Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

4500 inimest näitas, et Emajõgi on eestlasele tähtis

Contra keset Emajõe keti moodustamiseks kokku tulnud rahvast. Foto: Ülle Sillamäe

Tartu kesklinnas moodustati üle Emajõe sildade inimestest kett Tartu lähistele plaanitava tselluloositehase vastu, üle 4500 meeleavaldaja seas oli ka tuntud Kagu-Eesti inimesi.
Rahvast oli möödunud laupäevaks kokku tulnud mitte ainult Tartust, vaid ka mujalt Eestist. Isegi kui Emajõgi ei läbi kõiki maakondi ega elupaiku, on elukeskkond ja selle puhtus oluline väga paljudele eestlastele.
Kohale jõudes oli näha suuremat liikumist pärast Võidu silda: nii meeleavaldajaid kui ka uudishimulikke, kes olid lihtsalt ilusat ilma ja protestijaid kaema tulnud. Esialgu tunduski, et uudishimulikke on arvuliselt enam, sest jõe ääres oli vabu kohti piisavalt.
Aga kui Toomas Lunge heeroldina kutsus rahvast kätest kinni võtma ja südapäevaks jõe äärde rivistuma, oli tunda elavnemist. Ka muruplatsilt tõusti üles ja liiguti ketti. Mõned siiski jäidki pealtvaatajateks.
Võrumaalt oli tartlastele appi tulnud meelt avaldama kirja- ja spordimees Contra, kelle näopilt ilutseb nüüdsest ka Urvaste kama uue toote pakendi peal. Contral on nüüd kama, aga otseses, mitte ükskõiksuse mõttes!
Uurisin, kas mees tõepoolest usub, et see aktsioon aitab tehast vältida.
„Kett on vähemalt märk, et see teema on rahva jaoks oluline,” märkis Contra. „Kui ikka on tähtis asi, siis peab proovima kõike, mis vähegi võimalik. Üks näide: me vaatasime, et rahvast polegi väga Emajõe ääres, lõpuks ikka hakkas vaikselt tulema. Tuli välja, et kõik olid Atlantise juurde kogunenud, hakati vaikselt edasi hargnema. Jõudsime eelviimase sillani välja. Rahvast oli ka sildade peal. Suure vaevaga saime keti kokku. Kuid siis tuli järgmine teade, et lähme ikka järgmise sillani välja. Algul tundus see ilmvõimatu, sest teine jõe pool oli veel täiesti tühi. Ega hästi ei uskunud, et keti kokku saame. Rahvast aga muudkui tuli ja tuli ja lõpuks saime ilusti ikka üle viimase silla kah,“ muljetas Contra. „Pealtnäha paistab, et mitte midagi muuta ei saa, aga tegelikult mingi võimalus ikka on. Muidugi oleks tahtnud, et veel rohkem sildu oleks kaetud olnud, aga ega rahvast jälle vähe ka ei olnud.“
Tuli välja, et inimesed pelgasid kontserdist ilma jääda, kui nad kaugemale lähevad. Ja oli ka põhjust: Põlvast pärit rajumuusikabändi Winny Puhh sõnavõtt oli teatud mõttes kõnede kroon. Contra ütles kohe pärast ansambli lahkumist, et see kõne peaks olema esmaspäevaste ajalehtede esikaanel.
Mõned tsitaadid sellest: „Paneme haiglad kinni, teeme rohkem surnuaedu, rajame rohkem vanglaid! Betoneerime Emajõe ära ja teeme neljarealise kiirtee, mis viib meid otse õnnele! Emajõgi on müüt!“
Kõige lõpus kõlas veel soovitus: „Ärge kuulake neid, kes teile kõrgemalt poolt räägivad, mõelge ikka ise. Oma peaga!“
Contra mõtiskles: „Teisest küljest – ma mõtlen küll oma peaga. Aga nii kurssi ma ka ei jõua end viia, et võiks kõneisik olla selles küsimuses. Vahel loen ikka mõne artikli läbi ka. Selle tehase osas pole peale majandusliku külje ühtegi pooltargumenti.“
Lõppkokkuvõttes oleks ju tunduvalt soodsam ka oma laps maha müüa, mitte teda suureks kasvatada. Kui majanduslikult mõelda. Aga alati ei saa ainult majanduslikult mõelda.
Muljet avaldav oli poetess Kristiina Ehini kõnele järgnenud tegu. Betti Alveri luuletus „Korallid Emajões“ kirjeldas valusaid meenutusi raudsel sillal. Eelmise aasta Tartu linnakirjanik võttis kaelast hõbeketi ja viskas jõkke. Ilus tegu. Aga kas ikka aitab?
Contrale meenus, et käis näitusel „Soome 100“. Soomlastel oli iga aasta kohta välja toodud midagi iseloomulikku. 1930. aastaid kirjeldas suur tselluloositehase pilt. Pilt oli idülliline: kujutas majanduskasvu ja kuidas ikka tootmine käib, elu käib, kuidas on palju töökohti ... „Väga raske on öelda, kas selle pildi sinna üles panemine oli saadetud irooniaga või mitte, kuid kõlas väga irooniliselt,“ muheles Contra.
Võrumaa luuletajaga leidsime mõlemad, et üritus läks korda. Sai ketti haaratud mõni inimene, kellel polnud plaaniski protesteerima tulla. Kaasati suisa tee pealt nii jalutajaid kui ka rattureid.
Lõpetuseks arvas luuletaja: „Kui Tartu-keskne see üritus siis lõpuks oli, on iseküsimus. Muusikud, kes kontserti tulid andma, jõudsid küll igalt poolt kohale. Kuid ei tea, kui palju ei-saa-ei-taha-sind-jätta-Virumaa-efekti selles aktsioonis oli. Väga paljuski tuli muusikute kaudu sõnum kohale. On hea tunne, et midagi on jäetud endast Tartusse ja see tugev käepigistus on kaasas veel pikka aega.”

 

Autor: Ülle Sillamäe
Viimati muudetud: 24/05/2018 09:43:11

Lisa kommentaar