Peri sotsiaalkeskus. Foto: Mari-Anne Leht

Põlvamaa puuetega inimeste koja tegemised ei piirdu ainult koja ruumides ja abivajajate kodudes toimuva tegevusega. Neli päeva nädalas sõidab väike osa maakonna psüühilise erivajadusega inimest tööle Peri sotsiaalkeskusse, mis asub endises koolimajas.

Kui LõunaLeht Põlvamaa puuetega inimeste koja tegevjuhi Kairit Numaga hommikul Perile jõudis, oli sotsiaalkeskus saginat täis: ühed töötasid tikkimisruumis masina ees, teised köögis, kolmandad koristasid maja, neljandad õue. Hommikukohv oli bussiga kohale sõitnutel juba joodud.
Ligi nelikümmend puudega inimest, keda riikliku termini järgi nimetatakse klientideks, käib Perile tööle neli päeva nädalas. Kell kaks sõidavad nad tagasi Põlvasse, kust igaüks läheb või sõidab oma koju. Iga päev on majas ligi 20 klienti, sest kõigile ei sobi iga päev Perile käimine.
Numa märkis, et erivajadustega inimesed töötavad Peril vastavalt oma võimetele. Kes töötegemisest väsib, võib kartmata juttu ajada, jalutada või omi mõtteid mõelda.
Koda ostab inimeste Põlvast Perile ja tagasisõiduks bussiteenust, mis ei ole odav. Et pisutki veokulu vähendada, ongi Peril neli tööpäeva.
Sirli käib Perile Kanepi vallast. Põlvasse ja koju sõidab ta liinibussiga. „Peril töötamisest on mulle suur tugi juba sellepärast, et saan kodust välja, ma ei kujuta enam ettegi, mida siin töötamiseta teeksin,” tunnistas Sirli. Ta lisas, et töö eest saadav rahagi on perele abiks. Sirli märkis, et saab majas kõigi töödega hakkama, kuid kõige enam meeldib köögis töötada, sest koduski meeldib talle toitu valmistada.
Sotsiaalkeskuse õppeköögis on lõunatoidu tegemine korraldatud nii, et ühel päeval neljast valmistavad lõunatoidu ainult erivajadustega inimesed, kolmel aga viimastest kaks koos juhendajaga. Mõnikord saab kiiresti kasutamist vajavaid toiduaineid toidupangast, mis on keskusega ühe katuse all.

Lindude pesakastidest põllede-seepideni

Et oli üks esimese päikeselisi päevi, oli enamik klientidest õues: koristati maja ümbrust, lõhuti puid ja kitkuti lillepeenralt umbrohtu. Kui rohi veidi pikemaks kasvab, niidavad maja meestest kliendid muru. Majas tööl käijatest on meeskliente vaid viiendik.
Üle tee asub kooliaed, kus ammusest ajast alles mõned lillepeenrad, vanad õunapuud ja marjapõõsad. Sügiseti tehakse siin oma tarbeks õuna- ja sõstramahla.
Majas on piisavalt võimalusi tegutsemiseks. Pesu saavad kõik soovijad, ka Andre küla elanikud, maja pesuruumis pesta vaid elektrikulu eest.
Siret askeldas tikkimismasina ees. „Masina paremal serval on pilt, mille käterätikule tikin,” selgitas ta.
Õmblustoas oli vaikus, kuid huvi korral valmivad siin põlled, riidest poekotid, jne.
Puutöötoas meisterdatakse osalise koormusega töötava tegevusjuhendaja Lembit Vaasi käe all pesakaste lindudele, tikutoosi hoidjaid, magneteid ja küünlajalgu. Ostjaid ootavad käsitööseebid ja klaastopsis küünlad.
Kangastelgede toas kootakse kaltsuvaipu, mille tarvis linast riba tuuakse Rakverest, ülejäänud materjal saadakse poodidest ja lõigatakse kohapeal ribadeks.
Sel päeval jagati toidupanga ruumides parajasti Euroopa toiduabi pakke, mille komplekteerimisel olid abiks ka sotsiaalkeskuse kliendid.
Kuidas Peril valminud asjad soovijate kätte jõuavad? Kairit Numa ütles, et klientide valmistatud esemeid müüakse laatadel ja ühte-teist on müügil ka i-punktis Taevaskojas. Kuid on ka neid, kes tellivad siinsetel kangastelgedel kootud põrandavaipu või toovad oma käterätikud siia, et lasta neile pilt servale tikkida.
Peril käivad tööl need psüühilise erivajadusega inimesed, keda on osalise koormusega tööle suunanud kas töötukassa või sotsiaalkindlustusamet.
Kõik siin töötavad kliendid saavad töötada 40−80 tundi kuus. Kes nii palju ei suuda, teenib lihtsalt vähem palka.
Suures toas rõõmustab kõiki nelja-aastane küülik Felix, kes laseb ennast sülle võtta ja silitada. Kliendid hoolitsevad nii tema kui ka kahe papagoi eest.

