Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Mooste folk levitas ohtralt muusikapisikuid

Veskiteatris esinesid Aapo Ilves ja Marju Varblane ning neil oli poogen. Ilves valgustas rahvast teadmisega, mida tal pole. Ilvesel pole õrna aimugi. Foto: Ülle Sillamäe

Kõigepealt pani nädalavahetusel peetud Mooste folgipidu käima mõtte, et millal allakirjutanu viimati folkmuusika festivalil käis. Pika mõttetegevuse tulemusena meenus, et ühel korral festivali algusaastatel Põlvas. Täitsa häbilugu, kui veel tõdeda, et päris mitmel korral on laulukooriga festivalidel käidud, aga näe, siinsamas kodukohas pole kohal olnud.

Ettevaatus olla tarkuse ema, ju siis kartsin pisikuid. Neid jagati Moostes lahke käega, eriti folgipisikuid. Festivali tunnuslause oli sel aastal „Folk pand käümä“. Lavastaja Kristo Toots selgitas ka kujunduse ja moto tagamaid. Kunstnik Anne Prangel oli kogu folgikoja ja Veskiteatri kujundamisel lähtunud idu motiivist: idu võrsub ja kasvab taimeks, mille küljest saame vilju noppida. „Mida külvad, seda lõikad!“ avas Kristo tagamaid. „Võib ju külvata seemneid, head sõna, muusikat. Mida oled jaganud, seda saad lahkelt ja mitmekordselt tagasi,“ arutles lavastaja.
Programmijuht Kadri Laube rõõmustas, et folgi panid käima juba festivali esimesel päeval noored muusikud. Kui Svjata Vatra jõudis lavale, oli rahvas püsti. „Olen väga rahul. Ei ole üldse oluline, kui palju inimesi saalis on, oluline on see, et kohaletulnud saavad emotsiooni, mille pärast tasus kohale tulla.“
Ansamblite kokkukutsumine ei tekitanud programmijuhile mingit raskust. „Ainult mõnd kollektiivi tuli kutsuda ja mõnele bändile tuli isegi ära öelda. Need kollektiivid, kes on varasematel aastatel osalenud, tulevad hea meelega tagasi, sest siin tekib selline ühine hingamine ja koosmeel,” rääkis ta.
Vahest võistluskontserdile oli veidi keerulisem esinejaid saada, sest tase on juba üsna kõrge. „Võistluskontserdi esinejad on professionaalid, kellel on muusika mitte hobi, vaid elukutse. Seepärast peljatakse vahest võistlusmomenti ega julgeta tulla rinda pistma, kuid rõõmu teevad kõik esinejad. Sel aastal võtsid näiteks võistlusest osa Kulno Malva, Puuluup jt. Ma pigem julgustan muusikuid võistlemisest osa võtma,“ kutsus Kadri Laube muusikuid üles.
Koorijuht ja muusik Kalev Lindal tuli Elohelüle esimest korda. „Tulingi spetsiaalselt võistumängimist vaatama. Mulje on vahva. Kontsert tekitas huvitavaid mõtteid, eriti meeldis perebänd Pühapäevitajad. Väliskülaliste esinemised ja interpretatsioonid on ka põnevad.“
Võru Instituudi keelespetsialist Urmas Kalla selgitas selle aasta võistuloo „Lätsi küllä“ valikut. „Otsisin arhiivist ikka mitu lugu välja, siis tulime toimkonnaga kokku ja valisimegi välja. Sel aastal juhtus nii, et sattusin kogemata selle laulu juurde. Otsisin tegelikult teist Urvaste kihelkonna laulu. Aga just oligi põnev, et see viis pole laialt levinud. Kui tuli loo valimine, pakkusin välja „Lätsi küllä“ ja see laul meeldis kõigile. Laul on eriline ka selle poolest, et ei olnud enne kuulnud sellist varianti. Muidu olid mul ainult noodid, kuid leidsime ka helisalvestise aastast 1932, mille oli salvestanud Herbert Tampere Elisabet Teose esituses.”
„Regilauludel on väga mitmeid variante,“ tõdes Kalla. Kihelkonniti varieeruvad nii sõnad kui viis. Näiteks tõi Kalla tuntud laulurea „Ema viis hälli heinamaale“. „Meil on veidi teistmoodi: „Imä vei kiigo kesä pääle“. Ja viise on ka lõputult.” Viimasel ajal on võistuloo valikul olnud üks põhimõte, et sellist lugu ei ole enne kuulnud ja pole ka teada, et keegi oleks seda lugu juba töödelnud või ümber teinud.
„Põnevad on ka need laulud, mis pole korralikult ja vigadeta salvestatud. Esitajal on vahel sõnad meelest läinud või helistik pole õige, igasuguseid viperusi võib sisse tulla. Tänavusel võistulool on ka kaks lõppu. Seda laulu ongi kahte moodi lauldud, kuid pole teada, kas viis on sama. Puudub ülevaade, kui palju on lauldud õnneliku lõpuga varianti, kus noored jäävad kokku ja ema saadetakse minema,“ muigas Urmas Kalla. Ta tõi esile pereansambli Pühapäevitajad, kes kasutas oma esituses ära mõlemad lõpud.
Eesti Kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivi vanemteadur Taive Särg ütles, et rahvalaul säilib ideaalkujul rahvasuus ja antakse edasi ühelt inimeselt teisele. Ei ole mitte üks laul, mis edasi antakse, vaid pigem antakse edasi ettekujutust laulust. Iga laulik loob oma laulu ettekujutuse ja mälu järgi ning esitab oma versiooni, missugune see laul võiks olla.
