Lõuna-Eesti Teatri logo

Võru kultuurimaja Kannel ees seisab mälestustahvel 70 aastat tagasi tegutsenud kutselisele Lõuna-Eesti Teatrile, mille napp eluiga jäi keerulisse aega. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogu T78 aitab sellele perioodile pisut valgust heita ja sisaldab nii arhiivimaterjale kui ka fotosid Lõuna-Eesti Teatri kohta.

Neljakümnendatel ei tegutsenud kutselised teatrid mitte ainult Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Viljandis, vaid ka väiksemates Eesti linnades nagu Võru ja Valga. Lõuna-Eesti Teater loodi 1948. aastal, seega ideoloogiliselt ja majanduslikult keerulisel ajal – oli alanud sõjajärgse stalinismi kõrgaeg. Algas range kokkuhoiukampaania ja võeti vastu üleliiduline teatrite „isemajandamisele“ üleviimise otsus. Demagoogiliselt rõhutati, et riiklikku dotatsiooni võetakse enesestmõistetavana ning seetõttu ei olegi teatrid huvitatud külastajate arvu kasvatamisest. Teatrite külastatavus oli kriitiliselt väike. Ühelt poolt oli teater ideoloogiliselt tähtsas positsioonis, kuid teiselt poolt oli suund võetud teatrivõrgu koomale tõmbamisele.
Nii liideti 1948. aasta aprillis Säde teatri näitlejaskond Võru Kandlega ja moodustati uus Lõuna-Eesti Teater, mille alaline baas jäi esialgu Valka.
28. septembril 1948 põles Valgas teatrimaja ning teater sattus senisest suurematesse majanduslikesse raskustesse. Järgmisel aastal tehti otsus viia teater üle Võrru. Seejuures formeeriti uus trupp, mille tuumikuks sai Eesti NSV Riikliku Teatriinstituudi esimene lend. (Teatriinstituut andis eesti teatrile kolm lendu koolitatud näitlejaid, kelle hulgast lisandus ka hiljem näitlejaid Lõuna-Eesti Teatri kollektiivi). Endised näitlejad, välja arvatud Ott Raudheiding ja Ants Pahla, vabastati teenistusest.
Teatriinstituudi lõpetajad, kes Võrru uut teatrit rajama tulid, olid Jüri Järvet, Gunnar Kilgas, Ellen Alaküla, Heikki Haravee, Lembit Anton, Valdur Himbeck, Ellen Kaarma, Paul Kannuluik, Heino Kulvere, Priit Ratas, Johannes Rebane, Maret Simmo, Inge Urmi ja Maimu Pohlak (Valter). Eesti Riikliku Teatriinstituudi lõpetajate diplomilavastusest „Kauka jumal“ sai Lõuna-Eesti Teatri värske trupi esimene lavastus.
Kuigi noored võtsid väljakutse vastu, puudusid nii elu- kui loometingimused. Näitleja Johannes Rebane on meenutanud: „Peatusime vana bussiga Kandle maja ees, kus oli välja pandud ainult loosung „Tere tulemast!“. Läksime sisse, seal oli ainult direktori kabinet puhtaks tehtud. Võtsime kätte, tegime kaks ruumi puhtaks ja panime oma magamisasemed maha. Ja niimoodi hakkas meie elu Võrus peale.“
Uue trupi loomine ei tähendanud aga vanade võlgade likvideerimist ja hoolimata püüdlusest teenida raha, läks enamik kassast võlgade katteks. Teatrimaja oli lagunenud, puudusid elementaarsed elutingimused, nagu näiteks korralik elektrivalgustus või pesemisvõimalused. Talvel tuli küttepuude puudusel teha proove üleriietes. Algul elati kahes toas, mis asusid teatrimaja peal – meenäitlejad ühes ja naised teises. Hiljem paigutati näitlejad elama poolvalmis, soojustamata majja Liiva tänaval. Näitlejad meenutavad sedagi, kuidas niiskuse ja külma tõttu olid juuksed hommikuks padja külge külmunud.