Tegevusjuhendajad peavad palju oskama

Peri sotsiaalkeskuses töötab täiskohaga kolm tegevusjuhendajat, kellest Heli Puustal oli puhkepäev. Raine Lahtvee on majas töötanud 17 aastat. Ta kinnitas, et juhendajad peavad tõesti palju teadma, sest muidu ei saakski nad sellises kohas töötada.
Abistamise ja nõustamise kõrval on neil ka piisavalt rõõmsaid hetki. „Kui sulle öeldakse, et sa oled ingel või küsitakse vahel, et kuidas eilne päev möödus, on ikka hea tunne,” tõi Lahtvee näiteid.
Ülle Kaljuvee on majas juhendajana tööl kuuendat aastat. Ka tema tunnistas, et puuetega inimeste siirus ja headus korvab enamasti kõik raskused, aga raskusi tuleb ju igal pool ette.
Kaljuvee sõnul on tähtis nii kuulamise kui ka keerulisemate olukordade rääkimisega lahendamise oskus. Kui on vaja, peab iga päev majas tööl käivaid inimesi ära kuulama, sest neil tekivad kergemini omavahelised arusaamatused kui teistel.
„Kui kuulen-näen, et kusagil hakkab arusaamatus tekkima, püüan seda jutuajamisega ennetada,” lausus Kaljuvee, kes keskuses töötamise ajal on läbinud palju koolitusi ning on nii uusi oskusi omandanud, nagu õmblemine ja tikkimine, ning täiendanud oma suhtlusoskust.

Vana koolimaja uus elu

Kui koda selle maja tollaselt Põlva vallalt 2004. aastal sai kasutada, oli see juba armetus seisus, sest katus jooksis läbi. Numa tunnustas tollast Põlva vallavalitsust, kes andis neile vana koolimaja tasuta rendile 30 aastaks.
Nüüd võib korras maja vaadates liialdamata öelda, et puuetega inimeste koda on kunagise koolimaja päästnud. Katus on vahetatud, ruumid soojustatud ja korda tehtud. „Kuus akent tuleb veel välja vahetada ja üks kaldtee ehitada,” nimetas Numa lähiaja tööd.
Maja renoveerimiseks on kirjutatud kolm projekti ja üks tuleb veel teha, sest suurem ettevõtmine, millest kõik unistavad, on majja maaküttesüsteemi paigaldamine. Siiani on maja elektriga köetud, kuid see on liiga kallis.
Ruumidesse sisustuse, töövahendite, nagu õmblusmasinad, ja puutöötuppa sisustuse ostmist on toetanud nii Põlva eelviimane maavanem Ulla Preeden kui ka riigikogulased Monika Haukanõmm ja Maire Aunaste.
Peril avati kool 1766. aastal ja suleti 2004. aasta augustis. Põlva puuetega inimeste koda alustas tegevust 1990ndate lõpus haigla keldri ruumides, kus neil oli praeguse kümne ruumi asemel vaid kaks.
Puuetega inimeste koja teine olulisem töövaldkond on kodudes abivajajate aitamine. „Meie tegevusjuhendajad käivad abivajajatega arsti juures, poes, pangas, aitavad makse maksta, toitu valmistada ja teisigi elulisi toiminguid teha,” loetles tegevjuht.
Kairit Numa alustas koja tegevjuhina 1997. aastal ning paar esimest aastat olid suuremad tööd aidata kaasa liikmesorganisatsioonide loomisele ja teha puuetega inimesed ühiskonnas nähtavaks ning luua nendele võrdsed võimalused ühiskonnas.
Põlvamaa puuetega inimeste koja juures tegutseb tosin seltsi, kus on kokku üle 700 liikme.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 10/05/2018 09:05:30