Särg selgitas, et kui vaadata neid laule, mis on omal ajal kogutud eesti rahvaluule arhiivi ja mida ka praegu kogutakse virgalt edasi, siis need lood on alati üksteisest veidi erinevad. Kaks laulikut tavaliselt ei laula ühte laulu samamoodi.
„Kui me räägime ühest laulust, siis me räägime tegelikult suurest hulgast sarnastest lauludest ja niimoodi oli ka selle kohustusliku looga,” ütles Särg. Lugu on üles kirjutatud Urvaste kihelkonnast 1910. aastal, kui Eesti Üliõpilaste Seltsi korraldatud rahvaluule kogumise retkel käisid Mihkel Pehka ja Rudolf Tamm ning muu hulgas külastasid laulik Miili Aalupit. Umbes samasugune laul kirjutati üles ka Juuli Aalupilt. Urmas Kalla uuris välja, et Miili elas Urvaste vallas Tuudilinnas ja Juuli elas Otepää piiri peal. „Kogu rahvaluule rändab ringi ja elab oma elu. Võib-olla on see laul saabunud Urvastesse Kambja kihelkonnast, sest Miili Aalup on pärit Kambja kihelkonnast,” ütles ta.
Publiku lemmiku tiitli pälvisid Pärnu kunstide maja vokaalansambel Tähtihellad. Koos laulmist alustasid nad õpetaja Margrit Kitse juures paar aastat tagasi, kuid juba saavutanud suurt tunnustust ja tähtsaid preemiaid nii Eestis kui ka piiri taga. Peamiselt on nende auhinnakapis ikka grand prix’d. Wanda-Helene, Elise, Adele ja Riin selgitasid, et alguses oli ansambel veidi suurema koosseisuga, kuid nüüdseks on jäänud püsivalt neli liiget. Tähtihellaga lauldaksegi ainult pärimusmuusikat, kuid neiud astuvad üles ka solistidena. Siis lauldakse teistsuguseid laule.
Paar päeva tagasi jõudsid neiud Poolast koju kõrgeima auhinnaga. Tüdrukud naersid, et alguses ei saanud nad lauludest midagi aru, kuid nüüd enam ei pea laulu sisu tõlkima. „Meid on palju kiidetud, kuid me ei arva endast palju. Alati peab pingutama. Siia Moostesse tulime suure rõõmuga. Meile meeldib siin väga,” ütlesid Tähtihella neiud.
Kui vana rahvalaul on juba lauldud ja arhiivi pandud, siis kuidas peaks suhtuma vana regilaulu töötlustesse? Kõik vastasid kui ühest suust, et rahvalaulu töötlused on just toredad.
Kadri Laube: „Kas sa elad siiamaani suitsutares? Ei ela? Sama lugu on muusikaga. Muusika peab ühiskonna ja inimese mõtlemise ja vajadustega ühes käima. Me ei saa elada nagu sada või kakssada aastat tagasi. Muutunud on inimese mõtlemine ja helikeel on ka tänapäeval hoopis teine. Elu on teistmoodi. Pole midagi halba, kui teame ajalugu, kuid elame tänases päevas.”
Kalev Lindal: „Miks mitte võiks mängida Gershwini mingeid teemasid mandoliiniorkestril, kui on hea põhimuusika ja hea teema. Kõik oleneb tegijatest. Eesti rahvamuusika juur on küll nii sügaval, et pole vaja peljata, et hakatakse tegema diskovarianti. Seda lihtsalt pole võimalik ära rikkuda. Andekad muusikud võivad teha nii klassikalise muusika kui ka meditatsiooni võtmes. Mida mitmekesisem esitusstiil, seda huvitavam.“
Urmas Kalla: „Kui ei tea, mida töödelda, kui ei tea, kust leida allikmaterjali, on ju see ümbertehtu ümbertegemine. Keegi peab hoidma pärimust. Keegi peab ju ka kaevu puhastama, et sealt saaks puhast vett võtta.“
Taive Särg: „Kõigepealt teeme selgeks mõiste autentne rahvalaul. Mis see on? Me räägime autentsusest sel juhul, kui oleme pärimusest eemaldunud. Kui me laulame tänapäeval rahvalikke laule, siis on need autentsed. Meie ajas on just uuema aja esitus autentne, sest me pole vana murde ja muusika sees üles kasvanud. Meie tunneme teistsugust muusikat. See vana 1910. aastal üles kirjutatud laul on meile hoopis võõram kui tänapäeva bändide lood. Autentsus sõltub vaatepunktist. Ega selle vana lauluga ju midagi ei juhtu, ta jääb arhiivis alles.
Me ei hävita teda, kui oleme temast õppinud, teinud temast oma seade. Täiesti võimalik, et suulisest pärimusest on see laul „Lätsi küllä“ ammu kadunud. Ja kui keegi seda laulu ei võta isegi töötlemiseks välja, siis vahest ei märkagi keegi seda üldse kunagi. On vähemalt ilus võimalus laul välja tuua ja näidata seda teistsuguses ehtes. Kui sul on üks armas inimene, siis võid teda riietada nii ja teisiti, kuid ta jääb ikka sellekssamaks armsaks inimeseks. Ja see laul ei kao sealt arhiivist kuhugi. Talle võib ikka ja jälle uusi ümbriseid ja uusi ehteid jälle külge panna.”
Loodetavasti toimub juubelihõnguline Mooste Elohelü järgmisel aastal jälle. Muidugi, kui saadud pisik väga ägedaid vorme hakkab võtma, siis tuleb end ravida kas Viljandis või mujal rahvamuusika pidustustel.

 

Autor: Ülle Sillamäe
Viimati muudetud: 17/05/2018 09:21:31

Lisa kommentaar