Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Suured haiglad, väiksed haiglad – armasta oma ligimest nagu iseennast!

Tiina Tuhkanen-Kostrova. Foto: erakogu

Väga raske on mõista, miks Eesti on minemas seda teed, et teenused maakondades aina kaovad. Haldusreform koondas elu alevitest väikelinnadesse, nüüd koondub elu ka väikelinnadest ära. Kas oleks mõistlik kõrgemal tasandil seadustega reguleerida, mis teenused peaksid kindlasti inimeste lähedale alles jääma? Inimestele jääks alles mingigi kindlustunne.
Haiglate võrgustumine – reform tervishoius, mille algatas valitsus aastaid tagasi. Mis oli asja mõte? Mis toimub praegu? Kuhu tahetakse jõuda? Kas see täidab eesmärki või hoopis lõhestab süsteemi? Tervishoiusüsteem ei ole enam jätkusuutlik, vajame muutusi, aga neid saab ellu viia olemasolevat täiendades, ei ole vaja kõike ära lõhkuda. Tartu ja Tallinn ei ole kogu Eesti, arvestada tuleks kõigi piirkondadega.
Muutuste suuna määravad ära otsustajate väärtushinnangud. Mis on oluline? Kas meile on tähtis see, et igas Eestimaa nurgas jätkuks elu? Kas on oluline, et arstiabi ja tähtsamad teenused jääksid inimeste lähedale ja kogukonnale kättesaadavaks? Kui teenused koonduvad ainult Tallinnasse ja Tartusse, siis muutuvad need kõigile raskemini kättesaadavaks.
Ravi kvaliteedi näitajad väikehaiglates on head. Seega on täiesti ümberlükatav väide, et haiglateenuseid kaotatakse madala kvaliteedi tõttu. See, kui elutee lõppu jõudnud järelravihaigeid suurhaiglast teadlikult väikehaiglatesse suunatakse, ei näita väikehaiglate ravi kehvemat tulemuslikkust.
Suur vastutus teenuste kättesaadavuse osas langeb kohaliku omavalitsuse peale. Kas kohalik omavalitsus kannab selle vastutuse välja? Kas nende ressursid on selleks piisavad? Tugivõrgustikud ei ole siiani välja töötatud ning tugevad. Inimesed peavad ise olema nii piisavalt heal elujärjel ja hea tervise juures, et sõita kaugele teise linna arsti juurde.
See on väga küsitav, kas ja kuidas sellises olukorras toime tullakse. Raskused tekivad transpordi ja majutusega, teenuse saaja jaoks suurte rahaliste lisakulude ja tervisliku seisundi tõttu, samuti kiirabi võimekuses jm. Kui maksujõulised meie inimesed on? Me ei ela heaoluühiskonnas. Kuu lõpus vajavad inimesed ka midagi süüa, mitte ainult palgapäeval.
Ravijärjekorrad pikenevad veelgi, kui teenused ei ole üle riigi hajutatud, vaid on viidud ainult suurtesse keskustesse. Riigi ressursse tuleb ümber jagada, vaadates, mis on meile tegelikult oluline, mis on primaarne, mis peab tingimata regionaalselt alles jääma. Mismoodi saaks inimesi toetada, et nad siia jääksid ja tagasi koliksid? Teadlased ja professorid vaatavad selle peale, kuidas saaks teha võimalikult efektiivselt teadustööd. Teadustöö on lisaväärtus, aga see ei tohiks olla põhiväärtus. Kõigi võrdne õigus elule ja tervisele on põhiväärtus. Inimeste põhivajadused peavad siiski saama esmalt rahuldatud. Igal pool üle Eesti peab olema inimestel tunne ja teadmine, et siin riigis on hea elada ning et nad kuuluvad siia.
Suurhaiglad vaatavad, kuidas saaks oma finantseeringuid vähendada teenuse mahtude suurendamise pealt, kuidas saab residente rahastada, kuidas haigla linnakut laiendada uusi korpusi ehitades jms. Suurhaiglad on oma rahaga niigi tugevalt plussis ja puuduses ei vaevle. Suurhaiglate ühinemine üheks ülikoolihaiglaks tooks kaasa üleriigilise diktatuuri. Haiglad on Eestis eraõiguslikud ettevõtted, mis osutavad avaõiguslikke teenuseid.
Kahjuks on eraettevõtlus viinud meid olukorda, kus ärihuvid on inimeste üldisest heaolust kõrgemal. Kes vaatab oma ligimese peale? Kes aitab inimest? Kes ütleb: „Stopp! Ennekõike täidame ligimeste vajadused hoole ja armastusega! Meie suurim missioon on teenida rahvast, et kasvaks üle Eesti üldine heaolu. Igaüks on hoitud, oluline ja väärtuslik! Inimesed on olulisemad kui raha, võim, betoon, teadus!“
