Põlva on sünnitamiseks parim paik

Ulla Preeden perega. Foto: Gitta Veber

Olles pärit Põlvamaalt ja töötanud aastaid Põlva maavalitsuses, on tõenäoliselt loomulik, et avaldan tunnustust Põlva haigla sünnitusosakonnale ja samuti oma toetust selle kaitseks. Teisalt olen ma väga teadlik sellest, mis toimub Eesti tervishoius. Paraku seda enam tekitas see uudis kõige lihtsamalt öeldes sügavat nördimust. Võitlus erinevate teenuste säilimise eest meie maakonnakeskustes väljaspool Harju- ja Tartumaad ning veel mõningaid natuke suuremaid maakondi on justkui rutiiniks kujunemas. Kas see peab tõesti nii olema?
Mul on kahju, et me oma väikses armsas riigis, kus peaaegu iga päev räägitakse meie rahva kestlikkusest ja liiga vähestest sündidest, saadame oma maapiirkonna inimestele sõnumi: te pole piisavalt olulised, tõmbame koomale ja sõitke Tartu.
Põlva haigla võrgustumine eelmise aasta lõpul Tartu ülikooli kliinikumiga pigem sütitas positiivselt mõtlema. Ma nägin selles võimalust, nii ressursi kui kompetentsi jagamise osas, sest juba varem oli Põlva haiglas väga palju neid, kes töötasid nii Põlvas kui Tartus. Niisamuti nende inimeste seas, kes tegutsevad sünnitusosakonnas.
Seda enam tundub arusaamatu, miks isegi ei otsitud võimalusi jätkamiseks, vaid esimesel survel haigekassalt otsustati sulgemise kasuks. Veelgi enam tekitavad aga nördimust põhjendused, kus väga lihtsustatult öeldakse, et „sünnitaja jaoks ei muutu suurt midagi“ (M. Einasto, PM, 15.03.18).
MUUTUB KÜLL ja muutub palju.
Miks mina ja minu elukaaslane nüüd juba natuke rohkem kui aasta tagasi otsustasime, et läheme oma esiklast sünnitama Põlva?
Enamik minu praeguseid kolleege töötab Tartus ja nad on väga head. Minu sünnitust jälginud naistearst oli Tartust ja seetõttu oli ka minu ämmaemand Tartust. Seda lihtsalt seetõttu, et juba ülikooliajal olin ma sellise valiku teinud.
Ometigi, juba raseduse esimesest kuust alates olin ma veendunud, et kui minu tervis on korras ja minu lapse oma ka, siis me läheme sünnitama Põlva sünnitusosakonda. Ma olin kindel, et Põlva on selleks parim paik. Seal on rahulikum ja pole tunnet nagu konveieril (täpselt nii kirjeldasid sünnitusi mitmed minu suurlinnades sünnitanud sõbrad). Meil elukaaslasega oli suur lootus saada peretuba ja täpselt nii ka läks. Veelgi enam, meil lubati seal olla päevake kauem, sest mina vajasin seda uue olukorraga kohanemiseks.
Ma olin samuti veendunud, et me saame normaalse sünnituse korral väga kvaliteetse ja professionaalse teenuse. Ma polnud ennast broneerinud teadlikult ühegi ämmaemanda juurde, sest mul on usku, et meie tervishoiukõrgkoolides koolitame häid ämmaemandaid.
Põlva kasuks rääkis ka see teadmine, et kui tulla liiga vara, saadetakse linnas sind koju tagasi. Meie perel on teine elamine Tartus ja meile poleks see suur probleem, aga kuidas saab olema kõikide teiste, käesoleva otsuse kohaselt alates oktoobrist Põlvamaalt sünnitama minevate naistega. Kui siin on räägitud, et Tartus kaalutakse ehk haiglasse sisse jätmise võimalust, siis mida teeb mees? Kas lapse isa saadetakse koju, autosse või kõrtsi?
Ja see, et esimest korda emaks saav naine läheb natuke liiga vara. Ma arvan, et see polegi nii harv. Meie läksime ka, aga meile pakuti Põlvas kohe võimalust jääda haiglasse. Meie otsustasime aga minna veel natukeseks jalutama ja me sõitsime kõige maagilisemasse kohta Põlvamaal – Taevaskotta. Ei oskagi ette kujutada paremat paika oma keha ja vaimu eelhäälestamiseks. Sealt edasi on sünnitus ise juba isiklike mälestuste jada, mis värvikas ja emotsiooniderohke.
Mulle on öeldud, et see rahu ja personaalne lähenemine on liigne luksus. Mina sellega ei nõustu, sest iga uus ilmakodanik, iga laps on tema perele kõige suurem ime ja kõige väärtuslikum niisamuti. Miks me tahame hetkel võtta ära umbes 250 perelt selle võimaluse – tunda, et neid hinnatakse ja et neil endil on vabadus teha just neile endile sobivaim valik. Me võiksime päriselt rohkem kuulata meie inimesi!
Lõpetuseks tahan ma kõige enam oma looga tänada ja kiita meie ämmaemandat Svetlana Nilbet ja loomulikult kogu ülejäänud Põlva haigla personali. Me oleme elukaaslasega superõnnelikud – nüüd siis ühe aasta ja natuke rohkem kui ühe kuu vanuse pisipoja Gregori vanemad.

 

Autor: Ulla Preeden, Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor, endine Põlva maavanem
Viimati muudetud: 05/04/2018 08:51:58