1950. aasta seinalehel „Näitlejate kodu“ kirjeldatakse irooniliselt elamistingimusi: „Keegi selle maja ehitajatest kannab juba poolteist aastat taskus selle ilusa maja tormihaake, õhuakende hingi, riivikesi ja pidemeid. Aga veelgi hullem lugu on uste ja akendega, sest nende kaudu on tuulel nii vaba tee, et mu teki äär voodil on narmendama löönud. Ma ei hakka salgama, et meil ka omad mugavused on olemas. Näiteks keldris võid suplemas käia – vett on külluses. Aga meie näitlejad oleme pirtsakas rahvas, ei lepi selle veega, mis keldris, vaid käime vallutamas umbes poole kilomeetri raadiuses kaevusid Võru linna peal. Ei noh, veevärk on olemas, kuid siin on üks probleem, mida Võru Linna Elamutevalitsus lahendada ei oska, kuigi seda on käinud lahendamas juba 11 komisjoni. Kuidagi ei leia aga seda ainukest meest, kes leiaks üles „knihvi“ – kuidas vesi jooksma hakkaks.“
Väljasõiduetendustele tuli sõita lahtise autoga, kus olid peal nii näitlejad, kostüümid kui ka kõik muu etenduseks vajalik, ning sõit toimus sõltumata ilmast. Väljasõiduetendused, mida tuli anda regulaarselt, pikendasid tööpäeva ning tähendasid kütmata ja kehvade tingimustega rahvamajasid.
Lõuna-Eesti Teatri uue kaadri tegevust pidurdas lisaks kehvadele olmetingimustele ka see, et pidevalt vahetusid nii näitlejad kui ka lavastajad. Peab ütlema, et kogu teatri tegevuse ajal puudus püsiv ja kindlakäeline peanäitejuht. Esimesi katsetusi lavastajatena tegid teatris Jüri Järvet ja Gunnar Kilgas, kuid nemadki lahkusid teatrist esimesel võimalusel. Viimane on oma esimest lavastajatööd Lõuna-Eesti Teatris, Aadu Hindi „Kuhu lähed, seltsimees direktor?“ meenutanud oma kirjas Maimu Valterile järgmiselt: „Kuna tahtsin seal üsna palju tekstikärpeid teha, siis tuli sõita Tallinna Hindi jutule, esitada talle oma ettepanekuid ja saada temalt viisa. Tegin kärpeid pliiatsiga. Ta oli nendega lahkelt nõus ja kirjutas raamatu esilehele järgmised read: „Olen nõus sm. Gunnar Kilgase poolt tehtud kärbetega. A. Hint Nõmmel, 8. aprill 1950“ – milline totrus mõtlesin juba siis – võisin ju pärast seda pidulikku kinnitust kärpeid töö käigus juurde teha või lahti võtta nii palju kui hing ihaldab, mida ma muidugi tegingi. See oli mu esimene sellitöö lavastuse alal, kuid tegelikult rohkem õpipoisi töö. Esimese kogemuse muidugi andis.“
1950. aasta sügiseks töötas teatris täistööjõuga vaid kümme näitlejat varasema 18 asemel. Selline väike koosseis, eriti just meeste vähesus (neli), sai takistuseks ka repertuaari valikul. Ja piiratud oli repertuaarivalik niigi. Mitmed näidendid said etendamiskeelu ja eelistatud olid nõukogude näidendid, mis jätsid saalid tühjaks. Repertuaar muutus ideoloogiliseks kasvatusvahendiks. Teatrid seati raskesse olukorda, kus ei olnud võimalik muuta piletihinda (piletihind oli riiklikult fikseeritud) ega valida repertuaari. Ainus viis ellu jääda oli suurendada etenduste arvu. See omakorda mõjutas etenduste kvaliteeti.
Majanduslik ebastabiilsus ja ebainimlikud elamistingimused ruineerisid noori näitlejaid sedavõrd, et tõeks osutusid kunagised Kaarel Irdi sõnad, mis ta ütles teatriinstituudi noortele teel Võrru: „Lähete Võru sohu surema. Kes ellu jääb, sellest saab näitleja!“
1951. aastal tehti veel viimaseid pingutusi teatri elus hoidmiseks ning olukord näiski juba normaliseeruvat, kuid detsembris tuli otsus teatri reorganiseerimisest. Lõuna-Eesti Teatri varad kandusid üle loodavale Vabariiklikule Nukuteatrile. Sisuliselt teater muidugi likvideeriti. Erinevaid teatrite sulgemisi ja ümbertõstmisi oli sel perioodil veelgi. Kultuurimaja Kannel juurde asutati endise Lõuna-Eesti Teatri näitleja Rudolf Adelmanni juhtimisel näitering.

 

Autor: Annely Voitka, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi teatriosakonna kuraator
Viimati muudetud: 19/04/2018 08:55:07