon läks Võrust teele kaks päeva hiljem ja selles oli inimesi vähem.
„Verioralt 940 inimesega väljunud ešeloni komplekteeriti nii Põlva kui ka Jõgeva maakonnast, kusjuures halbade teeolude tõttu hilinesid autod inimestega kogunemiskohta,” rääkis Rahi-Tamm.

Pidev hirmu all

Korralduse alusel tuli igast vagunist väljasaadetute seast värvata kaks informaatorit, kes pidid edastama teavet inimeste meeleolu ja selle kohta, kas ja kes otsib konvoiga kontakti, sest kardeti põgenemisi.
Küüditajatele tundusid kõige kahtlasemad üksikud inimesed, süütumad olid lastega naised.
Moskva oli varem Siberi regioonidelt küsinud, kas ja kui palju nad tööjõudu tahavad, sest mitte kõik paigad ei olnud aprillis inimeste vastuvõtmiseks valmis.
„Osa Siberi piirkondi oli väga huvitatud, et sinna saadetaks tööjõudu ka pärast massküüditamist, sest naised ja lapsed olid nende meelest vale tööjõud, eriti agarad olid selles osas Novosibirski ja Omski oblast,” meenutas ta.
Kõikide väljasaadetute meeleolu, kirjavahetust ja suhtlemist jälgiti ning kohalikud komandandid pidid nende kohta raporteid kirjutama.
Väljasaadetud, keda Siberist vabanemise järel ei lubatud oma kodukohta või üldse Eestisse tagasi, otsisid peavarju mujalt: enamik Lätist või Pihkva oblastiga piirnevates rajoonides, osa sõitis tagasi Siberisse.
Rahi-Tamme sõnul ei ole teada, kui palju küüditatutest ei naasnud kunagi kodumaale, ega sedagi, kui palju sõitis naasmise järel tagasi Siberisse.
Eestis räägitakse peamiselt kahest suurküüditamisest, kuid nende kõrval oli veel mitmeid küüditamisoperatsioone. 1945. aasta augustis saadeti Eestist välja siia jäänud saksa rahvusest inimesed, sõja ja märtsiküüditamise vahel saadeti välja sajad nn kodumaa reeturite pered.
1950. aastal küüditati Pihkva oblastiga liidetud endiselt Petserimaalt ja Narva tagustelt aladelt, kust viidi rahvustunnuse alusel ära eestlaste ja lätlaste pered.
Küüditamised Nõukogude Liidus algasid juba 1920. aastatel, enam teatakse 1930ndate „puhastustest” Leningradi oblastis, mille käigus arreteeriti ja hukati tuhandeid seal elanud eestlasi.
„Nõukogude võimurite läbimõeldud taktikaks oli elanike kollektiivse kahtluse all hoidmine, inimestes pinge ja hirmu tekitamine ning nende üksteisele vastandamine,” märkis dotsent Rahi-Tamm.
Ürituse korraldanud Memento Võrumaa ühenduse Põlvamaa osakonna juht Roman Parmas, kes on sündinud Irkutski oblastis, ütles, et enamik tänapäeva mementolastest olid siis lapsed või sündisid Siberis.
„Kui me ise teame, kuidas meie vanematega toimiti, mõistame paremini juhtunut ja oskame seda ka järeltulevale põlvele edasi anda,” sõnas Parmas.
Üritusel osales ligi 80 mementolast Põlva-, Võru- ja Tartumaalt.
Pühapäeval meenutavad kagunurga mementolased raudteejaamade juures, kust hakkasid 69 aastat tagasi loomavagunid inimestega ida poole liikuma, kurba päeva pärgade asetamisega.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 22/03/2018 09:34:16