Võru kesklinna pargi naabruses Vabaduse tänaval praegu restaureeritavas majas saab pärast valmimist näha väärikat arhitektuuriharuldust – täiesti tervet mantelkorstnat, mis saab tulevase kohviku atraktiivseks osaks.

Vabaduse tn 7 maja asub vana-Võru miljööväärtusliku puulinna piiril, viimati tegutsesid seal lille- ja kingitustepoed. Praegu laseb omanik OÜ Tanel Leok vana palkmaja põhjalikult renoveerida. Kui seinu lammutati, võis iga möödakäija näha kummalist rajatist maja keskel: alt nagu akendeta tuba, paksud kiviseinad aga jooksevad üles ruuduks kokku ning ulatuvad korstnana läbi katuse.

Niisugune on arhailine mantelkorsten, mis oli iseloomulik keskajale ning mida leidus Eestiski vanabalti mõisates, kiriklates, postijaamades või ka jõukamates linnamajades. Et selline vana küttekolle aga XIX sajandi alguseks kõikjal moodsamatega oli asendumas, on mantelkorstnad praeguseks enamasti välja lõhutud või ruumid põhjalikult ümber ehitatud. Seda hinnatavam on võimalus mõni selline veel ehedana leida ja tänapäevasesse interjööri liita.

Suur soe majasüda

Algselt ehitati mantelkorstnad ülalt alla laienevatena kööginurkade ja pliitide-kollete kohale. „Mantel" ulatus põrandani ümber lahtise koldega pliidi, moodustades köögikambri, ning suits läks otse üles. Nõgised pajad rippusid toona otse tule kohal.

Ajapikku ilmusid täiendused: kuna mantlialune ruum oli väga soe, tehti sellele 2-3 ust kõrvalruumidesse, et soojust sinna juhtida. Kui korstnaosa läbis vahelage, hakati soojust juhtima ka ülakorrusele. All ehitati mantelkorstnast väljapoole jäävates tubades ahjud nii, et viimalõõrid ühendati mantelkorstnaga. Või ehitati ahjud otse mantelkorstnaga kokku – ahjuuksed asusid otse "mantli" allservades, "mantli" paksud kiviseinad soojenesid ahjudena ja lõõrid ühinesid ülal.

Algul oli selline köök ja pliit suhteliselt tahmane paik (mantelkorstnat on nimetatud ka mustköögiks), aga kui hakati kasutama vahelagesid ja lõõrid ühendati sellest pealpool, muutus köögiruum puhtamaks.

Muidugi eeldas suure maja kütmine mantelkorstna abil tohutuid puu- ja haokoguseid, aga muistsetes maamõisates polnud kütte muretsemine ju probleemiks. Võib siiski oletada, et mantelkorstna populaarsus kahanes sedamööda, kuidas tulid kasutusele ökonoomsemad, elegantsemad ja puhtamad ahjud.

Väärib säilitamist ja näitamist

Võru veidi üle 200 aasta vanuses vanalinnas on mantelkorsten kindlasti ebatavaline. Endine Võru muinsuskaitseinspektor Arnold Unt rääkis LõunaLehele, et tema pole neid peale Vabaduse tänava äärse oma silmaga Võrus rohkem näinud, kuid on kuulnud mantelkorstnast Karja tänaval. Vabaduse tänaval tuli ehtsa mantelkorstna olemasolu ilmsiks pooleldi juhuslikult, meenutas Unt.

„Seal üks kutt pidas teksapoodi ja tahtis majas midagi ümber ehitada. Kutsus mind kohale, et uurida, mil määral muinsuskaitse lubab ümberehitusi. Keset maja olid sellised kivist seinad, hakkasin koputama, et millega tegemist? Alles pööningule ronides sain aru, et tegemist on ehtsa mantelkorstnaga!" rääkis endine Võrumaa inspektor.

Vabaduse tn maja restaureerimiseks muinsuskaitse eritingimused koostanud Epp Needo ASist Kurmik teadis nimetada ka mantelkorstnat Jüri tn 28 ja veel ühes Jüri tn majas, muinsuskaitse vaneminspektor Martti Veldi lisas maja Kreutzwaldi tänaval. Kuigi kõik pidasid mantelkorstnate säilitamist vajalikuks ja neid eksponeerimist väärivateks, ei ole neid eraldi arhitektuuriväärtustena muinsuskaitsealuste objektide registrisse kantud.

Epp Needo ütles, et pidas omanikuga Vabaduse tn mantelkorstna tuleviku üle nõu ning korsten jääb kindlasti vaadeldavaks – mitte ainult allkorrusel, vaid ka ülal. Ka Veldi teab, et mantelkorstnast saab tulevase kohviku üks osa ja vaatamisväärsus.

Eksponeeritakse kui haruldusi

Näiteid toredalt eksponeeritud ja taastatud mantelkorstnatest leidub üle Eesti ning kõikjal rõhutavad ehitiste omanikud-haldajad nende erakordsust. Tartus võib avalikus kasutuses hoonetest näha mantelkorstnat näiteks Tampere majas Jaani tänaval. Laial tänaval nn Arensi majas Ülikooli tn otsa kohal on "mantlialusel" kambril toredad valged võlvlaed ja ruumile tehtud aknakesed, tänu millele on hästi näha, et müür on alt üle poole meetri paks.

Eriti hästi on mantelkorsten eksponeeritud Tartu Mänguasjamuuseumis, kus osa väljapanekustki asub korstna all. Üles vaadates paistavad nõgised kivid – tahmalõhn tungib ninna – ning kusagil hoopis kõrgel on ruuduke taevast. Muuseumi ärklikorrusel aheneb korsten üha kitsamaks, ent küljele on tehtud vaateaken, et iga laps võiks uurida, kas seal sees ka keegi elab.

Orava vallas Põlvamaal on omaaegne mõisa teenijatemaja mantelkorsten tehtud omaette vaatamisväärsuseks ja selle kohale katus ehitatud. Mantelkorsten on alles ka Vana-Kuuste mõisas ja Väimela mõisa teenijatemajas. Üle 300 aasta vanuse Kambja kihelkonnakooli teine ajalooline hoone on päris rusudeks lagunenud, ent kõige paremini on säilinud selle vägev mantelkorsten.

Üks väheseid paiku Eestis, kus saab veel näha mantelkorstna kasutamist koos lahtise koldega pliidiga, on restaureeritud Saue mõis Harjumaal. Seal on mantelkorstna alune ruum saanud lumivalgete seinte ja võlvlaega hubaseks kohvisalongiks.

Autor: MARIS S. KAASIK, URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 13/12/2007 12:33:36