Riik tegi aastaid tagasi ettepaneku haiglate võrgustamiseks, väikehaiglatel paluti müüa 51% osalusest suurhaiglale. Haigla nõukogu häälte pooleks jagunemisel otsustab suurhaigla esindaja. Sisuliselt on algusest peale kohalikud otsustusprotsessidest ära lõigatud.
Kas on võimalik süsteemi korrigeerida sedasi, nagu algselt võrgustamist reklaamiti, et suurem aitab ja toetab väiksemat, mõlemad jäävad elujõuliseks, teenused säilivad? Rakendada võiks teenuste toomist suurhaiglatest väikehaiglatesse, et igal pool lüheneksid ravijärjekorrad ning et väikehaiglad saaksid elujõudu juurde. Suurhaiglad saavad tegeleda raskemate haigetega ja väikehaiglad saavad teha väiksemaid operatsioone jm protseduure.
Mõistlik oleks arengukavade koostamisel pidada kogukonnaga avalikku debatti, mis visiooni edasi viia? Kas saab nii edasi minna, et kogukond on kaasatud otsustusprotsessidesse, küsitakse, mis on teie olulisemad vajadused? Kui kogukond on oma arvamuse öelnud, siis vajalikumad teenused jäetakse kohalikul tasandil alles? Kas on võimalik, et edaspidi tehakse efektiivset koostööd, kõik küsimused saavad sisulised vastused? Kui küsimused jäävad õhku ja lahendamata, siis kannatajaks jääb paratamatult teenuse saaja.
Paljud asjad pole kulutõhusad, kuid küsimus on selles, et kui need on olulised ja vajalikud rahva säilimiseks ja turvatundeks, siis tuleb neid võimaldada. Tervishoid ei saagi mitte kunagi olema kulutõhus, see ei tohiks olla äri, vaid missioon. Kulutõhusad pole ka suurte linnakute ehitamine, teadustööd, geenivaramu loomine, korduvad haigekassa poolt kinni makstavad kehavälised viljastused, rohkete ametnike ülalpidamine ja muud kallid projektid, kui teame, et inimesi järjest väheneb.
Kellele seda kõike tehakse? Miks ei võiks neid asju rahastada teiste allikate või fondide kaudu? Miks peavad need tegevused tulema haigekassa rahast, mis on mõeldud teenuste pakkumiseks? Siit jõuame järgmise teemani: haigekassasüsteem vajaks hädasti muutmist ja reforme. Teenuste hea kättesaadavuse tagamisele ja ravijärjekordade lühenemisele aitaks kaasa väikehaiglate suurem rahaline toetamine.
Küsimusi on palju ja tekib aina juurde, seoses sünnitusosakondade sulgemise plaaniga. Kui läheb kinni üks osakond, siis tekib ahelreaktsioon, mistõttu kaovad ka teised teenused. Kannatajaks jäävad teenuse saajad, kes peavad kuidagi kaugele arsti juurde jõudma. Kuid kas ja kuidas nad sinna saavad? Ohutum ja patsiendisõbralikum oleks aga igal juhul sünnitada väikehaiglas, kui autos teel olles. Sünd on elukaare algus, see on perekeskne ja eriline kogemus. Rõhutatakse, et väikehaiglas võib midagi halvasti minna, tegelikult võib ka suurhaiglas halvasti minna.
Milleks üldse arste ja tervishoiutöötajaid koolitatakse, kui töökohad kaotatakse? Inimesed on sunnitud kolima, et säilitada oma erialane professionaalsus. Kuhu töötajad minema peavad, kas Soome? Kas sedasi me siis hoiamegi oma ala professionaale? Sünnitusosakonna sulgemisega läheb kinni ka günekoloogiaosa. Seega puudutab osakonna sulgemine igas eas naisi. Memmekestele muutub teenus kättesaamatuks, sest paljud ei ole võimelised kaugele arsti juurde sõitma.
Austusest inimeste vastu, teades ja tundes kohalikku eluolu, tingimusi ja võimaluste piire, saaksime riske vähendada ja suurendada heaolu, kui hoiame arstiabi (kaasa arvatud sünnitusabi) ka edaspidi maakondades kättesaadavana. Palun kõigile piisavalt tundlikkust, et kuulda südametunnistuse häält, üles ärkamist võimuihast, enese ja teiste austuse rahast olulisemaks pidamist, laiema pildi nägemist, rahva jätkusuutlikkuse pärast südamevalu tundmist, palun hoiame üksteist, hoiame ja väärtustame iga inimest siin Eestimaal.

 

Autor: Tiina Tuhkanen-Kostrova, Valgamaa kogukonna aktivist
Viimati muudetud: 07/06/2018 09:34:00

Lisa kommentaar